Ma olen tõesti hariduselt arhitekt ja ei ole kunagi otseselt disaini õppinud. Lõpetasin mitmeid aastaid tagasi Veneetsias ülikooli arhitektuuri erialal. Kuid mind huvitas juba õpingute ajal kõige rohkem disain, ja just tööstusdisain. Alustasin esimeste disainiprojektidega ülikooli ajal ning oma kõige esimese tooli disainisin 1973 aastal ning see on tänaseni tootmises.

Eestisse on Disainiöö raames jõudnud näitus „40X40 Disainiaastat“ mis vaatab tagasi teie karjäärile disainerina. Eksponeeritud on tööd aastatest 1973-2013, mis on jaotatud neljaks ning neist igaüks iseloomustab läbi teie disainitud esemete ühte kümmnendit sellest ajast. Näitus on esmajoones tagasivaatav, kuid kui vaadata edasi, tulevikku, siis mis ootab teid veel disainerina ees, mida te sooviksite järgnevate aastate jooksul saavutada?

Tegelikult pole näitus esmajoones tagasivaatav, vaid lihtsalt alustab minevikust ning liigub sealt edasi. Disaini mõttes arvan, et ees ootavad meid üsna sarnased lahendused senistele. Kuigi disainivaldkonnas on palju juttu innovatsioonist ja näiteks uut tüüpi kontorimööblist, siis tegelikult pole seni välja tuldud ühegi radikaalselt uudse ideega, mis oleks võimeline asendama juba olemasolevat. Ma leian, et see tuleneb peamiselt sellest, et inimene kui selline pole aja jooksul eriti muutunud. 2020 aasta inimene on põhimõtteliselt samasugune nagu ta oli aastal 2010 või 2000. Samas ei saa öelda, et innovatsioonil poleks olnud oma osa, ent see on aset leidnud peamiselt tehnoloogia valdkonnas, kus on viimaste aastate jooksul välja tuldud väga paljude uudsete lahendustega.

Te olete oma karjääri jooksul disaininud palju kontorimööblit nagu on näituselgi näha. Kus te ikkagi näeksite siin ruumi uuendustele? Näiteks kontoritooli puhul?

Kuna inimene pole loodud selleks, et päev otsa toolil istuda, siis on välja pakutud mitmeid lahendusi nagu näiteks tooli asendamine jooksulindiga. Kuid maina leian, et lõpuks on ikkagi vaja tooli ja lauda, et kirjutada ja tööd teha, korraks päeva jooksul maha istuda sest keegi ei jaksa päev otsa jalul seista. Kuigi jah, kindlasti pole istumise näol tegemist parima puhkeasendiga. Kaasaegsetes kontorites on palju puhkenurki, kus saab istuda ja mõtteid vahetada, kuid peale sealseid arutelusid lähevad ikkagi kõik tagasi oma laua juurde, et kuuldud mõtted laua taga toolil istudes kirja panna.

Kuidas te suhtute avatud kontorisse?

Esiteks peab avatud kontoris olema väga hea heli-isolatsioon. Täiesti avatud kontorit on mitmeid kordi katsetatud, kuid ma leian, et isegi avatud kontorite puhul on inimestel vajadus omaette ja ilma segamata töötamiseks ning seega vajadus ruumide järele, kuhu saab soovi korral eralduda. Kuid samas usun ma kontorisse kui sellisesse – kontor, kui koht kus inimesed kohtuvad ja saavad näost-näkku suhelda. Kodukontoris töötades ei tekki inimeste vahel tõelist suhtlust ja kui sarnane trend jätkub, siis inimesed lõpuks ei oskagi suhelda. Lõpuks on inimene ikkagi sotsiaalne olend ja vajab teisi – kolleege, tuttavaid, sõpru, kellega igapäevaselt suhelda.

Mida te arvate uuendustega kaasnevast negatiivsest poolest – sellest, et iga uuendus tegelikult hävitab olemasolevat?

Kahtlemata on igal medalil ka teine pool ning nii on ka progressiga. Edasiliikumisel ja muudatustel on oma hind, mis võib kaasa tuua isegi inimelude hävimist. Kuid kui uuendustega on kuhugi maale jõutud, siis tuleb läbi uuenduste loodud lisaväärtust ka kasutada ja teha see kättesaadavaks võimalikult paljudele. Seega saab innovatsiooni hinnata selle järele, kuidas ja mille jaoks seda lõpuks kasutatakse. Üheks ohuks uuenduste puhul on kahtlemata nende liigne kasutamine. Seda on näha näiteks arvutite puhul. Ma ise kasutan uute kavandite loomiseks endiselt pliiatsit ja paberit. Siis annan oma kavandid edasi kolleegidele, kes sisestavad need arvutisse.

Õpetan tööstusdisaini Veneetsias ülikoolis ning ütlen alati oma tudengitele, et enne kui arvuti käivitate, käivitage oma aju. Sest aju lülitab sisse käe ja käsi lülitab sisse arvuti – asjad käivad just sellises järjekorras ja teisiti ei ole see võimalik.

Tänapäeval kasutatakse sõna „disain“ paljude valdkondade kohta, mis lähevad üsna kaugele disainist kitsamas tähenduses – näiteks on lisaks tööstusdisainile olemas teenuste disain jms. Mis on teie seisukoht selles osas?

Tänapäeval võib igaüks hakata disaineriks, laadida alla arvutiprogrammid, osta endale 3D printeri jne. Kuid ma ei nimetaks seda disainiks, sest tööstusdisain on esmajoones protsess, mis koosneb erinevates järkudest ja hõlmab palju mõttetööd. Eeltööst ja uuringutest - ideekavandite koostamisest, materjalide ja tehnoloogiate tundmisest ning erinevate võimaluste läbitöötamisest ja kaalumisest ja mis kõige olulisem – teadmiste kogumisest inimeste igapäevaste eluviiside kohta. Sest disain ja arhitektuur muutuvad vastavalt sellele, kuidas muutuvad inimeste eluviisid ja nende omavahelised suhted.

Näiteks vannituba, magamistuba ja ka kontorit ei kasutatud vanasti nii nagu seda kasutatakse tänapäeval. Seega kõik uuendused järgivad inimeste igapäevaelus toimuvaid muudatusi ja on neist mõjutatud. See tõttu peab disainer kõige rohkem tähelepanu pöörama just muudatustele igapäevaelus ja ühiskonnas.

Mida tähendab teie jaoks „Design for all“ (disain kõigile ing k)?

Ma asutasin Itaalias disaini ja puuetega inimeste vajadustega tegeleva instituudi „Istituto Italiano per il Design e la Disabilita“, millest on praeguseks saanud „Design for all Italy“. Kakskümmend aastat tagasi hakkasin ma mõtlema disainilahenduste peale, millest oleks abi puuetega inimestele. Kuid kohe varsti sain aru, et selline mõtteviis on väga piiratud. Seega laiendasime oma lähenemist holistiliselt inimesele – sünnist kuni surmani. Inimesel on kogu eluperioodi jooksul erinevad vajadused erinevas vanuses ja just selle võtsime me disaineritena oma loomingu aluseks. Mõeldes välja parimat disaini ühele kitsale ringkonnale – puuetega inimestele – saime aru, et disain peaks olema kõigile ning hõlmama sealhulgas kõiki inimesi, nii puudega kui ka ilma. Piisab ühest kukkumisest ning peale seda võib igaüks meist avastada, et kogu kodune keskkond enam ei sobi ja ei ole mugav, kuid kui lähtuda „design for all“ põhimõttest, siis niisuguseid olukordi ei saa tekkida.

Disaineritena loome kavandeid meile kõigile, parema tuleviku ja elukvaliteedi nimel.

Kultuurikatla keldris on pühapäevani avatud näitus, kus on väljas efektiivsed disainilahendused, põnevad plakatid ning viiendal korrusel näeb ka Paolo Favaretto töid ja Villeroy & Boch Gustavsbergi uue vannitoasarja Estetic.