Dirigent Vavilov pulbitses energiast

muusika Reedesel ERSO kontserdil oli kaks tõmbenumbrit: huvitava helikeelega 20. sajandi hispaania helilooja Rodrigo ja noor karismaatiline dirigent Toomas Vavilov. Kokku nad aga ei sobinud.

Hoopis elamuslikum oli kontserdi teine pool paljukuuldud Schumanni “Reini sümfooniaga”. Vavilov lausa lendas lavale, peaaegu jooksu pealt avaakordi lahti lüües. Sissepoolepööratud ja elitaarse Schumanni kohta on see sümfoonia sama pulbitsev kui Vavilov dirigendina. Kõik viis osa on kiired, ainsa aeglasema, kolmanda karaktergi vaid Nicht schnell (mitte kiiresti).

Suurte liigutuste ja vaimustusega juhatatud sümfoonia esimene osa (Lebhaft – elavalt) meenutas füüsika definitsiooni töö hulgast – et võrdub vist jõud korda tee pikkus. Ei tea ühtegi teist dirigenti, kes oleks sellise lihtsa partituuri (tee pikkuse) peale nii palju jõudu kulutanud kui Vavilov. Aga see töö oli särav ja täis nakatavat rõõmu, nii et publik jälgis teda huviga.

Vavilov on loominguline ja impulsiivne isiksus. Baltimaade tippklarnetistina valdab ta oma pilli rahu ja üleolekuga. Dirigendina tal sellist vaimset üleolekut veel pole. Aga aeg, mil ta ka orkestrit nii juhib, et publiku joovastuses püsti tõstab, tuleb kindlasti.

Selle kontserdi publiku lemmikuks kujunes aga Rootsi kitarrist Per Skareng, kes meisterliku tehnika ja kauni laulvusega end kuulama pani. Tal oli see ka lihtsam kui Heiki Mätlikul, kelle mängitud fantaasia keerulisem ja tänamatum esitada oli. Skarengi kasuks töötasid maailma kauneimate meloodiate hulka kuuluv “Aranjuezi” aeglane osa ja lisaks mängitud hispaania pala.