Dmitri Šostakovitš – mees raudse maskiga
Raudsel maskil endal pole mingit lootustki kunagi vabadusse pääseda, muuhulgas seetõttu, et traagilisel kombel on vangla ühtlasi tema kodumaa. Kuid ta soovib, et vähemalt tulevikuski, pärast ta surma, saaksid inimesed teada tema tõelise loo.
Šostakovitš on inimene, kes elas pikka aega teadmises, et talle on mõistetud kõrgeim karistusmäär ja otsus võidakse viia täide kohe, kui kohtunik – Stalin – seda nõuab. Paljude tema sõpradega nii ka läks. Alles hiljem mõistis Šostakovitš, et surmanuhtlus on tema puhul asendatud eluaegse vangistusega. Eks sellepärast kirjutabki helilooja jutustuse kirja pannud Solomon Volkov, et esimest korda nägi ta Šostakovitšit rahulikult naeratamas kirstus. Vang oli lõpuks vaba, hõbetaldrik tema tunnistusega vanglast välja toimetatud. Šostakovitš soovis, et see raamat ilmuks läänes alles pärast tema surma. Vene keeles pole seda väidetavalt tänini avaldatud.
On mingis mõttes täiesti vapustav, et need mälestused on kirja pandud sügaval Brenevi ajastul; ajal, mil Šostakovitš täitis avalikkuse ees võimude poolt soositud, ordenite ja medalitega üle külvatud nõukogude superhelilooja, sotsialistliku töö kangelase, NSVL Ülemnõukogu saadiku rolli. See oli tema raudne mask. Millist jälestust ta selle vastu pidi tundma, selgub tema raamatust.
Pärast sõda, kui Šostakovitš oli maasse trambitud ja ootas iga hetk arreteerimist, helistas talle ootamatult Stalin ja pakkus lahkelt võimalust sõita... Ameerikasse, esindama nõukogude helikunsti! Ta küsis Šostakovitši tervise kohta. ”Ajab iiveldama,” vastas Šostakovitš.
See iiveldus, aastakümneid hoolikalt üksnes enda sees hoitud, ongi leidnud väljundi tema mälestustes. Kogu põlgus ning viha teda ja tema sõpru alandanud ning piinanud nõukogude võimu vastu valatakse välja selle lehekülgedel. Vaimukalt ja sapiselt.
Tõsi, Šostakovitši väitel on ta sedasama teinud ka terves oma loomingus. Üksi kurt võib tema sõnul mitte aru saada, millest räägivad tegelikult tema süm-fooniad. Paraku on muusikat võimalik mõista siiski hoopis suvalisemalt kui sõna. On raske teha vahet, kas mõni helitöö on pühendatud sõja või stalinismi ohvritele. See on helilooja õnnetus, aga diktatuuri tingimustes loomulikult ka õnn. Šostakovitš mõistab seda lõpuks ka ise, see on üks põhjus, mis sunnib teda rääkima, tunnistust andma. Ja see tunnistus on kibe.
