Disain muuseumis: tegijate pilk ajaloole
Graafiline disain on ehk kõige argisem ja anonüümsem: pakendid, plakatid, ajalehed, ajakirjad jm, kus vorm taandub enamasti sisu ees. Kujundusgraafikute liidu näitus “Ajast ees” on keskendunud trükimeedia 1970. aastatele, mis oli graafilise disaini üks loomingulisi kõrgaegu. Näitus lahkab tollase kujundaja võimalusi: mis pedaale oli võimalik vajutada ja millised ta valis, miks kujunesid just need aastad Eesti graafilise disaini ja ka kunstiajaloo seisukohalt oluliseks.
Näituse koostajad on välja valinud tänaseks retroringlusesse jõudnud, koostajate eriala seisukohalt tähenduslikud trükiseid. Näituse tuuma moodustavad kolmekümne aasta tagused kultuuriväljaanded: Kunst, Kunst ja Kodu, Kultuur ja Elu, Sirp ja Vasar, aga ka ajakirjad Horisont ja Noorus.
1970. aastateks muutusid need väljaanded kujunduse poolest omaette teosteks, mille visuaalse keele vaba ja radikaalne loomus kandus üle ka väljaannete sisusse. Väljaannete kujundamine ei seisnenud enam niivõrd ühtses vormikeeles, kuivõrd uute ideede katsetamises. Tollaste noorte kujundajate ja kunstnike (Andres Tolts, Ando Keskküla, Leonhard Lapin, Tõnis Vint, Tõnu Soo) jaoks oli tegu ilmselgelt ühtaegu ka avaldamisvõimalusega.
Publikule seni näitamata vaatenurk 1970. aastate ajakirjandusele pakub huvitavaid vaateid, kuid ühe ajastu lahtirääkimise seisukohast jätab näitus publikule vahest ehk liigagi palju vabadust seoste leidmisel. Isegi näitust saatva teksti läbi lugenud külastajal võib tekkida raskusi selle argise materjali sees päris õigel teel püsimise ja õigete paralleelide tõmbamisega. Edasimõtlemist soodustab aga õnneks pildimaterjalile keskendunud näitusekataloog.
Üks oluline põhjus, miks 1970. aastateks sai tekkida viljakas kujundusmaastik, oli kindlasti ERKI-s 1966. aastal avatud tööstuskunsti eriala, mis kasvas paari aastaga iseseisvaks osakonnaks ja annab põhjuse rääkida Eesti disainihariduse 40 aastast.
Võib ju väita, et disainiharidus on Eestis vanem, kuivõrd kunstiinstituut oli esemekujundusekeskne ka enne 1966. aastat ning samale suunale rõhus ka sõjaeelse vabariigi kunsttööstuskool. Siiski toimus 1966. aastal õpetamises kvalitatiivne muutus: eemalduti esemekesksest mõtlemisest, et suhtuda disaini kui tervet keskkonda kujundavasse nähtusse. Eesti disainihariduse seisukohalt olulisest teetähisest lähtudes on kokku pandud näitus “40 aastat disainiharidust Eestis”.
Nüüdseks lahku löönud toote- ja graafilise disaini eriala eripära tutvustav väljapanek on koostatud vabalt, emotsiooni ajel. Pähe tükivad kaks võrdlust. Esmalt saab muidugi võrrelda kahe koos alustanud, kuid siis eraldi kasvanud eriala arengut ja ulatust. Nii ulatub graafilise disaini ampluaa lastepolikliiniku piltkeelest uute kirjatüübiperekondadeni, tootedisaini oma aga bossi töökeskkonnast muuseumi kontseptsiooni ja mitmeotstarbeliste köögiseadmeteni.
Teisalt sunnib end peale ajaline võrdlus: näitusel saavad nähtavaks disainikümnendite eripärad ja lemmikteemad esmalt jooniste, siis asjadena, nagu vann, mööbel või trükised plaadiümbrisest raamatuni.
Disaininäitused
•• Tarbekunsti- ja disainimuuseumis saab praegu pilku Eesti disainiajalukku heita kahel näitusel korraga. “40 aastat disainiharidust Eestis” on kunsti-
akadeemia disainikateedrite professorite Martin Pärna (tootedisaini osakond) ja Ivar Saki (graafilise disaini osakond) koostatud ülevaatenäitus Eesti disainiõpetuse algusaegadest praeguste andekate tudengite töödeni.
•• Näitus võtab fookusesse just nimelt tudengite koolitööd ja
-kavandid, sest kuraatorite arvates peegeldavad need omaaegse disainihariduse ideaale ja püüdlusi paremini kui tootmis-
protsessi mugandavast masinavärgist läbi käinud lõpp-produktid.
•• “Ajast ees” on näitus 1970. aastate Eesti kultuuriväljaannete kujundusest. Tol ajajärgul kõigi kultuurijanuste kodanike lugemisvarasse kuulunud ajakirjad Kunst, Kunst ja Kodu ning Pikker, Kultuur ja Elu, Noorus jpt, mis on nüüd näituseeksponaatideks muutunud, pärinevad valdavalt korraldajate (Tiiu Pirsko, Tõnu Kaalep, Harry Liivrand ja Ivar Sakk) “isiklikest arhiividest”, s.t keldritest ja kappidest. Päevavalgele tooduna, korrastatuna ja sildistatuna on nad saanud pioneerlikuks püüdeks dokumenteerida Eesti graafilise disaini ajalugu.
