Dirigent Anu Tali: mind poleks ilma meie orkestrita
•• Kuidas sobivad ühte õhtusse Šostakovitš, Rahmaninov ja Tüür?
Ei ole õige mängida kogu aeg ühte muusikat, palli kogu aeg ühte väravasse taguda. Tahan alati kompenseerida kontserdikavas seda, mis üksteist täiendavad ja on omamoodi sarnased. Tüür kindlasti lähtub ka Bachist, Beethovenist ja on Šostakovitšilt midagi võtnud. Ta on omamoodi loodusromantik.
Mul oli just Londoni Sinfonietta mänedžeriga vaidlus, et suurtes linnades on õigem mängida ühte nišši – siis on sul oma paarituhandeline publik, kes tuleb kuulama, kui sa mängid näiteks [Heiner] Goebbelsi „Songs of Wars I Have Seen”, nagu mina tegin. Saal on publikut täis ja nad teavad, mida nad tahavad. Eestis see nii ei ole, Eestis tahab publik kontserdielamust. Aga mina olen tänulik, kui inimesed üritusest üldse kuulevad ja kui ma olen eelmiste kontsertide põhjal teeninud välja nende usalduse. Kui küsida, et mida ma pean elus oluliseks, siis isegi maailmakarjäär ei kaalu üles seda, kui sind hinnatakse oma kodus. Minul on maailmakarjäär tänu oma orkestrile – mind ei oleks, kui poleks Põhjamaade sümfooniaorkestrit, sest mis on üks dirigent ilma orkestrita.
•• Kuidas jõudsid seekordsed solistid teieni?
Ühte neist tunnen ma peaaegu et eluaeg. Marko Martin tuli Nõmme laste muusikakooli Lembit Orgse juurde õppima väikese poisina ja mina olin siis tülikas „pube”. Juba siis oli ta väga andekas. Marko läks stipendiumiga õppima Londonisse Guildhalli muusika ja draama kooli, ta on võtnud osa paljudest konkurssidest ja olnud laureaadiks näiteks Kanadas, kus ta mängis sama Rahmaninovi „Rapsoodiat Paganini teemale”. Kui ta pärast Eestisse tagasi tuli, siis olid luited kinni jooksnud. Igatahes mõtlesin, et tahaksin ükskord temaga korralikku koostööd teha, ja nüüd avaneski võimalus.
Leedu päritolu David Geringas on õppinud Moskvas kuulsa Rostropovitši juures, elab praegu Berliinis ning on üks tunnustatumaid pedagooge ja nõutumaid soliste. Meie kohtusime Erkki-Sven Tüüri tšellokontserti esitades kahel korral ja mõlemal korral mitte Eestis. Geringas ise tellis Tüürilt selle teose ja on minu meelest esitanud ka Lepo Sumera teoseid.
Meil on varuks ka lisalugu, mille ma jätan saladuseks, sest kui ma seda nimetaksin, siis oleks ilmselt juba põhjust poliitilist tormi oodata. Aga küll ma siis lavalt seletan.
•• Sarja „Kohtumispaik Eesti” iseloomustab isiklik lähenemine ja ilu muusikas. Kuidas tundub, on see teie orkestri praegune eluetapp?
Ma ei tea, kas see muusika on ilu mõttes tüüpiline. Šostakovitši groteskne ja häirivalt agressiivne kontsert on alguses ängistavalt ilus ja paluv – on näha, et inimesel on mingi vaev. Aga ühtaegu on sellel ka mingi ühiskonda puhastav toime, mis sobib tänapäeva sama hästi, kui ta sobis stalinistlikule Venemaale. Ilust selle sõna kõige meloodialikumas mõttes võib-olla ei saagi juttu olla. Küll saab taevalikust ilust juttu olla Rahmaninovi puhul.
Kontsert
Põhjamaade sümfooniaorkester
„Kohtumispaik Eesti”
•• David Geringas (tšello), Carolin Widmann (viiul), Jörg Widmann (klarnet, kõik Saksamaa), Marko Martin (klaver, Eesti)
•• Dmitri Šostakovitši tšellokontsert nr 1 Es-duur, op. 107 (1959), Allegretto, Moderato, Cadenza, Allegro con moto
•• Erkki-Sven Tüüri topeltkontsert „Noesis”
•• Sergei Rahmaninovi rapsoodia Paganini teemale, op. 43 (1934)
•• 31. mail ja 1. juunil kell 19 Estonia kontserdisaalis
Artikli täisversioon
