DISAINIÖÖBIK: Hobust tuleb parandada kasutaja järgi
Sõidan peaaegu igal tööpäeval tarjektooril kodu-kool-töö-kodu. Viin lapsed kooli hommikul. Pargin kooli kõrvale parklasse. Teed parklast koolimajja ei ole planeeritud, sest see pole kooli parkla. Nii ma vähemalt oletan. Aga inimesed käivad üle haljasala, iga päev, mitu korda. Muru on rikutud! Ja see riivab nii mõnegi inimese silma.
Samal ajal on linnaametnikud saanud kaebekirju ning on vaja probleem lahendada. Aga kuidas? Istutame sinna väikesed männid. Need on armsad, küll nad siis ringi hakkavad käima. Ei hakanud. No nüüd on meie mõõt täis! Inimesed on tahtlikult vastikud, rumalad, nad ei saa meie ilusatest kavatsustest aru! See siin on haljasala ja siin inimene ei käi! Paneme sildi?! Ma ei usu, et see aitaks. Tänapäeva lapsed on kogu aeg ninad telefonis, nad ei näe silte. Ma usun, et ega paljud oska enam lugedagi. Ainult lühendeid. OMG ja LOL. Vat seda nad näeks! Heakene küll. Tarastame! Tara on alati aidanud. Näiteks kui sa vanasti tahtsid, et loom ei põgeneks, siis me panime talle tara ümber. Hiljem saime veel elektri ka sisse panna. Oi, see on väärt mõte! Paneme sellise tara, mida keegi ära viia ei saa! Siis nad PEAVAD ringiga käima!
Julgemad linnaelanikud saavad ennast Facebookis välja elada. Mõni valab viha paar minutit hiljem ummikus kaasliiklejate peale. Ja mõnele jääb hiljem töökaaslane ette. Viha tekitab viha. Ja millest sünnib viha - kui minuga ei ole arvestatud, minu eest on otsustatud, keegi pole minu käest küsinud.
Kõigil on halb, ausalt. Mitte keegi ei võitnud. Need männid peavad elama tiheda liiklusega sõidutee ääres. Iga päev visatakse neile paarsada vihast pilku. Tarast ei tasu rääkidagi. Kui pilk saaks hävitada… Kui ühele poolele sümboliseerib see töövõitu ja linnukest aastaraamatus, siis teisele osapoolele on see selge sõnum - sina kasuta seda ala nii nagu mina TAHAN. Ja järgmiseks tuleb elekter!
Aga võtame nüüd kampa disaineri ja kerime veidi tagasi. Disaineri nimi on Paul või Iris, otsusta ise. Tee endale selline lugu, mis meeldib. Paul kuulab need linnaametnikud ära, kellele on antud ülesanne - taastada haljasala. Ta läheb järgmised kaks-kolm hommikut sündmuskohale ja jälgib. Teeb paar klõpsu, mõned ülestähendused, võib-olla isegi väikese joonise. Iris räägib inimestega. Ta küsib, miks nad käivad üle haljasala. Aga mitte niimoodi etteheitvalt, vaid inimlikult.
Tagasi kontoris näitab Paul oma ülestähendusi ja teeb kokkuvõtte. Tuli välja, et inimesed kõnnivad üle haljasala, sest tee, mis viib koolini, on kilplaslik. See lihtsalt näeb koomiline välja, teha selline teatraalne ring. Inimene valib ju lühema tee, see on meie loomuses. Ja lisaks tekib peale vihmasadu kilplaste teele suur lomp. Sügav lomp. Ja üldsegi, inimesed ei tooks enda lapsi autoga koolimajja, kui buss oleks sünkroonis esimese tunni algusajaga. Aga ei ole. Teate ju küll, hommikul on iga minut arvel.
Lisaks sellele, et Iris mõistis MIKS, jõudis ta ka palju sügavama probleemini. Iris teab, et uueks kõnniteeks raha ei ole. Aga ta on juba välja mõelnud alternatiivi, kuidas olemasoleva eelarvega (männid ja tara ka maksab midagi, paigaldamine ja hooldus ka) jõuda lahenduseni, kus haljasalal on muru, paar taime ja seda läbib teerada.
Jah, ma tean seda tsitaati, et kui Henry Ford oleks küsinud kasutajate käest, mida nad tahavad, siis nad oleks vastanud, et kiiremat hobust. Väidetavalt on see müüt. Ja kui ei ole, siis tühja kah, täitsa õige ütlemine. Nii peabki uusi, innovaatilisi tooteid ja teenuseid leiutama ja disainima. Lihtsalt kui sa nüüd selle kiire hobuse oled valmis teinud, siis selle parendamine peab lähtuma kasutaja tegelikest vajadustest.
Aga miks ma sellest üldse kirjutan? Sest päriselus ei ole disainerit seal. Paul on agentuuris tööl, teeb reklaame. Väga ilusaid, ja kodulehti ka.
Aga mis oleks, kui me disainiksime linnas liikumise kogemust tervikuna? Mis oleks, kui järgmisel linnaplaneerimise hankele oleks kutsutud ka Paul? Mis oleks, kui me lahendaksime probleeme lähtudes suurest pildist? Mis oleks, kui sina saaksid samuti otsustada, milline sinu kasutajakogemus on?
