Doktor Toomas Sulling – 10 000 südant, 150 000 aastat


Doktor Toomas Sulling – 10 000 südant,  150 000 aastat
Terje Lepp

15. veebruaril 70. sünnipäeva tähistav doktor Toomas Sulling on oma meeskonnaga opereerinud 10 000 südamehaiget. Keskmiselt võidab iga tema patsient juurde 15–20 aastat elu. Nii on dr Sullingu kontol vähemalt 150 000 patsientidele kingitud aastat.

— Kui nüüd päris a-st ja o-st pihta hakata, siis mis operatsioone teeb doktor Sulling?

— Südamekirurgia on suur ja lai ala, ma olen kitsalt spetsialiseerunud koronaarkirurgiks. Tegelen põhiliselt südant verega varustavate veresoonte haigustega, mis on infarkti peamised põhjused. Koronaarkirurgia moodustab südamekirurgiast 75–80 protsenti.

Neid haigeid on Eestis palju, maailmas samuti. See on üks sagedasemaid südameoperatsioone maailmas, aastas tehakse… väga palju vist miljonist puudu ei jää. Pimesoolt tehakse isegi….

— Vähem?

— Ei, kokku vast mitte. Aga meie haiglas vist küll vähem. Ma olen nii kuulnud.

— Lõikate patsiendi operatsiooni alustamiseks lahti ja näete, et… Millise pilguga vaatate opereeritavat, mida märkate ning mõtlete seejuures?

— Me oleme valmistunud. Tuleb asi lõpule viia. Aga ma kardan. Me peame kogu aeg vormis olema ja ei ole kerget-rasket asja. Tähendab, et on küll, aga me ei tohi eksida. Mõnel teisel alal ehk küll, aga meil tähendab eksimine haige kaotamist. Me ei saa reeglina midagi ümber teha. Töötame peaaegu eksimatult.

Kui haigel pole infarkti olnud (või on see olnud väike), siis pole me viimastel aastatel kaotusi kandnud.

Raskete haigetega peab jälgima, kuidas operatsiooni teha. Mõningatel juhtudel on see elu päästev, sest teist varianti tema jaoks ei ole. Haige võib mõne päeva või tunni pärast surra. Või sureb kindlasti. Need olukorrad teevad meile… Kiirus on oluline, et saaks uue verevarustuse taha, et ei tekiks komplikatsioone.

— Mida see operatsioon endast kujutab, sanitaar- või kapitaalremonti?

— See on ikka küllaltki kapitaalne. See tähendab, et me paneme kahjustatud soonele (veri ei jõua enam südamelihasele hapnikku ja toitaineid anda ning tagajärjeks on infarkt) kõrvaltee, et veri läheks umbes kohast mööda. Nii saab normaliseerida südame verevarustuse.

Võrdluseks võiks tuua: on vaja sõita Tartusse, kuid kusagil Mäol on remont, siis üle Piibe maantee jõuame ikkagi Tartusse.

Kaks e-d: see operatsioon on väga efektiivne ja efektne.

— Millises riigis on koronaarkirugia enim arenenud?

— Huhuu, ma ei oskagi öelda. Kogu maailmas on nende operatsioonide tase – neid tehakse ju nii palju, kokku miljoneid – nii lihvitud. Aga erinevus tuleb sellest, kas opereeritakse töötavat südant või mitte. Näiteks Skandinaavias tehakse 10–15 protsenti operatsioone töötavale südamele, Ameerikas 22–23 protsenti, ja huvitav, et Saksamaal ainult üheksa protsenti. Meil tehakse 80 protsenti.

Töötava südame opereerimise omaksvõtt on väga valuline ja stressirohke ja vanemad kirurgid seda teha ei taha. Et kirurg end seda tehes enam-vähem hästi tunneks, on vaja teha 150–200 operatsiooni, enne on ta väga närvis.

Meil läks hästi ja oli ka õnne. Meil langes suremus operatsioonidel ja me saime opereerida palju raskemaid haigeid. Näeme, kuidas nad mujal vaevlevad. Anname nõu, aitasime seda juurutada Thbilisis, nädala lõpus tuleb just noor kolleeg Gruusiast siia pooleks aastaks õppima. Plaanis on asutada väljaõppekeskus Ida-Euroopa jaoks.

— Kes on teie keskmine patsient, saab teda üldistada?

— Hea küsimus! Mis ta on, keskmiselt 60–70 aasta vahel. Kuigi piirid on olnud üsna suured: 24–91 aastat. Sellest võite umbes järeldusi teha. Millegipärast on viimastel aastatel naiste osakaal tõusnud.

Kes ta on? Ma arvan, et füüsiliselt väheaktiivne inimene. Siis ka teised faktorid, üks hullemaid on suitsetamine. Noorena ma seda ei uskunud. Aga nüüd, kui patsient ütleb, et on tõmmanud 20 aastat paki päevas, siis selle haiguse ta kindlasti ka saab.

Kindlasti kehakaal, sealt hakkavadki paljud asjad pihta. Siis kõrgvererõhktõbi, mida ei ravita. Mis on veel paha, on suhkruhaigus. Pikapeale põhjustab see arterite kahjustuse. Siis vere kõrge kolesteroolisisaldus. Pikaajaline stress on ka oluline.

See on kompleksne asi. Kui on mitu faktorit koos, siis tuleb see haigus üsna kergesti.

Loe veel

Meil on kõrval hea eeskuju, Soome, kus 30 aastaga saavutati infarkti vähenemine 75 protsenti. See peaks olema maailma parim tulemus. Nõukogude ajal lõikasime ka soomlasi, nad ise ei jõudnud. Nüüd on Soomes keskusi kinni pandud.

— Aga Eesti, kas meie tervishoiukampaaniatest ei kooru välja mingit nagu-läheks- paremaks-tendentsi?

— Ma arvan, et seda on muu maailmaga võrreldes vähe. Peab olema, kuidas seda nüüd öelda? Eestis on südameliit, aga see on üksikute entusiastide asi. Ja seda on näha! Soomes on tugevad organisatsioonid, riik leiab raha ja võimalusi. Ma arvan, et me teeme liiga vähe. Mõned aastad tagasi olime südamehaiguste poolest Euroopas esikohal. Ma arvan, et see pole muutunud. Me teame, kui palju sureb Eestis mehi enne pensionile jäämist.

— Mainisite ka pikaajalist stressi, kas masu on teile patsiente juurde toonud?

— Ma arvan, et mõnel on küll olnud see põhjus. Aga ma arvan, et paljudel on need üks-kaks masuaastat tilk, mis täidab lõpuks karika. Haigus on alanud varem. Kindlasti see mõjutab, see on ootuspärane. Aga ma ei tea, kuidas sellega võidelda, see on küsimus majandusmeestele.

— Kas patsientide demograafiline profiil on muutunud?

— Esimesest paarisajast operatsioonist (meie meeskonnal on praegu 10 000 täis) on meelde jäänud, et keskmine vanus oli 49. See on pidevalt tõusnud, mõned aastad tagasi oli see arv 69.

— Hea näitaja?

— Raske öelda. Tollal ei julgenud me nii vanu ja haigeid inimesi opereerida. Sellest trendi välja tuua on raske, aga mingil määral olen nõus.

— Põikame korra kõrvale. Paneme teid koos kõigi huvide, eelduste ja isikuomadustega tänapäeva arstitudengi rolli, ülikooli sellele kursusele, kus peab juba midagi tuleviku suhtes ära otsustama. Millise valiku teeksite?

— Ma ei usu, et ma teise ala valiks.

— Aga välismaale läheksite?

— Hea küsimus. Ma olen selle peale mõelnud. Ma ei usu, et ma päris ära läheks, aga õppima läheks kindlalt. Oleks tükk aega. Päris ära ei tahaks minna.

On tähtis, et noored läheksid välismaale. Ka mina käin vaatamas, kuidas tehakse. Igalt poolt leiab midagi, mõne lihtsa nipi. Me oleme ikkagi käsitöölised.

Noori peab… Kuid! Meie, vanemad, peame sättima nii, et noor tahaks tagasi tulla.

— Mu järgmine küsimus…

— See on probleem meditsiinis üldiselt, mitte üksnes kirurgia oma. Minu andmetel on Soomes 500 või rohkem Eesti arsti. Me oleme kaotanud endi hulgastki, kirurgidest on läinud kaks. Meie ettevalmistus on ju pikk. Meid on ju vähe, ainult viis. Paapstel ja Alver teevad üle kahesaja operatsiooni aastas. Soomes teeb kirurg sadakond operatsiooni. Kahekordne vahe.

Mõni aeg tagasi me kaotasime väga palju arste. Mõnikord läks pool kursust või rohkem välismaale. Siis tõsteti residentide palku.

Aga mida teha, et noori Eestis hoida? Lihtsalt peab paremaks minema, muud midagi. Mingil määral see peaks toimima. Sellele ei pööratud õigel ajal tähelepanu. Minu arvates oli see palgasüsteem noortele jama.

Ma arvan, et noored kirurgid saavad meie juures töötades areneda. Seda ütlevad ka noored mehed, kes on välismaal käinud. Siin saavad nad ruttu ise opereerima.

— Kui populaarne on kirurgia arstitudengite seas?

— Kirurgia on vähem populaarne kui varem. See on üle ilma nii. Näiteks Ameerikas on residentide kohad vabad, Saksamaalt lähevad noored sinna, mujalt ka. Palju kergemini saab elada. Kirurgi töö on natukene raske, see ei ole… Tahtmine peab olema. Meil on olnud…, aga kui nad ära näevad, panevad minema.

Kui ma käisin ülikoolis, pandi mind vastutama arstiteaduse propageerimise eest koolides. Siis ma tegin statistikat, et kes tahavad arstiks tulla. Need oli meditsiinitöötajate lapsed, kes teadsid, mida see amet endast kujutab. Teised olid ise pikemalt haiged olnud, neil oli motivatsioon. Minu meelest peab see, kes hakkab arstiks, teadma, mida ta tahab. Juhusliku inimese sellele tööle sattumine on õnnetus meditsiinile.

— Kui suur on noorte kirurgide kadu?

— Ei ole suur, aga ikka on. Me võiks praegu mitu noort ametisse võtta, aga kompenseerime nende puudust sellega, et vanemad töötavad kauem. Kaua ei saa see nii kesta.

Ja ei saa ka Ameerika moodi. Kes tahavad seal tippu jõuda, töötavad nii hirmsalt, et perekond kannatab. 90% on lahutatud – ka näitaja. Meenub üks slovakist kardioloog, kes käis Ameerikas kuu aega meditsiinikeskuse juhatajaga lihtsalt kaasas. Ta kaotas kaalus kaheksa kilo.

Miks noored ära lähevad? Kui majanduslikult ei tulnud omadega välja, läksid minema. Kuigi palgad pole ju halvad, aga jäävad Skandinaaviast mitu korda maha. Aga asi pole ainult palgas, meil on ka palju idiootsusi, mida mujal maailmas ei ole.

— Näiteks?

— Ei täpsustaks. Osa on peale sunnitud, osa pole.

— Kas see, et me istume praegu Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses, mitte Mustamäe haiglas, on pealesunnitud idiootsus?

— Ei. Meie meditsiinisüsteemi juhivad poliitikud. Sealt tulevad sellised asjad, ma arvan. Kui mõne sellisega räägid – ta ei saa isegi aru, mida peab tegema! Rääkimata kohase otsuse vastuvõtmisest. Ma arvan nii. Meditsiini korraldus peaks olema rohkem meedikute käes. Mitte poliitikute käes. Professionaalsust peaks rohkem olema. Paljusid otsuseid ei võeta vastu teadlikult, sest see pole poliitiliselt kasulik. Las mõtestavad lahti, kes tahavad.

— Arsti ja patsiendi suhted, viimasel ajal palju räägitud teema. Millised need teie meelest peaksid olema?

— Sellega me puutume kokku kogu aeg. Minu meelest peab haigele asja väga hästi selgeks tegema ja küsima arvamust. Väga tähtis on patsienti kõigest informeerida. Muidugi on see ka natuke arstikunst, seda tuleb teha mõistlikult, et patsient ja tema omaksed oleksid informeeritud.

— Millist argumenti kasutate, veenmaks inimest operatsiooni möödapääsmatuses?

— Minu argument on selline. Arutame, millal opereerime, kindlasti tahate elada? Mõni ütleb, et ta on juba nii palju elanud, aitab! Siis ütlen, et tal on lapsed ja lapselapsed, elagu enda ja teiste rõõmuks.

Aga kõige parem argument kõlab nii: ärge kartke, et me teid opereerime, kartke, kui me seda ei tee. Kui saate infarkti – ja ilmselt te saate selle mõne aja pärast –, on teil 40-protsendiline võimalus ära surra. Kui me teid opereerime, siis operatsioonirisk on võrreldes infarktiriskiga vähemalt kümme korda väiksem, kuni neli protsenti.

— Hirmutate ridade vahel, et teate patsiendi surma kuupäeva?

— Me teame, mis nendega mõne aja pärast juhtub. Aga me ei oska öelda, millal. Ülehomme, nädala pärast? Mõne kuu pärast? Aasta pärast? Statistika on olemas, aga me ei oska öelda, millisele reale patsient kuulub. See toimib. Aga mõni ei saa aru. Neid on vähe, aastas ehk üks. Hiljem kuulen kahjuks, et ta on kadunud.

Mõned on – kümmekond aastat tagasi, pikkade järjekordade ajal – surnud ka järjekorras olles. Tegin statistikat. Järjekorras olnutest suri kuus-seitse protsenti, operatsioonisuremus oli tollal kolm protsenti. Maailmas oli tollal sama tendents.

— Mitu aastat südameoperatsioon inimese elule juurde annab?

— Raske öelda, kuidas kellelegi. Statistiliselt pikendab see eluiga oluliselt. Ma olen lugenud patsiendist, kes elas pärast veel üle 40 aasta. Meil peaks olema üks patsient, kelle operatsioonist on möödas üle 30 aasta. Aga ma olen teda vahepeal teist korda opereerinud, ka sellised variandid on võimalikud. Kolmandat korda on harva tehtud. Üsna sageli on lisaeluiga 15–20 aastat. Kui inimene riske arvesse ei võta ja vanajumal teda ei hoia, siis neli-viis aastat. See ei sõltu enam kirurgist.

— Kas arst peab olema kaubamärk?

— Jah, peab. Selle nimel peab tööd tegema, siis on tal patsiente, siis on tal tööd.

Ma olen seda mingil määral… teadlikult ei ole. Eriala olen populariseerinud, mitte ennast. Ma arvan, et ei sobi hoobelda, et olen arst, olen kõva poiss. Ma arvan, et seda ka ei tehta.

Patsient on niikuinii arsti teadmistest-oskustest väga hästi teadlik. Kui nad kellegi juurde lähevad, uurivad nad ametlikult ja mitteametlikult. Nad teavad. Mõnikord olen aru saanud, et patsient pole hästi informeeritud.

Meie kirurgidel on hea kuulsus. Nad on saanud tööga toime, ja see on normaalne. Patsiendid teavad seda. Tulemused loevad.

— Palju loeb teie kirurgikuulsuse juures omaaegne pioneeristaatus?

— Praegu ei oma see mingit tähtsust. Kunagi olin tõesti pea ainuke, kes selliseid operatsioone tegi. Nüüd on meid palju, ja kõik on väga head. See ei oma enam tähtsust.

Kas on olemas „doktor Sullingu legend”? Selline tekib ju igal kirurgil. Kuidas sa töötad ja… võib-olla, jah, sellest ajast. Ma arvan, et see tuleb iseenesest, tööga. Vanematel on see legend – kahjuks või õnneks olen praegu vanim tegevkirurg – tulnud lihtsalt seetõttu, et keegi patsient on kõvasti kiitnud. Ül­diselt on meie operatsioon tõhus.

— Meedia ja meditsiin, on meist teile pigem kahju või kasu?

— Ajalehes on mõnikord (vabandust, aga ma tean mõningaid taustu) ajakirjanik jama kokku keeranud, pole süüvinud või asjast aru saanud. Te peate mitte ainult täitma lugeja tahtmist, vaid teda ka kasvatama. Mõni aeg tagasi oli jama ikka võimatult palju. Miks peab sellist negatiivset asja pakkuma, ma ei taha seda. Mul ei ole vaja teada, et kaheksa inimest on ära tapetud või vingumürgitusse surnud. Noorsoole see vaevalt hästi mõjub.

— Hm, aga positiivset?

— Kindlasti on, info levik. See intervjuu – ma kasutasin seda ära, et informeerida, mida me teeme ja kuidas me teeme.

Meditsiinis on teatud asjad, mida on vaja rääkida, et need leviks. Ma oleks tänulik, kui te selle sisse paneks, et südamerütmi häireid on juba nimetatud selle sajandi epideemiaks, me nimetame seda südamekodade virvendusarütmiaks. Sellel on väga halvad tagajärjed. Ta kohe ei tapa, muudab töövõimetuks ja hiljem kurnatakse süda välja, tekivad trombid, need lähevad rändama ja inimene võib ära surra või jääda raskeks invaliidiks, kui tal see tromb ajju satub. Ameerikas on 20–25 aastaga selliste haigete arv kahekordistunud. Ka meil ei ole neid vähe, 15 000 peaks vähemalt olema. Kui meil oleks Ameerika tasemel diagnostika, siis teaks täpsemini, aga ma arvan, et meil on neid veel rohkem.

Nüüd on tekkinud uued võimalused, rohud on läinud paremaks. Selge, et enamik ei vaja kirurgi sekkumist. On haigeid, kes operatsiooni üldse ei talu, aga on näha, et süda jääb rütmist välja või on trombioht või kes on kerge momendi juba üle elanud. Me ei tohiks seda nii kaugele lasta. Kirurgid ja rütmoloogid saavad neid aidata.

See teema areneb praegu maailmas ja meil kiiresti. Patsiendid teavad sellest vähe, minu asi on rääkida, et te selle sisse paneksite. Arvatakse, et selliste haigete hulk kahekordistub.

Mul oli hiljuti patsient, keda viidi aastas 30–40 korda kiirabiga haiglasse, kui süda rütmist välja läks. Talle ei pakutud seda varianti. Siin on meedia abi selles, et patsiendid oleksid teadlikud ja pöörduksid perearsti ja kardioloogi poole. Iga eriala esindaja peab hoolt kandma, et info leviks.

— Seagripp tõi vandenõuteooria ravimifirmadest, kes ühes laboris loovad tasuta jagamiseks viiruse ja teises müümiseks vaktsiini…

— Ah see! See on jama. Ma ei usu sellesse. See seagripp ju polnudki nii hull, kui kardeti. Sama räägiti ju ka aidsi kohta. Kus on faktid?

— Kuidas arst ravimifirmade vahel kaine mõistuse säilitab?

— Arst peab aru saama. Meditsiinitööstusel on suur mõju. Kas või stentide (teatav toru – toim) panemine. Öeldi, et kardiokirurgi pole vaja, paneme stendi, on vaid aja küsimus, mil kirurgia kaob. Nüüd on pendel hakanud tagasi tulema. Aga tollal ilmus publikatsioone sellest, kui hea stent on. Arvate, et see tuli niisama?

— Ei?

— Uuringu tellis firma, kes stente valmistab. Aga tal läks viltu, tulemus tuli vastupidine.

— Ja kui see välja tuli?

— Mitte midagi, kõik on korras. Nad on investeerinud. Ega seda poliitikat jämedalt tehta. Tehakse ilusti, kõik on JOKK. Voh, selles peabki arst orienteeruma.

— Ja patsiendid?

— Patsientidele tuleb ka selgeks teha. Andmed on olemas. Arutame neid asju omavahel. Kui jälgime ka oma tulemusi, siis hakkab selgeks saama. See läheb pikkamööda paika. On selge, et osa haigeid kuulab, ja me saame asjad paika.

Aga maailmas mindi stentidega liiale, ja meil ka. Maailma juhivad, nõu annavad Ameerika, Saksamaa ja teised tootjad. Meie kuulame neid. Aga me peame selle kõik ka oma kompuutrist läbi laskma, see on ka tähtis.

Stentide juhised kirjutasid 77 kardioloogi ja kaks kirurgi. Uuringus, mis pani pendli tagasi liikuma, olid nad esimest korda pooleks. Teadusartiklite juures avaldatakse nüüd autorite seosed firmadega – kas on seoseid, millise firmaga, kas on sealt palka saanud? Seda nõutakse nüüd järjekindlalt.

— Palju te ise maailma meditsiinis sõna sekka ütlete?

— Meil pole aega, võimalusi ega jõudu teha selliseid teadusuuringuid. Kuid kaasa rääkida saame julgelt. Mõnes asjas ei saa, meil ei tule kogemust, sest ei ole selliseid haigeid. Koronaarhaigeid ja selle ala kogemust on piisavalt. Saame kaasa rääkida teemadel, mis puudutavad töötava südame opereerimist. Meil on kuni 3000 heade tulemustega opereeritud haiget. Ma ei tea, et ümbruskonnas oleks kellelgi rohkem. Sellepärast võetakse meid kuulda, meie sõnaga arvestatakse. Ja kui tehakse üleilmne uuring, siis oleme ka sinna sisse arvatud. Mõju on väike, sest me oleme väike riik. Aga mõju on, kuna meil on välja panna kvantiteet ja kvaliteet.

— Kuidas te end kliiniku juhataja töö ja kirurgipraksise vahel jagate?

— Juhataja töö segab kogu aeg, aga selleks tuleb aega võtta. Selle võrra opereerin praegu vähem. Saan hakkama. Mingil määral peavad need koos käima, kes hakkab sulle kandikul kõike kätte tooma? Nii läheb, kui sul on vaja oma asja arendada. Asi areneb ilma minuta? Ei arene, tegutseda tuleb.

— Mida peate oma suurimaks töövõiduks?

— See on raske küsimus. Seda, et läksin kaasa ideega opereerida töötavat südant, et mul õnnestus kolleegegi veenda, et see toimib.

— Aga mis on kõige uskumatum asi, mis on võimalikuks saanud?

— Ausalt öeldes ehk algus, et me üldse saime… Ettevalmistus kestis kümme aastat, vahepeal oli mõte, kas see asi on üldse mõeldav. Teine uskumatu asi oli hakata opereerima töötavat südant.

— Süda ei seisa paigal?

— Sa pead ta välja pöörama, kätte võtma.

— Mis tunne on tuksuvat südant käes hoida?

— Ei mingit tunnet. Südame suhtes peab sul olema kogu aeg lugupidamine. Südamega peab käituma hästi delikaatselt. Võib-olla mõnikord ei käituta, aga minu meelest peab südant kui organit austama. Eriti töötavat südant. See pole vanemate kirurgide töö.

— Saate 70. Kaua veel operatsioonilaua juures püsite?

— Seda teab vanajumal, mitte mina. Minu ülemus.

— Kui vanajumal on teie ülemus, siis teie olete tema asemik maa peal…

— Einoh, see on muidugi jama. Minu meelest on see vale. Arvatakse, et meditsiin on kõikvõimas, ei ole. Jumal on kõikvõimas, kirurg mitte.

Teerajaja

•• Toomas Sullingu ülikooliajal oli koronaarkirurgia veel tulevikumuusika. Maailm tegi selles vallas alles esimesi samme. Sulling alustas katsetusi 1965. aastal koerte peal. Lihtne see uue asjaga tegelemine polnud. Nõukogude Liidu tuumapommide alla minev SKP tähendas võimaluste „üksikuid puudujääke” meditsiinis (ja mujalgi) ning välismaailmale suletud riigis sai rahvusvahelist ajakohast infot Moskva meditsiiniraamatukogust, kus sai lugeda ajakirju. Välismaale õppima? Nali!

•• 1967. aastal, kui Argentina kirurg Rene Favaloro Ameerikas koronaarkirurgia põhitõed välja töötas, said Sullingu mõtted ja katsetused kinnitust. Kuid ikkagi valitses teatav umbusk.

•• Kümnendi vahetusel töötas Sulling Leningradis (Peterburis) teise koronaarkirurgia pioneeri Kolesovi juures, opereeris Saksamaalt pärit diagnoosimis- ja südamesondeerimisaparatuuriga, sest oli kaudselt sarnasega lehmafarmis (kus aparaadiga uuriti udara piimamehhanismi) kokku puutunud, kui veel koertega tegeles. Peterburis selliseid oskajaid lihtsalt ei olnud.

•• Tartus ja Peterburis saadud kogemused vormistas Sulling 1974. aastal doktoritööks ja tegi ka esimese operatsiooni. Töötavale südamele. Hiljem hakkas Sulling lõikama seisatud südant. Ja nüüd lõikab jälle töötavat. Tasapisi vastasseis vähenes, suhtumine muutus järjest toetavamaks. Sulling pääses 1975. aastal Soome end täiendama.

•• 1979. aastal pakuti Sullingule ja veel 30-le Tartu arstile-õele kohta uues Mustamäe haiglas. Tulidki siis kogu pundiga ja panid kliiniku käima. Käib siiani. Peale Sullingu on Tartu pundist rivis kirurgid Paapstel, Alver ja Annus, anestesioloog Nabrekov, mõned kardioloogid ja paar õde.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare