DISAINIÖÖBIK: Mida rõivad tahavad?
Rõivad on kahtlemata esmaseid väljendusvahendeid – rõivaste kaudu väljendatakse erinevatesse gruppidesse kuulumist või neile vastandumist, isiklikke tõekspidamisi jms. Veelgi enam, rõivastel on äärmiselt oluline roll ka identiteedi kujudnamisel ja konstrueerimisel, sealjuures tegu on kahesuunalise protsessiga. Ühest küljest võivad rõivad muuta seda, kuidas inimene end näeb – fake it til' you make it ja dress for the job you want, not the job you have. Teisest küljest oodatakse, et rõivas muudaks enesekindlamaks, ja tooks ka inimese keha esile parimal võimalikul kujul, peidaks “vead” ja leevendaks ebakindlust keha suhtes.
Ometi on inimestes, nende kehades ja identiteedis palju haprust ja haavatavust; samas ei ole justkui hea toon lasta sel välja paista. Moeajakirjanik Arabelle Sicardi on seevastu aga öelnud: “Inimesed tahavad rõivais sundimatud ja pingevabad välja näha – nii jääb muje nagu sujuks neil kõik elus hästi ja nad ei muretseks oma keha pärast mitte kunagi. Céline’i või Lanvini kauni lõikega seelikutes pole rahutust. Aga minu jaoks on rahutus mu identiteedi oluline osa ja mulle meeldib kui rõivad seda väljendavad. Ma ei kavatse elu väntsutusi vaikides kannatada. Sest tegelikult, olgem ausad, kõik, mida ma teen, lähtub mingist rahutust surmaihalusest.”
Samas on see suur privileeg kui on võimalik oma haavatavust näidata ilma, et inimest seetõttu (veelgi enam) marginaliseeritaks. Piir ühiskondliku normi piiresse jäävate ja n-ö liiale minevate identiteedimängude vahel on aga habras. Juuni lõpus toimus ARSi projektiruumis Hedi Jaansoo ja Pire Sova näitus “Aeglane aimdus: roosa satiin”, mis tegeleski paljus identiteediküsimustega rõivaste ja visuaalse keskkonna loomise kaudu – kuidas esitleda erinevaid identiteete (märksõnadeks nt sugu, seksuaalsus ja kollektiivne loome), millised rollid on lubatud ning mis asub väljaspool normatiivseid alasid, mis on “liiast”. Kasutades viiteid post-drag kultuurile, uurisidki kunstnikud, kus asuvad ühskonna poolt aktsepteeritavate identiteedimängude piirid. Võib ju nõustuda Ru Pauli väitega “We’re born naked, and the rest is drag” (Me sünnime alasti, kõik muu on drag), kuid sageli tekitab juba ka “liiga ilus” olemine ebamugavust. Jõudes seesuguse aimduseni ongi juba võimalik edasi mõelda, kuidas rõivaste tähendus kandja identiteeti või sellest mõjutavad.
Näib olevat olemas eeldus, et inimese rõivad justkui peaksid tema kohta midagi olulist paljastama, näitama ära, kes ta on. Samas võib ka juhtuda, et inimese rõivad panevad ta haavatava(ma)sse olukorda vastu tema tahtmist, näiteks ei pruugi ühilduda signaali saatja ja vastuvõtja kultuurikoodid. Meenub juhtum kui ajakirjanduses seati kahtluse alla ühe noormehe õigus pagulasstaatust taotleda vaid seetõttu, et ta kandis Armani logoga särki – mis pagulane see olla saab, kes Armani (logoga) särki kannab? Siit tuleb suurepäraselt ilmsiks, kuidas rõivaste valikust saab korraga poliitiline seisukohavõtt. Sama temaatikat käsitles juunis artist-run space Kraamis toimunud grupinäitus “Poliitiline kleit”, mis muuhulgas vaatles, kuidas n-ö tühjad rõivad märgitavad siiski teatavaid identiteete (pagulane, 27-aastane naine, naised idast ja läänest) ning nende poliitilisust ehk juhtis tähelepanu, miliseid tähendusi rõivad ka laiemas ühiskondlikus kontekstis evivad.
Ka Laivile, kelle isikunäitust “Unista edasi/liiga hea” võis näha augustis Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis, pakub huvi rõiva ja identiteedi suhe. Tihtipeale kantakse rõivastele üle oma ihad, soovid ja unistused ning neist saab omamoodi inimese ideaalide kehastus. Mingil moel on rõivais keha kohalolu alati markeeritud, kuid millistele identiteetidele viitab kehata rõivas? Mis saab siis kui rõivad jäävad üksi? Mida rõivad tahavad?
