Dokumentaalfilm näitab müstilisi tänavakunstnikke
Tänavakunst on visuaalne kunst, mis seisab traditsioonilise kunsti toimumispaigast ja kontekstist eraldi. Selle juured ulatuvad eelmise sajandi keskpaika, aga eriti lõi tänavakunst laineid eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Kuigi tänapäeval korraldatakse tänavakunsti festivale ja ekskursioone ning galeriides müüakse tänavakunstnike töid, on osa inimesi siiski arvamusel, et tegemist on avaliku ruumi risustamisega. Tegelikult on tänavakunsti maastik väga mitmekesine ja haarab eri tehnikaid viljelevaid koolkondi. Režissöör ja operaator Aleksandr Heifets käis nelja-viie aasta jooksul Tartu tänavakunstnikega öösel linna peal uitamas ja jäädvustustest valmis lühidokumentaalfilm „Lõuendilinn”. Film kergitab loori Tartu tänavakunstnike tegemistelt ja filosoofialt ning tutvustab Tartut kui Eesti tänavakunsti linna.
Heifets kasvas üles suurlinnades nagu Moskva ja Chicago, kus tänavakunst on rangelt ebaseaduslik. Ta kolis Tartusse ja tutvus sealse tänavakunstiskeenega, mis oli tema jaoks fenomen. „Mulle meeldib tänavakunst. Ma naudin põnevat ja mängulist linnaruumi, kus perega elada. Mulle meeldib pungilik kunstiavaldus, mis on vaba ja natuke ohtliku maiguga,” selgitab režissöör filmi tegemise ajendeid. Filmi sõnumiks peab Heifets vabadust. „Vabadus on märksõna, mis mind tänavakunstis paelub ja mis inspireeris sellest filmi tegema.”