Dmitri Bruns – mees, kes päästis vanalinna

 (3)

Kunagine Tallinna linnaarhitekt, 80-aastane Dmitri Bruns kirjutab igal aastal raamatu.

 Riias sündinud Bruns kolis vanematega Tallinna 1942. aastal, õppis Leningradis ehitusinseneriks ja oli Tallinna linna peaarhitekt aastail 1960–1980. Ajal, mil võrreldes praegusega maksis peaarhitekti, mitte poliitikute, ametnike ja ärimeeste sõna.

Bruns meenutab, et ka omal ajal sai sõpradega saunas käies lauldud „Raha paneb rattad käima”, kuid laulu sõnade tähendusse süüvimata.

1960-ndatel tehti enne mingi objekti ehitamist nn teodoliitfotosid, mis võimaldasid täpselt määrata uue hoone koha linnapildis. Linn arenes kindla generaalprojekti alusel. „Nüüd tehakse otsuseid rohkem emotsioonide najal. Tulemuseks on kõrghoonete rägastik,” kurdab Bruns, keda huvitasid peamiselt linnaplaneerimise küsimused kuni Tallinna silueti teadusliku kujundamiseni.

„Ma ei poolda vanainimeste torisemist, et meie ajal olid puud rohelisemad ja lumi valgem ning et tänapäeva noorus on hukas,” rõhutab ta. Kuid praegu valitsev linnaehituslik stiihia talle ei meeldi. Hiljuti sattunud Bruns Meriväljale, kust Tallinna siluetile avanev vaade teda eriti ei vaimustanud. Pealegi pole selle rägastiku tõttu enam Lasnamäe nõlvalt vaadet vanalinnale.

Pool vanalinna võinuks kaduda

Modernistlik arhitektuurimõte on laastanud paljusid Euroopa linnu. Juba 1920. aastatel mõeldi võimalusele teha läbimurre Balti jaamast lennuväljani. 1960. aastatel arvutas Paul Härmson välja, et vanalinna maju pole mõtet säilitada, sest nende ülalpidamine pole rentaabel. Kerkis Mustamäe, kus olid ju kõigi mugavustega korterid. Miks ei võinuks selliseid ehitada ka vanalinna.

Vanalinna säästmiseks mõtlesid Dmitri Bruns ja Rasmus Kangropool välja uue muinsuskaitse strateegia. Seni oli kaitse alla võetud üksikuid hooneid, nemad tõid käibele miljööväärtusliku arhitektuuri mõiste, mis tähendab, et kaitse alla tuleb võtta terveid linnaosi. 1966. aastal see õnnestuski. Bruns on kindel, et kui seda poleks tehtud, ei oleks Tallinna vanalinn UNESCO kaitsva tiiva all. Otsustavaks osutus tollase linna parteisekretäri Vaino Väljase allkiri. Kesklinna kõrghoonestus kandus alates Viru hotellist vanalinnast ida poole ja jätkub siiani.

Kõrges eas vanahärra jätkab raamatute kirjutamist. Ta on seadnud eesmärgiks, et igal aastal ilmuks üks raamat. 2006. aastal ilmus venekeelne raamat Tallinna linnaehituse arengust, järgmisel aastal eestikeelne „Tallinna peaarhitekti mälestused”, siis jällegi vene keeles seitsmest raamatust koosnev kassett linna mälestusväärsustest.

Selliseid seitsmikutest koosnevaid kassette on kavas veelgi. Mitte ainult vanalinnast. Ta tahaks kirjutada ka Metsakalmistust, Kumust, rahvusraamatukogust, Pirita kloostrist…Üldse peab Dmitri Bruns oma missiooniks tutvustada linna ajalugu ka venekeelsetele elanikele.

Oma juubeleid ei armasta soliidne ja hea rühiga vanahärra suurelt tähistada, pigem pageb linnast.

Kes on Dmitri Bruns?

Endine linnaarhitekt

kirjutab raamatuid

•• Sündinud 11. jaanuaril 1929 Riias

•• Eesti arhitektide liidu liige

•• Oli aastail 1960–1980 Tallinna peaarhitekt

•• 1959 pidas ENSV arhitektide liidu peasekretäri ametit

•• Tema projektid on olnud

„Suur Tallinna planeerimiskava” (1961), „Tallinna generaalplaan” (1968) jt.

•• Pärast linnaarhitekti ametist lahkumist on kirjutanud mitu raamatut linna arhitektuuri ja ehituse ajaloost.

•• Üks vanalinna säästva muinsuskaitse strateegia väljamõtlejaid.

•• Pälvis 2003. aastal Tallinna vapimärgi

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare