Dopingukontroll peab jõudma rahvasportlasteni
Eesti olümpiakomitee ja Eesti antidopingu keskus kavatsevad hakata dopinguproove pisteliselt võtma ka rahvasportlastelt.
Antidopingu keskuse juht Mihkel Mardna möönab, et rahvaspordi tasandil kasutatakse kõikvõimalikke toidulisandeid ja preparaate, millest osa kuulub dopingainete nimistusse.
“Tippspordis on taastumise, toidulisandite ning medikamentide osas nõustajateks tavaliselt asjatundjad, rahvasportlane tarbib toidulisandeid sageli kuulujuttude alusel ja ilma mingi meditsiinilise järelevalveta,” ütleb Mardna. “Selle tagajärjeks võivad olla hiljem püsivad tervisekahjustused. Me tahame probleemi tõsidusest inimestele teada anda, sest kahjuks naabrimehele ärategemiseks vahendeid ei valita.”
Mardna sõnul on tippsspordis, kus dopinguskandaalid kirgi kütavad, kordades vähem dopingutarvitajaid kui harrastusspordis. “Alati on õhus küsimus, kas mõni tsirkuseartist või baleriin ei ole teistest parem seetõttu, et on oma füüsilise vormi timmimisel kasutanud dopingaineid,“ tähendab Mardna. “Ja loomulikult on hea tsirkuseartist paremini tasustatud, nagu spordis, kus tippatleedid teenivad keskpärastest sportlastest kümneid kordi enam. Sellest järeldub, et erikultuurivaldkondades kehtivad erinevad reeglid. Seega kogu dopingualast teemade valdkonda tuleks käsitleda laiemalt. Kindlasti liigub jõusaalides ja spordiklubides hulk dopingaineid. Olen isegi näinud tervet nimekirja koos hindadega keelatud ainetest, mis müügil Eesti ”mustal turul”, neist ükski ei ole ravimiametis registreeritud.”
Mardna sõnul on idee haudunud juba poolteist aastat, kuid sellele seab piirid raha. Ühe dopinguproovi võtmine ja selle laboris uurimine maksab ligi 4000 krooni.
“Teeme seda rahva üldise tervise huvides ja ühtlasi ka ülevaate saamiseks,” lisab Mardna. “Mingit avalikku ajalehte panemist patustanud rahvasportlase puhul me tegema ei hakka, kuid inimesi tuleks asja tõsidusest siiski teavitada.”
Eesti kulturismi- ja fitnessiliidu president Arnold Tokko ütleb, et Eesti kulturistide seas hakati dopinguproove võtma kolme aasta eest.
“Vähe sellest, et võistlustel on dopingukasutajaid, neid esineb ka tavaliste jõusaali kasutajate seas,” sõnab Tokko.
Steroidid ja ergutid
Harrastussportlase abivahendiks on jõusaalis ja vastupidavusaladel paarisajakroonised steroidid ning ergutid. Haruldane pole kasvuhormooni süstimine, mille kuur maksab juba 20 000 krooni kuus.
“Tahetakse saada väga kiiresti tugevaks, rikkaks ja kuulsaks,“ sõnab Tokko. “Fännid, kes teevad jõusaalides isiklikke rekordeid, tarvitavad selleks, et jämedamad välja näha. Kuid selle nimel, et kanda tiitlit või olla saali tugevaim mees, ollakse nõus maksma suuri summasid ja nõus oma tervist ohverdama. Põhjamaades on tehtud steroidide kasutamise uuringuid. Selgub, et paljud kasutavad steroide lihtsalt selleks, et ennast mehemana tunda. Muutudes tugevamaks, tõuseb ka enesehinnag.“
Tokko sõnul on keelatud ained populaarsed vene noorte hulgas, kuna Venemaal peetakse näiteks steroidide kasutamist üsna normaalseks nähtuseks ja seda propageerivad ka sealsed kulturismiajakirjad.
“Inimesed tahavad kiireid lahendusi, mis toovad ka kiire lõpu. Paremal juhul surevad inimesed dopingu pidevast kasutamisest ära, kuid halvemal juhul jäävad nad sandiks elu lõpuni,” märgib Tokko. “Lahendus saab olla vaid teavitus ja eeskujude toomine. Näiteks Ott Kiivikas on võistelnud väga edukalt, kuid ta on kõik testid puhtalt läbinud. Ilma keelatud aineteta on võimalik võita.”
Kulturist Ott Kiivikas ise tunnistab, et dopingukasutamine on ka väljaspool tippsporti üsna tavaline nähtus.
Proovid suurvõistlustelt
“Ma võin treenerina rääkida toidulisadest, aga vene koolipoisid küsivad minu käest selle asemel metaani, mis on kõige levinum ja mustem keemiline dopingaine, mida kasutatakse tegelikult operatsioonijärgseks taastumiseks,” märgib Kiivikas. “Selle kasutamisel tuleb küll oma siseelundid peatselt välja vahetada või hauas lõpetada.
Dopingukasutamise taga on alati laiskus. Tahetakse näiteks kolme kuuga saada tulemust, mille nimel olen mina teinud 11 aastat trenni. Kuid hoolimata ohust, jäävad dopingukasutajad ilmselt alati alles.“
Eesti olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise märgib, et plaan rahvasportlasi testima hakata ei puuduta küll iga metsa all sörkijat, kuid ilmselt hakatakse ootamatuid proove suurematel spordivõistlustel võtma küll.
“Teeme seda pedagoogilistel eesmärkidel, et kellelgi ei tekiks isegi mõtet dopingut proovida,” ütleb Tõnise. “Sest vahelejäämise häbi ei kaalu üles seda olematut edu, mis tarvitamine kaasa toob. Kui keegi on enda jaoks tähtsustanud selle, et ta peab mõnel maratonil Jukut või Peetrit võitma, siis ta võib selleks mingit imelikku keemiat kasutada. See oht on alati. Kuid me tahame saata võimalikele kasutajatele sõnumi, et nad võivad vahele jääda. Igasugune dopingu tarbimine tähendab, et lisajõud tekib organismi teiste toimete arvel. Seega on edu millegi loomuliku arvel ja kaugemas perspektiivis väga kahjulik. Kuna rahvasport on tervisele kasulik ja doping kahjulik, siis ei saaks need asjad ju kuidagi koos käia.”
