Dmitri Bõkov: tänapäeva vene kirjandus väärib riiulit


Dmitri Bõkov: tänapäeva vene kirjandus väärib riiulit
Prima Vista

Vene kirjanik ja kriitik Dmitri Bõkov esitleb 7. mail Tartus oma Venemaal vaimustatud vastukaja teeninud romaani „Mahakantud” eestikeelset tõlget.

— Teie praegune „läbimurre läände” on saanud teoks seoses Pasternakki käsitleva raamatu ilmumisega. See on ka täiesti mõistetav. Pakuvad ju see kirjanik ja raamatus käsitletud ajastu läänemaailmale huvi. Pealegi ei teata kummastki ikkagi veel piisavalt, sest see ajastu koos oma sündmustega on paljudele huvitav, isegi mõistatuslik. Hoolimata sellest, et Pasternakil tuli läbi elada kõik stalinismi õudused, ei lubatud tal ikkagi vastu võtta Nobeli preemiat. Kuidas on seda mõtestatud tänapäeva Venemaal ja kuidas sellesse suhtutakse?

— Mingit läbimurret läände ei ole pärast Pasternaki biograafia ilmumist toimunud. Pigem on see olnud läbimurre itta: raamat on välja antud Hiinas, Serbias ja Bulgaarias; Prantsusmaal on väljaandmine edasi lükatud. Muid pakkumisi ei ole tulnud. Kui mul midagi läänes ka ilmub, siis on see peamiselt proosa: „Ortograafia” Prantsusmaal, „ŽD” Inglismaal.

Mis puutub sellesse, et Pasternakil „ei lubatud” Nobeli preemiat kätte saada, siis niisugune sõnastus ei ole täpne: ta loobus sellest, milleks teda keegi ei sundinud. See oli omamoodi ületamismäng – ainult nii ongi võimalik Venemaal toimida. Kuidas seda on mõtestatud, on raske öelda. Loobumise idee on Venemaal üpris levinud. Siit tuleneb ka, kui nii võib öelda, maineka matemaatikaauhinna vastuvõtmisest keeldunud Grigori Perelmani tõeline kultus.

Pasternak kartis oma keeldumisega solvata Rootsi Akadeemiat, kuid see-eest tahtis selgitada (ja selgitaski) Venemaale, et ta ei hinda auhinda kui sellist, seda, et tema auhind seisneb hoopiski muus ning et mingit soovi läänele meeldida tal ei olnud – kui meeldis, oli hästi, kuid tema eesmärk seisnes hoopiski muus.

Muidugi, üksnes taktikaliste kaalutlustega (esmajoones perekonna ja Olga Ivinskaja julgeolekuga) ei ole võimalik seda žesti selgitada. Nobeli preemia oli Pasternakile tähtis kui märk tema mõtete ühtimisest kristliku maailma peasuunaga, Euroo­paga, nagu ta seda mõistis, inimlikkuse maailmaga, selle maailmakultuuriga, millest Venemaa pikaks ajaks välja langes. Kas tal oli lääne sellisel hindamisel õigus või mitte, kuid „Doktor Živagot” mõistetakse ka praegu paremini – ja armastatakse rohkem – just tema peamiste prototüüpide Hamleti ja Fausti maailmas.

Tarantino tahtis NSV Liidus näha ainult Pasternaki hauda – kas me teame Venemaal palju režissööre ja mitte ainult režissööre, kes on seadnud Pasternaki nii kõrgele ja käsitanud teda niivõrd intiimselt? Sellest, mis põhjustel on see romaan läänes niivõrd populaarne, võib kaua rääkida, kuid minu arvates seisneb peamine just selles, et Juri Živago on täielikult ilma jäetud sellest koloriitsest, kuid veidi loomalikust ebainimlikkusest, sellest immoraalsest ja eneseimetlusest tulvil jõust, mis on olnud omane enamikule vene ja nõukogude kirjanduse positiivsetele kangelastele. Tema jõud ja võit on hoopiski muus ning selliseid tegelaskujusid vene kirjandus peaaegu ei tundnud, välja arvatud ehk protagonist Bloki „Kättemaksus”.

— Lääne ajakirjanduses ilmus omal ajal Pulitzeri auhinna võitnud karikatuur Pasternakist. Seal küsib ta ühelt Siberi vangilt ehk ZEK-lt: „Mina sain Nobeli, aga mille eest sind karistati?” On teada, et Nõukogude Liidus reageeriti sellele karikatuurile karmi hukkamõistuga, kuna see vihjas Pasternaki märtrioreoolile. Mida arvate teie kui Pasternaki biograaf, kas vene kirjanikule on vaja pressi nagu hapukapsale (nagu väljendas ilmekalt Sergei Kaledin)?

— Sergei Kaledin teab paremini. Vaja pole muidugi mitte pressi, vaid määratletust, seda, et riigil oleks mingi arengustrateegia, mille suhtes oleks võimalik end määratleda. Kui seda ei ole, tekib puder, entroopia, degradatsioon. Niisugused tingimused on aga kirjanikule samamoodi ebasoodsad nagu ühiskonnalegi. Üle jääb mõistagi „lahkumine iseendasse”, kuid ma ei ole veendunud, et see strateegia on igakülgselt viljakas.

— Eestis tuntakse tänu Nõukogude minevikule hästi nii Pasternakki kui ka teisi vene kirjanikke, kuid peamiselt kuni 1960. aastateni. Hilisem kirjanduspilt on kahjuks üpris laialivalguv. Kuulda on vaid mõnd nime: Sorokin, Pelevin, Ulitskaja ja mõned teised. Kui suur on praegune vene kirjandus, et olla meie raamaturiiulil silmapaistval kohal?

Loe veel

— Tänapäeva vene kirjandus väärib kohta igal raamaturiiulil ka nimede rohkuse poolest ning on seega kõrvutatav ameerika ja inglise kirjandusega, mis on minu arvates nüüdismaailma parimad (tõsi küll, ma tean halvasti Aasia kirjandust – võib-olla küpseb Hiinas keegi geenius, kelle kõrval kahvatuvad kõik?).

Autorid, keda loetlesite (eriti Pelevin, kellest targemat ei ole Venemaal lihtsalt olemas – teine asi on see, et mõistus vahel ainult segab kirjanikku), on üpris huvitavad, igaüks omamoodi. Ent nad kõik õiendavad üht- või teistpidi arveid nõukoguliku kogemusega.

Minu arvates aga pakub praegu kõige suuremat huvi tuleviku otsimine, püüd seda määratleda ja kombata. Kõik pakutavad skeemid korduvad ikka, kõik need on juba esinenud Nõukogude ja varajastes postsovetlikes antiutoopiates. Selleks, et mõista Venemaa tulevikku, peab tundma tema tänapäeva, kuid sellega tegelevad praegu üksikud.

— Äsja lõppes kirjandusfestival Slovo (Sõna), mis oli pühendatud vene ja inglise kirjanduse kohtumisele. Kuidas see festival kulges, mida huvitavat te võiksite esile tuua?

— Kui te räägite Venemaa programmist Londoni raamatumessil, siis see avatakse alles 18. aprillil ning mina ei tea sellest veel midagi. Üldiselt tunneb Inglismaa meie kirjanduse vastu põhjalikku huvi. Selle eest peab tänama Academia Rossicat ja väsimatut kodumaise kirjasõna propageerijat Svetlana Adžubeid isiklikult. See on ka mõistetav: hoolimata kõigist erinevustest mõistavad kaks lagunenud impeeriumi teineteist suurepäraselt.

— On teada, et Tartu kirjandusfestivaliks Prima Vista valmistatakse ette teie esimest eestikeelset väljaannet – raamatu „Mahakantud” tõlget. Me oleme sellest palju kära ja lugejates tohutut huvi äratanud romaanist hästi teadlikud. Kuidas te ise oma teosesse ja selle menusse suhtute?

— „Tohutu menu” on muidugi meeldiv liialdus. Raamat ilmus Venemaal kolme väljaandena, s.o kümnetuhandeliste tiraažidena, mis on korralik tulemus, kuid samal ajal ka sügavalt kurvastav.

Asi on selles, et „Mahakantuid” suudab mõista ainult see, kellel on hirmu, sõltuvuse, absurdi kogemus. Teiste sõnadega öeldes: sellise inimese kogemus, kes on sattunud jälgimise alla. See asjaolu, et niisugune kogemus oli Venemaal üpris laialt levinud ning et raamat tundus retsensioonide ja vastukajade põhjal otsustades paljudele isiklikult lähedane, tekitab väga kurbi mõtteid. Mul on hea meel ega ole ka, kuna ma arvasin ära, et minu raamatu kangelase kogemustega võivad ennast seostada nii paljud tema kaasaegsed. Ja mitte ainult eakaaslased, nagu kirjadest võib näha.

Teine asi on see, millisel määral aitas see raamat neil olukorda kõrvalt vaadata ning sellest kas või osaliselt üle saada. Kui on olnud ükski selline juhtum, ei ole autor asjatult vaeva näinud.

— Festivali korraldajate sõnul on raamatu „Mahakantud” eestikeelse väljaande tiraaž 600. Huvitav, kas seda on teie arvates vähe või palju, kui võtta arvesse, et Eestis on ligikaudu pool miljonit potentsiaalset lugejat, kes eesti keelt valdavad?

— Ma ei mõõda juba ammu raamatute menu tiraažidega, veel enam, ma ei pea vajalikuks tiražeerida aktiivselt midagi head. Neid, kes peavad tõeliselt lugu mustast kalamarjast, on samuti vähe. Mida vähem seda surutakse peale rahvamassidele, seda rohkem jääb alles meile.

— Igaüks, kes selle raamatu läbi loeb, kujundab oma arvamuse ise, aga mida teie ütleksite „Mahakantute” kohta, lähtudes puht reklaamikaalutlustest?

— Teades, kui vastik on igale inimesele igasugune reklaam (ja mida intensiivsem see on, seda sügavam tülgastus), oleksin ma lihtsalt vait. Ma oleksin andnud palju, et seda raamatut mitte kirjutada, et mul ei oleks olnud põhjust selle kirjutamiseks, et ei oleks olnud vaja tabada sellist poliitilist ja psühholoogilist tegelikkust, millest see on kirjutatud.

— Kahtlemata on väga rõõmustav uudis, et te sõidate mai algul ise Eestisse ja olete festivali Prima Vista aukülaline. Miks te võtsite vastu kutse sõita Tartusse ja külastada seda festivali, mis maailmas ei kuulu kaugeltki kõige suuremate hulka? Mis see on? Kas mingi auahnus, mis ärgitab suurtes kirjandussündmustes osalemise kõrval pöörama tähelepanu ka niisugusele väiksema mastaabiga ettevõtmisele? Kas see on missioonitunne? Uudishimu? Soov saada uusi muljeid hingele?

— Ma tänan külalislahkuse eest. Mulle meeldib Eesti. Olen siin korduvalt käinud oma vanema sõbra Mihhail Velleri juures, kes on küll nüüd kolinud Moskvasse, kuid kes veedab Eestis töiseid talvi (Moskvas on palju raskem sundida end laua taha, kuid Velleri juures aitab kogu miljöö, eeskätt kamin, kaasa rõõmurikkale tööle).

Tartu on iga vene humanitaari jaoks erakordselt tähendusrikas paik, olenemata tema suhtumisest strukturalismi.

Aga suurtest kirjandussündmustest ma just ei võtagi osa. Ei saa ju arvata nende hulka Moskva raamatumesse, millega minu esindustegevus üldiselt piirnebki. Mina olen ajakirjanik ja mul jätkub muidki sõite.

Eestis on Lotmani ja Samoilovi nimega seotud linnad Tartu ja Pärnu. Tänulik lugeja peab seal ära käima, eriti kui head sõbrad kutsuvad.

— Lääne kriitikud heidavad teile aeg-ajalt ette liigset groteski ja satiiri, kuigi ma ise ei oska õigupoolest ette kujutada, kuidas võib satiir olla liigne. Mulle näib, et eestlastele on mõistetav just venelaste iroonia. Näiteks me loeme väga hõlpsasti välja mõtteid Ilfi ja Petrovi ridade vahelt ning nende huumor ja iroonia leiavad meie kultuuriruumis vastukaja, samal ajal kui paljud ameeriklased ja eurooplased kehitavad neid lugedes vaid õlgu. Mida arvate, kus kulgeb ja millest oleneb see „arusaamise piir” – mentaalne ja geograafiline?

— Ma olen vähe lugenud, mida minust läänes kirjutatakse, kuid teatud erinevus vene ja lääne groteski vahel on tõepoolest olemas: see piir kulgeb kusagil Ida-Euroopas. Vene grotesk on palju sotsiaalsem, lääne oma aga ontoloogilisem.

Näiteks Kafka kirjutas samuti palju totalitaarsusest, kuid ta pidas seda normaalseks ja universaalseks korraks. Totalitaarsus on tema jaoks vanatestamentlik, aga mitte sotsiaalne. Venemaal aga ei peeta siiani niisugust olukorda normaalseks ning seepärast on vene groteski aluseks unistus teisest maailmakorrast.

Sellepärast ongi vene sotsiaalne fantastika ja seesama vene absurd – isegi Harmsil ja Petruševskajal! – märksa helgem ja mingis mõttes optimistlikum kui läänes. Võrrelge Petruševskaja ja Becketti ühevaatuselisi absurdinäidendeid, Valeri Popovi ja Boris Viani huumorit, ja te mõistate, et vene huumori aluseks on vääramatu optimism.

— Te pole mitte ainult tuntud kirjanik, vaid ka tuntud ajakirjanik. Kuidas on praegu lood Venemaa kultuuriajakirjanduses? Näiteks kuidas läheb meile hästi tuntud paksudel ajakirjadel Zvezda, Neva, Družba Narodov? Ja teie toimetuse väljaandel Tšto Tšitat?

— Tšto Tšitat on võtnud enda alla üsna tagasihoidliku niši ega pretendeerigi enamale: tiraaž on 30 000 ja aitab küll.

„Paksud” ajakirjad funktsioneerivad peamiselt internetis ning tulevad vaevu toime, kuid nende täisväärtuslikuks ellujäämiseks on tarvis kaht tingimust: 1. suures koguses head kirjandust ja 2. et poleks raamatukirjastusi, kes on valmis tegelema kodumaiste autoritega.

Kui esimesega probleeme pole, siis teine asjaolu ei ole nii fantastiline: Venemaa turg on üle ujutatud Euroopa kolmandasordilise mainstream’i kolmandasordiliste tõlgetega. Kui ajakirjad jäävad vene kirjanduse reservaadiks, siis on see kirjandusele halb, kuid ajakirjadele hea. Loodan, et nii kaugele asi ei lähe. Kui aga läheb, siis vene lugeja on nii kogenud ja kaval, et leiab nipi, kuidas oma kirjanikuga kontakti hoida.

Kes ta on?

Dmitri Bõkov

Sündinud 20. detsembril 1967

Töö

•• Töötanud kultuuriajakirjanikuna mitmes väljaandes, sh Novaja Gazetas ja Ogonjokis

•• Alates 2009 nädalalehe Profil peatoimetaja asetäitja

•• Avaldanud esseesid, luulet ja proosat, sh Boris Pasternaki biograafia (2005), jutukogu „Kuidas Putin USA presidendiks sai” (2005) ja romaani „Mahakantud” (2008)

•• Vene kirjanike liidu liige alates 1991

Prima Vista

•• 6. mail kell 12 peab Bõkov Tartu ülikooli raamatukogus loengu „Kirjandus kui nafta”, kell 19 on samas tema luuleõhtu.

•• 7. mail kell 14 toimub Tartu ülikoolis Bõkovi seminar „Õnnelaps Boriss Pasternak” ja kell 17 Tartu Apollos romaani „Mahakantud” esitlus.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare