Doktor Lumiere'i kabinet
Kui saatkondade toetatud filminädalatel püütakse publikut enamasti viimastel aastatel valminud töödega, siis saksa filmi invasioon on alanud just kaugemast otsast. Võrreldes levisse sattunud paari saksa viimaste aastate shlaagriga on 20ndate ja 30ndate kanoonilised tööd ilmses ülekaalus. Goethe Instituudi vahendusel Eestisse jõudnud mitmed Fritz Langi tööd või Marlene Dietrichi retrospektiiv kõlavad kohalikus kinokeskkonnas sõnumitena Kuu pimedalt poolelt.
Film on üks neid nähtusi, mille puhul tehnoloogia areng paistab ekslikult märkivat ka edasiminekut sisus. Vana film on harva võimeline kõnelema sama veenvalt kui hiljutine, mõjumata paratamatult ajaloolisena, enese esitatud küsimuste suhtes juba sulgununa. Eesti esimene säilinud film, "Karujaht Pärnumaal", on vaadatav tavalise jandina, mida ta kindlasti ka oli. Samal ajal kohalikel valimistel Pärnu linnavolikokku pürginud rahvuslikult meelestatud kandidaat Karu ja tema baltisaksavastane meelsus on taustal ununenud. Filmi teemad, probleemid ja ühiskondlik kontekst tuhmuvad nagu kingamuster liival.
Teiselt poolt, pole midagi reetlikumat kui kinematograafiline stiil, naljakana mõjuvad rõivad, soengud või näitlemismaneer. Paratamatult mõjub iga keskmine omaaegne zhanrifilm natuke komöödiana. Selles suhtes peavad algusest peale "ajaloolisena" tehtud, juba valmimise hetkel minevikku distantseeritud filmid paremini vastu aja nõuetele. Kui poleks kostüümidraamasid, tuleks nende eneseteadlikult prestiizhne paatos välja mõelda: peegeldades mineviku võimu meie üle, omandavad nad ühtlasi suuruse tuleviku jaoks.
Saksa tummfilmide programm on ilmselt üks esinduslikumaid, mida ühe rahvuskinematograafia kaugema ajaloo kohta koostada saab. Seostatud eelkõige saksa ekspressionistliku stiiliga, kuuluvad nad kõik maailma filmiklassika hulka. Murnau, Wiene ja Langi filmid kuuluvad perioodi, mida kunstifilosoof Walter Benjamin nimetas mehaanilise reproduktsiooni ajastuks.
Kunstiteose aurat ja ainulaadsust asuvad lammutama kiiresti paljundatavad tööd, mis on suutelised asendama originaali. Kui filmil, liikuma pandud fotograafilisel kujutisel on selles protsessis oma osa, pole vanad tummfilmid ometi kaotanud seesmist uuenemisvõimet, tõelisele teosele omast autentsust. "Türannide galerii" programm toob Eestisse ekspressionistlike autorite tööd, mille mõju on jälgitav uuema Hollywoodini välja.
Õudus võimu ees
Ekspressionistlikuks on nimetatud kogu saksa kunstiliselt nõudlikumat filmi kuni 20ndate lõpuni. Piisas mõnest filmist, et luua tollasele saksa kinole Euroopas julge ja jõulise eneseväljenduse püsiv maine. Kõigis oma elementides ekspressionistlikke filme on tegelikult vaid paar. Robert Wiene "Dr Caligari kabinet" (1919) oli üks laine alusepanijaid, ent ka siin segunevad romantilised ja gootilikud jooned. Pärast lüüasaamist Esimeses maailmasõjas hakkas Weimari vabariigi intelligents kriitiliselt suhtuma seni Saksa ühiskonda koondanud ihasse autoritaarse korra järele. Saksamaa esimeseks filmistaariks, nagu filmiajaloolane Thomas Elsaesser irooniliselt märgib, oli just lugematute kroonikate peategelane keiser Wilhelm II.
"Dr Caligari" dekoratsioonid mõjuvad oma vildakuses pahaendeliselt ja tinglikult. Peategelase kannatused on iseloomulikud romantilise kangelase hullumeelsusega piirnevale geeniusele. Filmi süzhee toetab veendumust, et Caligari kehastatud manipuleerivale korrale saab ja tuleb vastu astuda. Siegfried Kracauer, kelle raamatust
"Caligarist Hitlerini" programmi pealkiri on võetud, nägi tegelastes tollaste poliitiliste arengute sümboleid, mis olid kantud anarhiast ja autoritaarsuse kriitikast. Siiski tõukus "Dr Caligari" stsenaarium eelkõige kirjutajate isiklikest kogemustest. Ühelt poolt mõjutas lugu Berliini omal ajal vapustanud noore naise mõrv Tivoli lähedal, millele üks autoritest peaaegu tunnistajaks oli, teiselt poolt stsenaristi hullumajas veedetud aeg.
Tollane saksa film on küllastunud tahtetutest uneskõndijatest, kes müstilise manipulaatori käsul kuritegusid toime panevad. Läbini ekspressionistlikuks jooneks saab pidada ehk kõiki filme valitsevat hirmu ja õuduse miljööd. Autoritaarsuse kriitikaga kaasneb ühtlasi hirm kaose ees, mille autoriteedi puudumine vallandab.
Tummad sümfooniad
80 aastat hiljem on need filmid endiselt säilitanud visuaalse mõju, kui jutustamise loogika tänapäeval ka kummaline paistab. "Dr Caligari" jälgimine võib pärast "M:I-2" tõepoolest keeruliseks osutuda, vaataja oletused ja tähelepanekud mängivad siin kaasa nagu parimates põnevusfilmides. Kujunduselt ja näitlejate väljenduslaadilt sageli irratsionaalsed, liiguvad filmid selles unenäolises seisundis, mis hiljem autorikino modernismile iseloomulikuks saab.
Paul Wegeneri "Golem, kuidas ta maailma tuli" (1920) seob tegevusliine sujuvusega, mis tollaste enamasti lineaarselt arenevate filmide kõrval tähelepanu äratab. "Dr Caligari" kahemõõtmelise ja klaustrofoobilise ruumikasutuse kõrval mõjub "Golem" ajaloolistele filmidele omase rikkaliku kujundusega. Romantiliste ideaalide väljendusena on lapsed need, kes keskaegse juudi targa kontrolli alt väljunud Golemi kahjutuks savikujuks tagasi muudavad. Samamoodi päästab tuhandeid kilomeetreid eemal oma mehele mõtlev naine peategelase Transilvaanias Nosferatu käest.
Langi "Dr Mabuse" kujutab tollast euroopa metropoli Berliini samasuguse sünge kirega nagu Scorsese tänapäeva New Yorki. Ka Dr Mabuse on ülivõimas manipulaator, kuid tema vastas ei seisa õiglus, vaid samasugune irratsionaalne võimutahe, kes on kehastunud seaduseks. Üle piiride läinud geeniuste kujutamisega on saksa film andnud Hollywoodile selle, mis mainstream-filmidele pisutki psühholoogilist profiili lisab - deemonlikud antikangelased.
Kirstust püstloodi kerkiv Nosferatu ei kehasta niivõrd verejanu ja surma kui võimu. Aeglaselt ja kohmakalt ekraanil ringi vankuvad kujud Nosferatust Golemini osalevad nagu rituaalsel protsessioonil, mille aeglus tähendab väärikust ja kõrgemate reeglite järgimist.
"Türannide galerii" programm esindab filmi ajastul, mil ta oli veel puhtvisuaalne meedium, mõju poolest massidele ühtlasi nii kirglikult kardetud kui ka hinnatud. Võib-olla on siin segunenud õuduse kujutamine filmides ja õudus filmi enese ees, mis võib valitseda uneskõndijate tahet nagu Caligari hüpnoos.
