Filmi peategelased on abielupaar Rõuk: leitnant Tanel (Sergo Vares) ja tema sidekeskuses töötav abikaasa Anna (Liisi Koikson). Noortel on raskusi majandusliku hakkama saamisega, rääkimata siis oma unistuste teostamisest.

Kasvuraskustes paistab olevat ka Rõukude kodumaa, nooruke Eesti Vabariik. Seda asjaolu üritavad oskuslikult ära kasutada Eesti sise- ja välisvaenlased eesotsas Moskvas intriige sepitseva Grigori Zinovjeviga (Jevgeni Knajzev). Tagajärjeks ongi novembriöö varjus end Tallinna konspiratiivkorteritesse varjanud kommunistlike riigipöörajate rühmitused, kõik ootamas käsku asuda rünnakule.

Käsk saabub detsembrikuu esimesel ööl ning mässajad eesotsas Juristi (Mait Malmsten) ja Spetsialistiga (Tambet Tuisk) asuvad Tallinna endale allutama. Öö edenedes ristuvad mässajate teed abielupaar Rõuguga, kuid kohtumisel on pingelised tagajärjed, sest Jurist kahmab Anna oma valvsa “hoole alla”, mahalaskmisele määratud Tanel aga pääseb põgenema.

Talveöös plahvatavad granaadid ja pauguvad laskerelvad, rünnakuid asub tagasi lööma kindral Põdder (Tõnu Kark) ning koos temaga ka teised pealinna tublid kodanikud, Tanel nende hulgas.

Hommik toob selguse – vaenlane on selleks korraks alistatud, Tallinn endiselt Eesti Vabariigi pealinn ja Tanel koos Annaga peab otsustama, kuidas nad oma elu edasi elavad.

Huvitavad “pahad”

Tõenäoliselt hakkab nii mõnigi vaataja filmi võrdlema eelmise rahvusliku suurteosega, Elmo Nüganeni “Nimedega marmortahvlil” (2002). Suurt mõtet sellele ilmselt pole, sest imekspandaval kombel on kodumaine filmitööstus muutunud vahepealse kuue aastaga võrreldamatult professionaalsemaks. Isegi säärase kahtlasevõitu žanrimääratluse puhul nagu “patriootlik film” on filmitegijate käsitööoskused nõnda arenenud, et üllast ideed osatakse linale tuua veelgi atraktiivsemas kuues.

Patriootlik on “Detsembrikuumus” küll, kuid juubeliaasta film või mitte, on Asko Kase suutnud üsna puisest algideest välja pigistada parima.

“Detsembrikuumuse” näol on tegemist täiesti uue kvaliteediga eesti kinos – esimest korda linastub meie kinodes kodumaine action-film, mis on “nagu päris”. Maailmaklassi operaatoritöö, montaaži ja helirežii tulemuseks on film, kus visuaalne pillerkaar tirib vaataja piisavalt kaasa, nii et too võib unustada linaloo mõned muud küsitavused, olgu selleks siis karakterite omavahelised suhted või reaalselt eksisteerinud isikute radikaalselt erinev välimus neid kehastanud näitlejatest (see puudutab muidugi eriti kõikvõimalikke vuntse, habemeid ja vurre meie rahvuslike suurmeeste nägudel).

Kark mängiks ära ka raamatu

Kuid – kui ajaloolist isikut kehastab piisavalt sarmikas näitleja, siis ei tundu näiteks vuntside puudumine väga traagiline, nagu on juhtunud kindral Põdderi tegelaskuju puhul. Tõnu Kark võiks ilmselt edukalt mängida ka telefoniraamatut, saati siis ühte uljast kindralit!

Rääkides sarmist ja näitlejatest, tuleb muidugi nentida, et ka “Detsembrikuumuse” (nagu nii mõnegi teise filmi) üheks tunnusjooneks on “pahade” mitmeplaanilisemad karakterid, mille tulemuseks on enigmaatiline tõmme, mis kipub omakorda varjutama veidi üheplaaniliste positiivsete karakterite ausameelseid püüdlusi.

Mait Malmsteni Jurist on traagiline tegelane, kelle rollijoonises aimduvad korraga nii vääritimõistetud kommunist kui ka eesti kino minevikuvarjuna Jüri Krjukovi heiastus Viktor Kingisepana.

Olnuks Tambet Tuisule rohkem ekraaniaega eraldatud, oleks ka sealt liinist ilmselt huvitava freudistliku spekulatsiooni saanud.

Filmi “head” kahjuks nii huvitavad pole, ehk on probleem tegelaskujude teatavas klišeelisuses või siis lihtsalt faktis, et filmides palju mänginud Kark, Malmsten ja Tuisk lihtsalt varjutavad oma suuremate kogemustega algajate filminäitlejate esimesed sammud kinolinal.

Ning jah, ega Liisi Koiksonit ju aita eriti tema tegelaskuju pealiskaudsus – Anna on naine, kellel näikse peas olevat peamiselt sukad ja Pariis, samal ajal kui Tanel mõtleb ikka ka veidi sügavamatel teemadel. Aga põhimõtteliselt ei tohiks säärane lähenemine vaatajat üllatada, sest Eesti ajalugu ongi suurvormides jutustatud ju peamiselt läbi noorte meeste prisma ning nai­sed on neil puhkudel armumisväärsed õrnad lilleõied või nõrga iseloomuga preilid, kes valivad lõpuks lihtsama tee.

Selles plaanis on Carmen Mikiveri Elis Kingisepp, kes vaatab armukadedalt Juristi tundlemist Anna suunas, jällegi märksa elulisem karakter, kui filmitegijatel ilmselt algul kavas oli.

Raamat

Detsembrimäss/Aprillimäss

Koostaja Tiit Pruuli

•• Eetriüksus, 2008

•• 255 lk, kõva köide

•• Kui räägivad ajaloolased, krigistavad filmitegijad hambaid.

•• Umbes nii võiks võtta kokku filmiga “Detsembrikuumus” üheaegselt publikuni jõudnud raamatu “Detsembrimäss/ Aprillimäss” selle osa, mis räägib rahvusliku märuli sünnivaludest.

•• Tiit Pruuli koostatud raamatu esimene osa keskendub mässukatse kui säärase antoloogiale, sõna saavad siin paljud asjatundjad, peamiselt ajaloolased-ajakirjanikud.

•• Filmihuvilisele, eriti sellisele, kes seab oma esimesi samme kinodžunglis, on hindamatuks lektüüriks raamatu teine osa, mis koosneb stsenaristide, produtsendi, režissööri ja veel mitme vaheisiku meilivahetusest ning n-ö aruannetest.

•• Reeglina keegi emotsioone oma teada ei hoia ja solvumised ning solvangud on kerged tulema. Kõige selle kohal troonib produtsent Artur Talviku siiras pihtimus “Detsembrikuumuse” tootmisvaludest. Saab lugeda idee sünnist, stsenaariumi arendamisevaludest, organisatoorsetest raskustest jne.

•• Õnneks pole tegu mitte filmi “Detsembrikuumus” juurde käiva üleseletava teatmiku, vaid kirjutiste koguga, mis aitab mõista, kuidas üks suur organism nimega filmigrupp peab juba varajases staadiumis oma egod mõistlikkuse piires alla suruma, sest suur ja ühine eesmärk vajab mõistmist ja koostööd kõikidelt osapooltelt.

Teisalt jälle – olnuks kõik lihtne, ei saaks lugejad nüüd rikkalike fotodega illustreeritud raamatust lugeda, mida arvab üks kogenud filmiprodutsent Talvik ajaloolasest algaja stsenaristi Vahtre mõttelennust või kuidas tahuti isamaalisest ideest kosmopoliitse seltskonnaga välja üks tõsine märul.