Taivo Sõts
Hinne 4
„Popid oleme”
See plaat on üllatus. Suure-Jaani ehitaja ja karaokestaari Taivo Sõtsi eestikeelsed koopiad italodisko- ja muudest sellistest paladest mõjuvad maitsekalt. Kuigi osa lugude vokaal on demolik, ületab näiteks Maritiga lauldud duett „Unistan diskost” meeleolu mõttes Kreeka uue aja süntpopi bändi Marsheaux’ originaalversiooni. „Popid oleme” on selle aasta üks huvitavamaid indiplaate, mida on keeruline poest leida ja siinse tantsumuusika konteksti paigutada. Sparks, Bobby O jt korüfeed ei pea oma osalust maha salgama.
Mart Normet
POPP
a-ha
Hinne 4
„25”
Ilmselt ei osanud kolm Norra noormeest 25 aastat tagasi isegi unes näha, mis neid ees ootab, kuid kuu ajaga tõusis nende „Take On Me” kõikjal tabelitippudesse ja meie kõigi mällu. Nüüd on norralased otsustanud, et aitab – viimane tuur, viimane plaat ja viimane laul on lauldud. Kogu sündmust tähistav duubelalbum 39 looga on see-eest harvanähtavalt aus kokkuvõte kogu bändi tõusudest ja langusest. Esmalt rõõmsa new wave bändina tipputõusmine, et seejärel kaheldava väärtusega romantilise rokiga naasta ja lõpuks elukogenult süntpopi juurde tagasi minna.
Dannar Leitmaa
DISKO
Hurts
Hinne 3
„Happiness”
Hurts üritab kõlada justkui 90-ndate disco lento bänd ning suures osas tuleb see neil ka välja. Näiteks plaadi avalood kõlavad ajastutruult justkui New Order, seda eriti plaadi esisingli „Wonderful Life” viimases pooles. Ent 21. sajand ei jäta kogu loomingut siiski puudutamata, sest nii mõnigi lugu meenutab soovitud Pet Shop Boysi helipildi asemel sootuks viimase aja elektro/nu-rave kollektiive või nagu oleks Hurtsi Backstreet Boys ja The Killers ühes isikus, kelle pähe on lennanud Sõnajalgade must helikopter ja pannud nad mesimagusat ballaadi laulma.
Dannar Leitmaa
POPP
Brandon Flowers
Hinne 3
„Flamingo”
Mingis mõttes – jälgides mehe bändi The Killers (kuvandi) sujuvat muundumist rokist popiks – tundub Brandon Flowersi sooloalbum „Flamingo” olevat väga loogiline. Et nii peabki olema, et Flowers teeb seda ja läheb sinna, mida teha ja kuhu minna The Killers oma indijuurte tõttu nii väga enam ei saanud. Samal ajal kipub „Flamingo” kõigi nende refräänide ja ballaadide kiuste liikuma liialt kusagil keskvoolus.
