Muusikaga on Vladislav Delay olnud seotud kogu elu. Elatise teenimist alustas perkussionistist stuudiomuusikuna popi, rocki ja jazzi vallas, kuni tal sellisest asjast ühel päeval kõrini sai. Pidades oma eeskujudeks niisuguseid Jamaika dub'i produtsente nagu King Tubby ja Lee Scratch Perry ning 50ndate-60ndate cool jazz'i eesotsas Miles Davisega, suundus Delay oma taustaga võrreldes täiesti uuele territooriumile - sajaprotsendiliselt elektroonilisele. Stuudios sooloartistina töötades ja kõikide oma bändiliikmete - masinate - aega oma äranägemise järgi kasutades on lihtsalt võimalik mitmeid traditsiooniliste vahenditega seotud piiranguid ületada ja luua midagi tõeliselt uut.

Delay ligi 20minutised lood on küll üsna minimalistlikud ja muutumatud oma meeleolu poolest, kuid vägagi keerulised ja abstraktsed oma ülesehituselt. Puudub niisugune tavalisele masinamuusikale iseloomulik luupide - mehhaaniliste korduste kõla. See on muusika, kus terviklikule ja ühtsele meeleolule vaatamata toimub pidev muutumine, ideed tulevad ja lähevad ning loo lõppedes ei mäleta enam keegi selle algust. Nii on Delay muusikat nimetatud tabavalt digitaalse evolutsiooni sümfooniaks.

Originaalsest helikäekirjast tulenevalt pole põhjust imestada, et rahvusvaheline tunnustus saabus praktiliselt üleöö. Tavaliselt räägitakse, kuivõrd keeruline on saavutada respekteeritud plaadifirmade tähelepanu. Seda kummalisem tundub esmapilgul fakt, et mees kusagilt kaugelt polaarjoone lähedalt sõlmib kahe elektroonilise muusika lipulaeva mainet omava plaadifirmaga üheaegselt plaadilepingu. Delay ise kommenteerib olukorda järgmiselt:

Vladislav Delay: See oli väga lihtne. Esimene album, mis ilmus eelmisel aastal väikese Sigma Editionsi nimelise kaubamärgi all, levis kõikjale ning äratas inimestes huvi. Mille Plateaux investeerib aga igasse pisutki tähelepanu äratanud artisti sedasorti muusika vallas. Mille Plateaux tavaliselt kellegi esimest plaati ei avalda. Nad lihtsalt teevad äri, aga vähemalt lasevad mul teha seda, mida ise tahan.

Chain Reactionile saatsin ise niisugused lood, mis tundusid minu meelest vastavat nende profiilile.

Erinevalt paljudest teistest kiirelt edu saavutanud artistidest pole Vladislav Delayl kavas loorberitele puhkama jääda:

Sellist muusikat, mida olen siiani avaldanud, ma enam ei tee. Püüan hoida asju värskena, jäädes ühtlasi iseendaks. Ei usu, et rahvusvaheline tähelepanu oleks mõjutanud mu suhtumist muusika tegemisse.

Ambient-stiilis muusika salvestamist on plaanis jätkata, kuid varasemaga võrreldes tunduvalt vähem. Samas meeldiks mulle termini ambient asemel seda muusikat kirjeldada lihtsalt kui kuulamiseks mõeldud muusikat, kus on kasutatud erinevate muusikastiilide elemente.

Taolise muusika osas on kavas tulevikus teha koostööd peamiselt plaadifirmadega Mille Plateaux ja Sigma Editions. Uus album Mille Plateaux' all peaks ilmuma septembris. Sellist tantsulisemat, techno ja house'i stiilis loomingut kavatsen avaldada Mille Plateaux' tütarfirma Force Trax all.

Rahvusvaheline tuntus on viinud Delay kokku paljude elektroonilise muusika tippnimedega. Nii on näiteks lähitulevikus plaanis avaldada ühine singel koos Pole'iga. Kuid täiel määral sellised koostööprojektid talle rahuldust ei paku:

Olen viimasel ajal paljude nimekate artistidega kokku puutunud ning näinud, et nende tööstiil ja suhtumine on täiesti erinevad minu omast. See on nii erinev sellest, kust olen ise pärit. Ma ei saa töötada, järgides neid võõraid formulare, pean tegema kõike omal moel ning oma keskkonnas.

Olles Soomest eemal, tekib kohe vastupandamatu soov tagasi tulla. Inspiratsiooni hankimiseks tahaksin lihtsalt lisaks muusikale tegeleda ka millegi muuga. Viimasel ajal jälgin näiteks huviga olukorda moemaailmas.

Vladislav Delay näol on tegemist sellise ambient-muusika-artistiga, kes otsib vaheldust 16tunnistele tööpäevadele stuudios kontsertesinemiste kaudu. Siiani on kontsertreisid piirdunud Euroopaga, kuid üsna pea seisab ees lend Ameerikasse:

Mul on ette tulnud väga häid ja ka väga halbu kontserte, viimastest püüan loomulikult hoiduda. Minu tehtud muusika ei sobi tavalisse klubikeskkonda.

Tihti on tulnud ette esinemisi kunstiga seotud festivalide raames, mis sobivad mulle paremini. Kaks-kolm nädalat tagasi Leedsis sain väga huvitava kogemuse, millist varem pole olnud. Üsna suures ruumis oli mitte just eriti palju, umbes 300 inimest, kes omavahelise vestluse käigus mingil hetkel lihtsalt sulandusid ennastunustavalt muusikasse. Mõni moment oli meeliülendavalt kummaline, kus inimesed praktiliselt olematust muusikataustast lummatuna nautisid ümbritseva keskkonna helide ja muusika kooskõla.

Tavaliselt mulle ei meeldi juhtida, aga see tuli nii loomulikult välja.

Vastupidine situatsioon valitses aga Bristolis, kus üks tüdruk soovis minu esinemise ajal MC olla. Turvamehed ajasid ta lavalt, kuid enne seda jõudis ta mu sämplerit torkida ja paraja segaduse tekitada.

Globaalses mastaabis omab Soome elektroonilise muusika scene tänu mitmetele geniaalsetele sealt pärit tegijatele väga head mainet. Delay selgitab aga nähtuse tegelikku olemust:

Millalgi minevikus on lihtsalt keegi seoses Sähkö, Jimi Tenori ja teistega asja üles haipinud. Olukord on aga hoopis teistsugune, kui esmapilgul paistab. See on nagu mingi müsteerium, kõik peavad Soomet kohaks, kus kogu aeg midagi toimub. Näiteks Sasse, Jori Hulkonen, Jimi Tenor, Pan Sonic on endale nime teinud juba aastaid tagasi ning peale Jori ei ela neist enam keegi Soomes.

Ma ise pole kunagi Soomes esinenud, sest siin ei korraldata niisuguseid pidusid. Lihtsalt ei ole selliseid inimesi, kes ostaksid plaate ja kuulaksid taolist muusikat. Ja need, kes ise midagi teevad, on Soomest lahkunud või teine võimalus, et ei suhtle omavahel.

Mingisugust omavahelist kommunikatsiooni praktiliselt ei toimu. Pole muidugi püüdnud ise olukorra parandamiseks midagi ette võtta, võib-olla peaks siiski üritama.

Aivar TÕNSO