Dokumentaalfilm paljastab Veneetsias Lennoni ja Nixoni vastuolud
99 minutit muusikat, Lennoni lähedaste meenutusi, intervjuusid USA endiste ametnike, poliitikute ja intellektuaalidega ning vanu dokumentaalkaadreid, mis viivad vaataja tagasi 1960. aastate lõpu Vietnami sõja aegsesse laulvasse revolutsiooni, mille võtmeisik oli Lennon.
Isikliku tooni annavad David Leapi ja John Scheinfeldi filmile avameelsed intervjuud nüüd 73-aastase Jaapani-Ameerika päritolu kunstniku Yoko Onoga, kellest sai Lennoni teine naine ja tema lahutamatu kaaslane kõigil esinemistel.
Yoko sõnul unistasid kõmuajakirjanikud nende mesinädalate aegu tema ja Johni voodistseenidest. Nii otsustasid nad korraldada pressikonverentsi pidzˇaamas Amsterdami hotelli voodist. Aga juttu polnud nende värskest abielust, sõnum oli: “War is over! If you want it.” Ehk: “Sõda on läbi! Kui vaid tahate.” Leheveergudel trükitud fraas sai rahuliikujate seas nii populaarseks, et Lennon tegi sellest omal kulul suured plakatid, mis seati üles 11 linnas.
Teisel niisugusel bed-in- ehk voodipressikonverentsil salvestatud laul “Give Peace a Chance” ehk “Andke rahule võimalus” sai üleilmse rahuliikumise hümniks.
Ajaloosündmusi kronoloogiliselt jälgiv film avab president Richard Nixoni administratsiooni ja Lennoni vastuolude tagamaad.
Nixonil oli üha raskem veenda rahvast sõja vajalikkuses, samas kui meeleavaldused kogusid tänavail aina hoogu. Lennoni muusika, mis kutsus jätma relvad ja üksteist armastama, ärritas USA valitsust. Filmi põhjal häiris Nixonit aga kõige enam, et Lennonist, kelle laule laulsid ning kelle soengut ja rõivamoodi jäljendasid noored üle maailma, oli saamas aina arvestatavam rahuaktivist.
Nii hakkas FBI New Yorgis staari telefoni pealt kuulama ning CIA iga tema sammu jälgima. Tulutult üritati Lennonilt võtta isegi USA-s elamise luba.
Filmis näeb ka tuntud televõrkude ABC ja CBS ning Lõuna-Carolina ülikooli avalikustamata arhiivisalvestisi, mida kommenteerivad ligi 30 intervjueeritut, näiteks mitmed FBI eksagendid ja toonased poliitikud, aga ka tuntud teisitimõtleja Naom Chomsky, president Bushi terrorismivastast sõda laialt kritiseerinud Gore Vidal ning ka rahuaktivistiks saanud Vietnami sõjaveteran Ron Kovic, kelle autobiograafia “Sündinud 4. juulil” põhjal tegi Oliver Stone Oscaritega pärjatud menufilmi.
Elu viimastel aastatel, mil Vietnami sõda oli läbi ja Nixoni asemele astunud uus president, pühendus Lennon oma kõige kallimatele – Yokole ja nende pojale. Kaadrid seiskuvad, kui 8. detsembril 1980 kõlavad hullunud fänni Mark Chapmani neli lasku, mis muudavad John Lennoni ning koos temaga terve põlvkonna loo müüdiks.
Meistriteos või võltsing
Veneetsias saatis filmi linastust rõkkav aplaus ja positiivne kriitika, samas kui USA-s nimetavad mõned arvustajad seda poliitiliselt erapoolikuks ajaloovõltsinguks. Eriti äge poleemika puhkes USA-s augustis, kui mitmel pool seati üles filmi reklaamplakatid, mis jäljendavad 30 aasta taguseid Lennoni plakateid kirjaga “The War is Over”.
Filmivõistlustel on heaks tavaks võtta programmi ka tänapäeva valupunkte käsitlevaid dokumentaalteoseid. Meenutuseks näiteks Cannes’is aastal 2004 koguni Kuldse Palmioksa võitnud Michael Moore’i film “Fahrenheit 9/11” või mullu Veneetsias võistlusväliselt laineid löönud Itaalia naiskoomiku Sabina Guzzanti autobiograafiline dokfilm “Viva Zapatero”, mis räägib satiirikute sõnavabaduse pärssimisest Berlusconi valitsuse-aegses Itaalias.
Vaevalt oleks Veneetsia filmipeo korraldajatel õnnestunud leida tänavusse kavva tõsilugu, mis aina süngemaid toone võtva Lähis-Ida kriisi valguses meie aega veel paremini sobiks, sest nagu ütleb filmis Yoko: “Nad tahtsid Johni tappa, kuid see ei õnnestunud, sest tema sõnum elab edasi!”
