DocPoint Tallinn. Elu on hullem kui väljamõeldis



„Isadest ja poegadest” võitis Sundance’i filmifestivalil parima dokfilmi preemia.
„Isadest ja poegadest” võitis Sundance’i filmifestivalil parima dokfilmi preemia.kaader filmist

Festivali DocPoint Tallinn programmis linastunud 39 filmi hulka sattus ka tõelisi pärleid.

Hästi tehtud dokumentaalfilm on sageli huvitavam mängufilmist, sest dokis näeb tegelasi ja olukordi, mida enamik režissööre-stsenariste ei julgeks mängufilmides kasutada, kuna need ei mõjuks usutavalt. Selles veendumiseks piisab, kui võrrelda mõnda spordidraamat, mille peategelasel on karm treener, ja Vene iluvõimlemismaailma vaatlevat dokumentaalfilmi „Üle piiri”. Tänavusel DocPoint Tallinna dokumentaalfilmifestivalil nägin kokku tosinat filmi. Nagu ikka, oli nõrgemaid ja tugevamaid ning ka tõelisi pärleid.

Neljapäev
Anne Gruwez on uuriv magistraat – ehk siis meie kohtusüsteemis midagi prokuröri ja kohtuniku vahepealset, kes juhib eeluurimist, aga samal ajal otsustab süüdistatava arreteerimise üle, kirjutab läbiotsimisordereid jms – Brüsseli kohtupalees, mis 19. sajandi lõpus oli tolle aja suurim ehitis. „Tore, kui rahulolevad kunded tagasi tulevad,” pillab ta ühe retsidivisti kohta. Yves Hinant’i („Kill the Referee”) ja Jean Liboni dokumentaalfilm „Aus, aga õiglane” näitab seda, kuidas omapärane proua, kelle paremal käel puuduvad kõik sõrmed, kes sõidab Citroën 2CVga ja kelle lemmikloomaks on valge rott, oma tööd teeb. Teravkeelselt, jõuliselt ja ausalt, olgu vastaspool lauda – töö toimub peamiselt tema väikeses kabinetis – varguses süüdistatav sadomasoprostituut („Mitu klienti sul päevas on? Mul on umbes 12,” küsib Gruwez muuhulgas) või siis ema, kes on mõrvanud oma kaheksa-aastase poja, uskudes, et tegu on saatana lapsega. „Minu viha kõrval pole Allahi viha midagi,” teatab ta ühele oma patsiendile, „sest seda tunned sa juba eluajal, mitte pärast surma.” Laiba ekshumeerimisel, kui mõni enda nina kinni hoiab, sädistab tema joviaalselt oma päikesevarju all. Filmile annab raami katse leida paari aastakümne eest tapetud kahe prostituudi mõrvar. Filmitud ilma igasuguse eelneva stsenaariumita, nii nagu torust tuli – olgugi seda vahepeal raske uskuda.

Loe veel

Seansile tulles (sööstsin sinna kerge hilinemisega kõrvalsaalist, kus eelmine just lõppes) oli häguselt meeles, et see film pidi olema enesetaputerroristidest. Tegelikult rääkis Talal Derki Sundance filmifestivalil maailmakino kategooria parima dokumentaalfilmi preemia võitnud „Isadest ja poegadest” lihtsalt Süüria džihadistidest, kuid pettuma ei pidanud. Berliinis elav Derki tuli tagasi kodumaale Süüriasse ja filmis kaks aastat kaheksalapselist perekonda, mille isa Abu Osama kuulub Jabhat Al-Nusra (sisuliselt Süüria Al-Qaida) ridadesse. Selline rahvas, kes tahaks naabri kaheaastast tütart tulistada, kui too hijabita välja ilmub (see vist siiski oli nali). Isad käivad sõjas ja pojad treenivad selleks. World Food Programi kirjadega kasti pakitakse 8550 dollari eest lõhkeainet ja -seadmeid. Vägivalda otseselt ei näidata, kui soku veristamine välja arvata. Küll näeb ettevalmistusi sõjavangide hukkamiseks ja seda, kuidas varateismeliste poiste peadest mõne sentimeetri kaugusele maasse kuule kõmmutatakse, et neid lahinguks harjutada. Sõda kestab veel kaua, usuvad džihadistid ise, ja iga langenu asemele sünnib tuhat uut. Mõjuv.

Reede
Vanasti olla baarid olnud sellised kohad, kuhu inimesed läksid ja jõid odavaid, halbu jooke – nii nagu asjad olema peakski. Siis aga tulid 1980-ndatel baierlane Charles Schumann (mõistagi on tema nimi tegelikult Karl) ja teised temasugused ning taasavastasid kokteilibaari, kus inimesed käivad käsitöökokteile nautimas ja valetavad endale, et ei tegele joomarlusega. Jõle. Marieke Schroederi filmis „Schumanni baarijutud” käib too tüüp pikkade rasvaste hallide juuste lehvides, käsi lõhikuteta pintsakust hoolimata enda meelest vist elegantselt püksitaskus, mööda jubedaid läikivaid joogikohti ja kuulab, mida on nende omanikel käsitöösiirupi kohta öelda. Rõõm näha, et inimesed sellest umbes samamoodi aru saavad ja on filmi ka IMDBs vastavalt hinnanud. Kui see vend mulle kunagi silma peaks jääma... siis sülitan mõttes maha ja lahkun, rusikas taskus. Nagu viisakas inimene kunagi.
„Kaamasuutra” võib ju Indiast pärit olla, kuid nüüdisaja indialased ei paista nikuvärgist midagi teadvat. Pole ka ime, kuna mõnes piirkonnas on koolides seksiharidus üldsse ära keelatud. Üks neist, kes seda lünka täita püüavad, on Mumbai Mirrori 93aastane seksinõukolumnist dr Mahinder Watsa. Vaishali Sinha film „Sekspert kuuleb” näitab muuhulgas seda, kuidas terava keelega leskmees annab nõu, mida teha siis, kui naine oma kaasale banaani eelistab (ei, jutt pole söömisest). Abiellumishimulisel meesterahval, kes küsib, kuidas teada saada, kas tema pruut on neitsi, soovitab ta naissugu üldse oma uudishimust säästa. Tema töö olulisust saab näha kaadritest, kus dr Watsa oma vaimustunud fännidega kohtub. Ise hindab ta, et tema tegevus on kui tilgake ookeanis. Iroonilisel moel arvab sedasama iseenda kohta üks keskealine aktivistiproua, kes on nii ajalehe kui ka selle kolumnisti obstsöönsuse eest kohtusse andnud.


Laupäeva
alustasin Dmitri Rudakovi filmiga „Andrei Zvjagintsev. Režissöör”, mida peaks vaatama igaüks, kes tahab ise režissööriks saada. Enne muidugi tuleb läbi vaadata Zvjagintsevi linateos „Armastuseta”, sest muidu jääb nii mõndagi Rudakovi dokumentaalfilmist arusaamatuks. See jälgib Zvjagintsevit ja veidi ka teisi asjaomaseid ainsagi kommentaarita just selle filmi võtteplatsil. Huvitav on see, et Cannes’is žürii grand prix (ehk siis teise koha, esimese sai tüütu ja ilutsev „Ruut”) pälvinud filmi vist olulisim stseen surnukuuris jäädvustati valdavas osas esimese võttega, samas kui näiliselt kõrvalisi momente korratakse lugematu arv kordi enne, kui režissöör need heaks kiidab. Zvjagintsev õpetab remondimehe rolle täitvaid statiste liikuma, selgitab õpetajanna osatäitjale, mis sõnu too peaks töölt lahkudes täpselt kasutama, ja hoiab kahe käega peast kinni, kui koolist väljuvad lapsed jälle valesti jooksevad.

Grzegorz Szczepaniaki filmi „Kõige koledam auto” ajal huilgas rahvas saalis naerda, mulle jättis see sitamaitse suhu. Milleks on vaja näidata 94-aastase poolseniilse vanaproua ja tema veel tohlakama vanapoisist poja askeldamisi? Sellepärast, et pojal on poole sajandi vanune Wartburg 353, millel pole vahetatud ühtki osa (kaasa arvatud värvikiht)? Eks seda võinuks seansil kohal olnud režissööri käest küsida, ent ma tahtsin enne järgmisi filme oma kõhu täis süüa.
Pekka Lehto teos „Paha politseinik” on hämmastav film: see on täis ainult süütuid inimesi, kuigi kõik on kas parajasti vangis, vangis olnud või sinna minemas. Film püüab paljastada Helsingi narkopolitsei endise juhi, narkootikumiäriga vahele jäänud Jari Aarnio, kelle üle peetud rohkem kui seitse miljonit eurot maksma läinud kohtuprotsess on Soome ajaloo kalleim, tegevuse telgitaguseid. Ega sealt suurt midagi selgeks saa, kuid huvitav on ikkagi – näeb igasugu sulisid. Mitme tegelase, kes filmis kaasa lüüa ei soovinud, näiteks Aarnio enda osa etendavad näitlejad.

Inimesed, kes peavad EKRE-t äärmusliikumiseks, peaksid vaatama norraka Håvard Bustnesi filmi „Kuldse Koidiku naised”. Kreeka populaarsuselt kolmanda erakonna Kuldse Koidiku üks juhtfiguuridest poseerib fotol oma väikese pojaga natsilipusärkides, partei Juhi (ja Juhte on ainult üks) Nikolaos Michaloliakose 26aastane tütar Ourania aga keeldub kaamera ees ütlemast, et tegu pole natsiliikumisega. Rooma tervitust kasutava partei juhtkond on praegu kohtu all süüdistatuna kuritegeliku organisatsiooni moodustamises. Kuni nad eeluurimisvangistuses istusid, võtsid erakonna juhtimise üle nende emad, abikaasad ja tütred, kellest kolm ongi Bustnesi filmi peategelased. Nemad rõhutavad, et parteikontori läbiotsimisel leiti vaid kaks relva. Mõni hetk hiljem pühib üks väitjatest tolmu koduselt relvalaolt. Filmist võib jääda ekslik mulje, nagu oleks Kuldse Koidiku populaarsus aastatega tõusnud. Tegelikult on teiste parteide populaarsus langenud, nende oma jäänud umbes samaks, häältesaak isegi mõnevõrra kahanenud. Igal juhul on tegu üsna amatöörliku seltskonnaga – milline mõistlik poliitik laseb endale ligi mingit suvalist norrakat, kes lõpuks neile ka paraja käru keeras, kasutades filmis materjali, millel naised arutavad, mida täpselt öelda, kui kaamera käima pannakse. Kuid pahanduse tegemise potentsiaal on sel kambal kõva. Pärast seansi lõppu oli saalis näha vapustatud nägudega preilisid.

Pühapäev algas Renata Terra, Bruno Jorge ja Mariana Oliva filmiga „Piripkura”, milles Brasiilia põliselanike agentuuri töötaja Jair Candor otsib Brasiilia Mato Grosso osariigi ürgmetsast Piripkura hõimu viimast kaht liiget (ülejäänud hõimu liikmed on metsatööstuse palgasõdurite poolt maha notitud, kolmas ellujäänu aga põgenenud). Nimelt tuleb iga teatud aja järel leida neist elumärke, et pikendada nende piirkonna staatust kaitsealana. Vastupidi ühele loodusfilmile, kus otsiti vist ilvest ning lõpuks teda leidmata näidati hunte ja karusid ja muid loomi, leitakse piripkurad lõpuks üles. Omapärased tegelased, mõistagi. Tegelikult on film aga liiga pikk, võinuks piirduda 45 minutiga.
Theresa Traoré Dahlbergi „Ouaga tüdrukud” pajatab Burkina Faso pealinnas Ouagadougous asuvast tehnikumist, kus noori naisi automehaanikuteks õpetatakse. Selle rühma erialaks on keretööd. Töö kulgeb kliimale sobivas tempos ja nalja saab rohkesti. Muusika on ka äge – selline, mille kohta Shazam ei oska midagi öelda.

Tšehhi Petr Horký dokumentaalfilm „Vene töö” räägib sellest, kuidas autokontserni AvtoVAZ toodi juhtima rootslane, erubrigaadikindral Bo Andersson. Ega nõukogude inimesele selles kõiges suurt midagi üllatavat pole. Muu hulgas leitakse tehasest terveid tsehhe, kus mingit tööd ei toimu. Kell 8:30 kontrollima minnes mängivad töölised kaarte ja doominot ning joovad teed (hea seegi, et mitte viina, ütleb nõukogude inimene). Tund aega hiljem on muutunud vaid see, et nad on tsehhi ukse seestpoolt lukku pannud. Näeme seega Vene elu eripärasid. Andersson leiab endale tehasest ka armukese, tšehhitarist äriarendusdirektori Kateřina Matouskova, kes teda teietab (nad räägivad saksa keeles) ja härra presidendiks nimetab. Teine tšehh, tootearenduse asepresident meenutab vägisi David Brenti. Filmi suurim viga on tõenäoliselt selles, et jääb mulje, nagu oleks Andersson sunnitud lahkuma pärast poolte palgaliste (ehk 30 000 inimese) vallandamist tekkinud vastuolude pärast töötajatega, kuigi kuluaarides peetakse peamiseks põhjuseks hoopis tema katset saada lahti korrumpeerunud tarnijatest. Tegeliku taustani Horký seega välja ei jõua. Arvestades aga, et tegu on ajakirjanikust režissööri debüütfilmiga, võib temalt ehk veel parematki oodata.

Teine debüütfilm, poolatari Marta Prusi „Üle piiri” on aga juba palju kõrgemal tasemel. Selle väljamüüdud seansil Sõpruses oli peale minu veel umbes neli meest (ja mina olin neist ainsana üksi, mitte tütrega). Valdava osa publikust moodustasid teismelised ja nooremadki peamiselt venekeelsed iluvõimlejannad. Nemad said siis näha, kuidas rohke sõimu ja roppuste saatel Margarita Mamuni treeniti. Iseäranis jõhkra ja ropusuise manipulaatorina tõuseb esile Vene iluvõimlemiskoondise peatreener, Vene Föderatsiooni töökangelane Irina Viner-Usmanova, kelle hoolealused on teeninud viis olümpiakulda ning kes olevat tuttavaks teinud Alina Kabajeva ja Vladimir Putini. Näiteks soovitab ta Mamunil enda kavaga väljendada palvet oma vähki sureva isa eest. Vägisõnadeta lauseid langeb ta huulilt vähe. (Lisakihistusena on ta abielus Venemaa üsna kahtlase minevikuga esimiljardäri Ališer Usmanoviga, kes on muslim – Viner ise on juut. Filmis ei täpsustata, kuid see abielu võib olla ka põhjuseks, miks peatreener Rio de Janiero olümpiamängudele ei sõitnud, vaid koondise treeninguid videokõne kaudu juhendas.) „Hea” treener on selles filmis Amina Zaripova, kes ühel momendil pisarate äärel Mamunile röögatab: „Sa pole inimene, sa oled sportlane!” Küllap lahkusid noored saalist tundega, et nende treeningud on liiga hõlpsad. Režissöör on öelnud, et film pole mitte spordist, vaid eneseületamisest. Tegelikult ongi kasulik seda filmi vaadates iluvõimlemisest suurt midagi mitte teada – tuleb rohkem üllatusi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare