Draakon õgib oma saba
""Papagoide päevad" on näidend võõrandumisest, kunstniku rollist ühiskonnas ja maailmast, mis on jagunenud nähtamatute vaheseintega getodeks," seisab kavalehel. Tegelikult on näidend palju keerulisem.
Autor arvab, et "Papagoide päevad" on hea näidend. Seda küll, aga mitte päris isemängiv näidend. Lugedes leidsin rosina, mida esietendusel veel otsiti. Näitlejate valik ja rollide jaotus on laitmatu. Väravavahtide ja arlekiinide geto oli olemas.
Onu Hans (Aleksander Eelmaa), tema tütar Lota (Elina Reinold) ja väimees Robert (Sulev Teppart) etendasid igapäevaste inimeste igapäevast elu Koidula "Kosjaviinade" vaimus, tegid seda stiilselt, detailselt ja mängu nautides. Eriti hea oli Teppart oma elu neljanda politseinikuna, kelle vurrud kolmanda omadega võrreldes vaid väheke väiksemad paistsid.
Arlekiinide getos, selle elu- ja õhuruumis leidab arvatavasti rohkem reserve, kui neid kasutati. Andrus Vaarik esitab eelreklaamis jälle pretensioone professionaalsetele lavastajatele ja suhtub leebelt Kivirähki rezhiidebüüti. No-noh. Tegelikult võiks tema mastaapi näitleja ise kindlamini härjal sarvist haarata (palju Pinnal neid lavastajaid oli?) Võib-olla ta teebki kõike, mida autor ja lavastaja tahtis, aga teksti peale mõeldes tundub, et sellest on vähe.
Kujutlen, et mõtlevast härrasmehest, kes ilusa naise ja rohke veini mõjul oma isanda (sponsori) tapab, ei piisa. 17. sajandist alates olla arlekiine mängitud ka kui kavalaid ja sõnakaid intrigante, ons nüüd puhas süüdimatus asemele tulnud? Muidugi, Vaariku puhtakujulisele hedonistile vastandub hästi missiooni ja teotahet purskav performaator Pierrot – Taavi Eelmaa, kes iga ilmumisega elevust tekitab.
Kivirähki näidenditest ei leia psühholoogilist realismi ei karakterite ega situatsioonide plaanis. Tegelased on küll märgid, aga neid annab väga värvikaks mängida. "Papagoide" Arlekiin tundub olevat ebatavaliselt mitmetahuline märk. Kas ei leidu temas nii kunstnike ühiskondliku seisundi kui ka kunstniku enda läbivalgustavat kriitikat? Julgen parema puudusel kasutada just seda viimast, ajalooliselt kujunenud sõna, kuigi Kivirähki hoiakutega see teadagi ei sobi.
Tänu sellisele kahepoolsusele leidub tolles kerge meelega näidendis ka kerge traagiline noot. Kas polegi Arlekiin see draakon, kellest kõneleb sülfiid ja kes õgib omaenda saba? Kas pole ta küüniline ja kättemaksuhimuline, sest tal on liiga tugev reaalsusetaju?
"Põhi on ikka üks: me oleme litsid. Teie kõige otsemal moel, mina pisut varjatumalt," ütleb Arlekiin imeilusale Colombinale (Merle Palmiste).
Kivirähk jätab lahtiseks, kas ilu päästab maailma. Tõemeeli ei vaidle ta ju kunagi vastu millelegi olemasolevale. Mida siis Vaarikult veel tahta? Ehk väike annus sedasama draakonit, keda ta kord üliõpilaspõlves ja hoopis teistel eesmärkidel mängis.
Sülfiidki (Harriet Toompere), see maailma hulkuma jäetud isandata õhuvaim, võiks olla ootamatum. Kui temas juba nii palju maist ja loomulikku on, miks ei võiks seal sähvatada midagi drakoonilist? Eks ta ole sajanditega inimeste käest üht-teist õppinud. Nii mõtleb kriitik, kes ise lavastama kipub.
Ent on üks asi, mida tõepoolest silmas pidada võiks. Kivirähki naljade reaalne absurd mõjub, sest tekst on hästi rütmistatud. Alates "Vanameestest seitsmendal" on see voorus enne "Papagoisid" ka lavale kandunud.
Eriti sümpaatne oli kirjaniku rezhii oma absoluutse taktitunde ja sundimatu minimalismiga. Ja ruumiga, mida meeleolukalt raamis Ene-Liis Semperi koobaslossi illusioon.
