Disainiusku Kermikud Kermikute dünastiast


Disainiusku Kermikud Kermikute dünastiast
----

Ants Juske kohtumine perekond Kermikuga algas Kuku klubis proosalisel teemal. Istusime koos Liisa ja Jürgeniga ning ootasime Jüri ja Riinat. Liisa oli tulnud just hambaarsti juurest. Kermikud käivad Inglismaalt kolm-neli korda aastas Eestis ja hambaid ravivad nad siin.

o selge, siin on ju odavam. “Seda ka, kuigi Inglismaal on need, noh, taxes,” seletab Liisa ja Jürgen parandab: “Maksud ja pool ravist makstakse kinni.” Üllatuseks aga kuulen mõlemat kinnitamas, et hambaravi kvaliteet on Eestis tunduvalt parem kui Inglismaal.

Tulevad ka Jüri ja Riina, keda on alati hea näha. Jüriga töötasime 1990. aastate algul kunstnike liidus, kui esimeheks oli just valitud Ando Keskküla, kes endale meeskonda valides kutsus sekretäriks Jüri ja minu. Jüri pidi tegelema rohkem tarbekunsti ja disainiga, mina kujutava kunstiga.

Ega see kerge töö polnud. Oli üleminekuaeg ja käis liidu kõva reformimine. Lisaks olid kunstnike ligi tuhandepealisel ühendusel ka ametiühingu funktsioonid: ikka veel jaotati autoostulube ja tuusikuid. Veel tuli käia juubilare õnnitlemas ja matusekõnesid pidamas, sest kõik liidu siitilmast lahkunud liikmed kanti kunstihoone suurest saalist jalad ees välja. Mäletan, et meil oli Jüriga üks pintsak, millega käisime kordamööda kadunukesi ära saatmas.

Peale selle ka näituste avamised, sest kunstihoone polnud veel eraldi üksus. Olid vastuvõtud ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli pool. Nimelt olid Rüütlil oma lemmikkunstnikud, keda ta kutsus juubeli puhul enda juurde Kadriorgu. Tollane etikett nägi ette, et kutsutakse ka kunstnike liidu juhtkond.

Korra või kaks käisime vabariigi aastapäeval (või oli see veel uusaastaball) Estonias vastuvõtul. Kahju, et pilte ei teinud – kõik oli kohmakas, mõned tantsisid mingites välisjalatsites, naised tulid otse töölt, ei mingeid soenguid ega ballikleite. Oli igav, võtsime Ando, Jüri ja naistega pudeli konjakit ja leidsime ühe nurgataguse.

Kuid nüüd olen jäänud pikalt lobisema teemal “Mina ja Kermikud”. Kuna nad on tublisti üle kümne aasta Inglismaal elanud, siis peaks meenutama seda, mida nad Eestis tegid ja kuidas nad sinna sattusid. Jüri on sündinud 1957. aastal. Praegu tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud perenäitus “2+2”, mille tellis muuseumi direktor Merike Alber, on ehk kaudselt juubelihõnguline. Riinal oli esimene juubel aasta varem.

Jüri on päritolult saarlane, Riina tallinlane. Jüri lõpetas 1982. aastal kunstiinstituudi ruumikujundajana, Riina 1985. aastal nahakunstnikuna. Jüri töötas kaubandusministeeriumi konstrueerimisbüroos arhitektina, siis kunstikombinaadi Ars ja kunstifondi peakunstnikuna. Riina oli kunstiülikoolis õppe-

alameister ja õppejõud. 1990. aastate algul oli ta Helsingi rakenduskunstikõrgkooli ning Mynänmäkil asuva Lõuna-Soome käsitöö- ja rakenduskunstikooli õppejõud ja meister.

Jüri olulisimad sisekujundustööd on muusikaakadeemia aula (1983), Viru hotelli varietee baar (1986) ja Eesti Moskva esinduse talveaed. Eriline huvi on tal aga valgustite ja mööblidisaini, eriti toolide vastu. Ka praegusel näitusel on tal väljas terve komplekt toole. Riina on teinud kauneid köiteid, ehteid ja rõivakomplekte ning sisekujunduses kasutanud nahka koos klaasi ja metalliga.

Piiride avanemisel tekkisid kunstnikupaaril head kontaktid soomlastega ja nad said näituse Helsingi kesklinna galeriis. Nagu öeldud, töötas Riina mõnda aega Soomes õppejõuna. Siis aga avanes Jüril elu võimalus minna õppima Inglismaale.

Asjade kulgu kirjeldab ta ise järgmiselt: “Olin hakanud 1980-ndate lõpus koostööd tegema soome mööblifirmaga Avarte ja huvitusin üha enam mööblidisainist – eriti toolidest. Samal ajal jätkasin tööd Eestis sisekujunduse alal, kuid väiksema intensiivsusega. Esimene Avartega tootmisse jõudnud tool (ON-tool) oli edukas. Seda müüdi hästi Skandinaavias ja ka Jaapanis ning valiti Alvar Aalto, Yrjö Kukkapuro jt kuulsuste tööde kõrval disaini esindama Soome juubelinäitusele Saksamaal. Oli kuldne disainikümnend, millele tegi lõpu 1990-ndate alguses Skandinaaviat tabanud majanduskriis: ehitustööstus seiskus, paljud arhitektuuribürood läksid pankrotti ja mööblitööstuses algas vaikne periood, mil uutesse toodetesse ei riskitud investeerida.”

Loe veel

Tõepoolest, 1990. aastate alguse lama ehk majanduskriis pani paraja põntsu ka eesti kunstnikele, kellel oli just hakanud Soomes hästi minema. Suleti ka Eesti kunstigalerii Helsingis. Soome mark oli aga Eestis rubla ajal kõva sõna.

Kermik on nõus: “See oligi ajendiks, et vaadata elu/disaini mujal, kaalusin ka enesetäiendamise võimalust. Kuulsin maailma ühest hinnatumast mööblikursusest Londonis Royal College of Artis, kus professor Floris van den Broecke käe all õppis väga huvitavaid inimesi (Fred Baier, Fred Scott, Vico Magistretti, Antonio Citterio jt). Taotlesin kohta. Mulle pakuti võimalust 1992. aasta alguses ja septembris sõitsingi Londonisse. Esialgu aastaks. Üksinda. Riina ja lapsed tulid järele aasta hiljem – alguses plaaniga, et jääme paariks aastaks, kuni kursus läbi. Asjad kujunesid teisiti – magistritöö projekti teoreetilisest poolest kasvas välja pikem doktoritöö. Doktoritöö kaitsesin 1998. aastal, selleks ajaks olin juba mõned aastad juhendanud oma mööblikujunduse kursust Northumbria ülikoolis. Praegu õpetan Brightoni ülikooli arhitektuuri ja disaini koolis. Olen disainitehnoloogia õppeala juht: töötamine materjalide ja struktuuridega.”

Elu suurlinnas

Kermikud elavad Londonis. Jürgen elab koos vanematega. Liisa üürib koos peigmehe ja  kahe sõbraga korterit, mille juures on ka väike aed. Kermikutel on koht ridaelamus sellises rajoonis nagu Garshalton Beeches Surreys. Riina kirjutab selle mulle üles veidi mõeldes: “Pole nii ammu nime Surrey kirjutanud.”

Kermikud valisid selle koha, kuna sealne arhitektuur ja keskkond meenutavad veidi Soomet, mis oli 1960. aastatel arhitektuuri- ja disainimaailmas tooniandev maa. Küsin Jürilt, kas kahe linna vahel pendeldamine pole väsitav. “Ega ma päris iga päev ka ei sõida. Londonist Brightoni on umbes nagu Tallinna-Haapsalu ots. Kiirteel läheb umbes 45 minutit [Riina parandab selle tunni peale]. Tänapäeval on see tavaline – tean inimesi, kes käivad Prantsusmaal tööl, mu naaber käib lennukiga Hollandis tööl.” Omakorda meenutan, kuidas elasin ühe kolleegi juures Moskvas. Iga päev kulus tal busside ja metrooga tööl käimiseks neli tundi.

“Esimesed aastad olid ikka päris rasked, Jüril oli ju stipp vaid aastaks,” meenutab Riina, “pidime laenu võtma, lastel läks kohanemiseks ja keele õppimiseks aega.” Liisa oli Eestis ühe aasta käinud “naljakoolis”, nagu seda nimetab Riina. See oli Sakala keskuses ja seal õpetati igasuguseid asju: soome ja prantsuse keelt, kunsti ja isegi balletti. Riina ja Liisa jäävad vaidlema, kas viimane jõudis ka aastakese tavakoolis õppida.

Jürgen tuli ära, kui ta oli 12 ja viiendas klassis. Ta õppis 44. keskkoolis. Keele kohta meenutab temagi, et esimene aasta oli raske, kuid Jüri lööb käega: “Selles eas tuleb keel kergelt kätte.”

Omakeskis räägitakse loomulikult eesti keeles, kuid aasta-aastalt läheb Liisal raskemaks. Jüri ütleb, et telefonitsi läheb ta ühe sagedamini üle inglise keelele. Ka vestluse ajal peab ta tihti teistelt küsima, kuidas on eesti keeles näiteks manufactory.

Jüri kiidab inglise keele mitmekesisust. Londonis on juba vanast ajast igal linnaosal oma dialekt. Samas keel lihtsustub. Jüri toob näite, et kohtumisel ei öelda enam “How do you do?”, vaid “How are you?”. Kurdan, et Eestis on sama, lisaks peab tundma uuemat slängi. Toon näite oma tuttavast Walesis elavast kirjanikust Einar Sandenist. Lugesin talle ette sellise tiraadi: “Täitsa pael, nihuke siiber on ees, saan vist töölt kinga, varsti panen triikraua põõsasse.” Muidugi ei saanud ta midagi aru.

Kermik kinnitab, et Inglismaal on asi veel hullem. Muide, oma doktoritöö pidi ta inglise keelest tagasi eesti keelde tõlkima, kuna see ilmus 2002. aastal ka Eestis.

Londoni Eesti seltsiga perekonnal erilisi suhteid pole, võib-olla mõnel määral alguses ole. Jah, eks ta ole: veel kümmekond aastat, ja surevad välja need Eesti majad, sest noortele tundub seal toimuv tegevus anakronistlikuna.

Riina töötab Gentle Gallerys proprietor’ina, nagu seisab visiitkaardil, ehk lihtsamalt öeldes omanikuna. Galerii tegeleb originaalkunsti, kuid ka raamatute ja plakatitega ning nõustamisega.

Liisa töötab High Wycombe’is, mis on tuntud mööblitootjate rajoon. Firma nimi on Dovetail. Seal tegeleb ta advice’ide ja knowledg’ide andmise ja tehingutega.

Jürgen õpib Durrey ülikoolis metallikunsti ja töötab samal ajal üles üht uut galeriid. Seni kasvab galerii tuntus suust suhu: üks külastaja räägib tuttavatele, need omakorda oma tuttavatele jne. Jüri lisab, et “poisil on osavad näpud. Alles hiljuti restaureeris ta ühe Ameerika auto”. Vabal ajal teeb Jürgen ka vabaloomingut, isa jälgedes metall-lampe, millel pole erilist funktsiooni – pigem on need dekoratiivsed objektid.

Kermikute kolmas laps Mikk on praegu Jaapanis. Elab Tokios oma tütarlapsega ja kasvatab beebitüdrukut, kes sündis mullu augustis. Tüdruku nimi on Meri (ilmselt sama tähendusrikas ka jaapani keeles). Mikk kunsti/disainiga ei tegele, tema huviala on teadus. Ta õppis arvutiasjandust.

Jüri õppis, nagu öeldud, Royal College of Artis, kus olid head töökojad. “Ma lausa nautisin mööblitegemist,” meenutab ta väikse heldimusega. Praktilise töö juurde kuulus ka teooria. Kermikut huvitasid eelkõige vineermööbli tehnoloogia ja disain. Sel teemal kaitses ta ka magistrikraadi. Seejärel õpetas ta Newcastle’is, nüüd aga Brightonis, kuid mitte disaini, vaid arhitektuuri. Ta püüab arhitektidele selgeks teha, et nende töö ei lõpe jooniste tegemisega. Edasi tuleb jälgida kogu protsessi, valida materjal ja minna objektiga lõpuni.

Viimasel ajal on palju räägitud, et London on uus maailma moepealinn. Liisa arvab, et moe alal võistleb London kindlasti Pariisiga, kuid kas nüüd just ka disaini ja mööbli alal. Jüri kiidab Itaalia disaini. Milano messide tase on ikka päris kõva.

Üldiselt aga kasvab inglise mööblidisainis käsitöö osa. Varem tehti töö ära maades, kus tööjõud on odavam (Hispaanias, Hiinas), nüüd tahetakse rohkem ise teha. Ka käsitsi. Jüri ütleb, et vahepeal tehti toole nii, et keegi ei pannud kättki külge.

Muutunud on seegi, et murtakse selliste suurte firmade nagu Knoll, Herman Miller, Artek ja Marozo monopoli. Suurtel messidel, nagu “100% Design”, ostsid eelnimetatud ära kõik boksid ja väiksematel firmadel puudus võimalus ennast näidata.

Kermik ja Luther

Riina lisab, et üks trend on ökosõbralik disain, mis kasutab palju looduslikke materjale. Liisa teab omakorda täiendada, et tekkinud on arvestatav noorte alternatiivdisain, mis on koondunud Brick Lane’i ehk, nagu nimigi ütleb, telliskivimajade rajooni.

Eesti mööblipoodide kohta ütleb Jüri, et see meenutab aega, mil ka Inglismaal olid poed tulvil odavat Itaalia mööblit.

Lõpuks ei saa Jüriga jätta rääkimata vineeritööstur Lutherist ja tolle vabrikust, millest Kermik tegi doktoritöö. Sellest sündis monograafia “A. M. Luther. Materjalist võrsunud vormiuuendus” (kirjastus Sild, 2002).

Luther läks Eestist ära 1939. aastal nagu paljud baltisakslased, võttes loomulikult kaasa oma arhiivi. Inglismaal Ipswichis elab tema pärija Yens M. Luther, kes oli lahkelt nõus andma Jürile Lutheri arhiivi kasutada. “Sain väidelda kodumaise tööstuse varase kogemuse najal kunagi Euroopa vineeritehnoloogia ja mööblitootmise pioneerina tuntud suurettevõtte näitel,” räägib Kermik. “Töö käigus selgus, kui napp ja lünklik on firma tegevuse kohta nii Eestis kui ka läänes leiduv teave. Selle põhjuseks on firma tegevuse sunnitud lõpetamine, kui vabrik Nõukogude Liidule alistunud Eestis 1940. aastal natsionaliseeriti. Sellele järgnes Lutherite osaluse ja nime kadumine ka lääne tööstus- ja äriareenilt.”

Miks paelus Kermikut just vineer? Sellele võib ehk vastata sisearhitekt Vello Asi sõnadega: “Vineeritehnoloogia aluseks on geniaalne idee asetada kolme õhukese puidulehe kokkuliimimisel välimiste lehtede ja keskmise lehe kiusuunad ristakuti. Mõte lähtus kõrgetasemelisest Ameerika puidutööstusest. Puitu säästvat tootlikku ideed asusid ellu viima Ameerika ja Euroopa edumeelsed töösturid, nende hulgas Tallinna Lutherid.”

Vello Asi pole kitsi ka komplimentidega uurimuse autorile: “Tegemist on Lutheri ettevõtte ajaloo põhjaliku rekonstruktsiooniga. See hajutab meile meeldinud muistendi, et vineer on leiutatud Eestis, kuid asemele ilmub minevikku mõtestav saaga, mis räägib vineeriidee siinsetest teostajatest ja teostumisest.”

Kermik toetus ka Briti arhiivide materjalidele, mis võimaldas võrrelda vineeritootmist Inglismaal ja Eestis. 19. sajandist oli just London Lutheri firma peamine tugipunkt, mille kaudu tegutseti Lääne-Euroopa turgudel. Kermikule olid kättesaadavad partnerfirmade materjalid.

Lutheri vabriku esimese masstoote, vineerist toolipõhja edukus avas firmale rahvusvahelised müügikontaktid, mille tulemusena rajati Londonis firma Venesta (veneer + Estonia), kellele kuulus õigus turustada Lutheri vabriku tooteid kogu Briti impeeriumis. 1935. aastal aitas Venesta Jack Pritchardil (töötas Venestas aastatel 1925–1935) luua firma Isokon Furniture Company. Nendel kahel firmal tekkisid kontaktid ka modernistlike arhitektide ja disaineritega, nagu Wells Coats, Walter Gropius ja Marcel Breuer. Tänu sellele on Lutheri vabrik pakkunud erilist huvi Briti disainiajaloo uurijatele.

“Jõudsin arusaamisele, et on kaks ajalugu: üks, mis tegeleb rahvusvahelise vineeritööstusega, ja teine, mis tegeleb Lutheri firmaga, ja mõlemad on teineteisega lahutamatult seotud,” räägib Kermik.

Yens M. Lutheriga sai Kermik tuttavaks tänu 1992. aastal välja kuulutatud riigiettevõtte Lutheri vabrik erastamiskonkursile. Kermik avastas, et ühe ostupakkumise tegi ka Yens M. Luther, kelle ta Inglismaal olles üles otsis. Ilma Lutheri arhiivita poleks uurimust sündinud.

Mõistagi polnud Lutheri järeltulijal lootust erastamiskonkurssi võita. Uued omanikud aga ei pidanud võimalikuks isegi vabriku arhiiv-muuseumi töö jätkamist. Lutheri suvemaja läks aga vandeadvokaat Viktor Kaasikule. Kermik ütles, et saatuse iroonia on see, et Lutheri enda lemmikpuu oli kask. Yens Eesti peale seepärast vimma ei pea ja öelnud, et ta ei taha oma närve rikkuda, et käia ülejäänud elu Eestis protsessimas.

Teised Kermikutest

Ando Keskküla,

kunstiakadeemia professor

•• Ma jätaksin esimese hooga kõrvale perekonna näituse kirjeldamise ja hindamise. Kunstikriitika, ka disaini- ja arhitektuuri-

kriitika madalseisus pole enam huvi ega vähegi huvi pakkuvaid meetodeid vastavateks käsitlusteks. Seda enam, et disain on üha läbipaistvamalt lõpmatu tarbimistoe agendi rollis ja üha vähem sõltumatu vaimu fenomenina. Eesti on pisut erilises rollis. Disaini majanduslikku potentsiaali pole siin osatud seni hinnata.

•• Kui ma kuulen nime Jüri Kermik, seostub see minu jaoks kahe mõtte ja ühe mälestusega. Esiteks kahtlemata tema panus Lutheri vabriku toodangu ajaloo uurimisega seotud doktoritöö. Lausa uskumatu, et veel hiljaaegu eelistavad kuidagi omanikeks saanud ärimehed saata igavikku traditsioonidega ettevõtte ja rajada selle asemel märksa mugavama ja ehk ka kiiresti tasuvama kinnisvara-

projekti. Õhukese riigi puhul ei ole ka paraku kedagi, kes vandalismile käe ette paneks.

•• Teiseks. Me kuuleme pidevalt ähvardusi lahkuvatest arstidest ja bussijuhtidest. Väheseid kunstiinimesi, kes võtsid ette tegelikult ju meeletult riskantse emigratsiooni, oli perekond Kermikud. Nad said sellega tänu sihikindlusele ja visadusele ka hakkama.

Olen Brightoni ülikooli rektori kutsel osalenud sealsetel üliõpilastööde hindamisel ja näinud ka Jüri Kermiku õpilaste töid. Pean ütlema, et see oli huvitav ülesannete püstitamise ja tulemuste poolest.

•• Ja lõpuks. Vanemad Kermikud on kasvanud ja kujunenud Eesti kultuuriruumis ja saanud erialalise hariduse Eesti kunstiakadeemias. Olukord ei ole lõplikult lootusetu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare