Draama-Othello uues tõlkes: õilsat kangelast ei ole enam
Karin Kase teosest “Eesti teater 1940–1965” võib lugeda, et Othellod on läbinud tee “romantilis-lüürilisest armastajast” “ekspressionistliku, armukadedusest lõõmava ning tiigrisammul liikuva maurini”, jätkates sealt “õilsate-suuremeelsete Othellode tõlgendamisega”.
1949. aasta lavastuses mängisid Othellot Ants Lauter ja Kaarel Karm, kusjuures Karmi romantilisele ja impulsiivsele rollitõlgendusele heitis kriitika ette, et tema Othello armastab Desdemonat kui naist, mitte kui inimest.
Nagu kavalehelt võis lugeda, tegid Peeter Volkonski ja Hannes Villemson lavastaja palvel algtekstist uue tõlke, rõhutamaks Shakespeare’i teksti teravust, jõudu ja ka rämedust ning soovides, et uus tõlge ühendaks “autori aegumatu poeesia, tänapäevase eesti keele eri stiilitasandid ja lavakõne vajadused”. Volkonski-Villemsoni tekst rõhutab tõepoolest seni poeetilise ümberütlemise varju jäänud Shakespeare’i rahvalikult rämedat külge. Kui Jaan Krossi tõlkes oli Desdemona Jago sõnul “särtsakas” naine, kes “teeks Jupiterilegi silmahimu” ja kelle pilk hüüdvat “kui võrgutuspasun”, siis meie ajale mõistetavasse keelde tõlgituna “ajab Desdemona lihtsalt kõvaks”.
Igatsemata tagasi roosilisi ümberütlemisi, jäi kõrvu siiski uue tõlke keele vaesus võrreldes vanameister Krossi palju tundlikuma, nüansirohkema ja sõnavaralt rikkama tekstiga.
Keeletaju ja maitse kõrval mängis siin ilmselt määravat rolli lavastaja nägemus.
Kaasaegne ja šokeeriv Othello
Hilda Hellwigi lavastuses on “Othello” jõhker lugu suletud militaarsest keskkonnast, kus seksi, iha, võimuintriigide ja vägivalla kõrval pole kohta ei humaansusel, filosoofial ega armastusel. Tragöödiadimensioon on sellega saanud tänapäevasema, küünilisema ja eksistentsialistlikuma tähenduse, aristoteleslikult katarsist tekitavat õilsa kangelase hukku siin ei näe. Õilsat kangelast pole enam, jäänud on vaid hukk.
Avastseenis laval rippuv maal annab vihje, et tegevus leiab aset suletud diktatuuri ja propaganda tingimustes. Keskkond on militaarne, kolm naistegelast mõjuvad laval kesk sõdureid eksootiliste lilledena, kellest saavad selles halastamatus meestemaailmas lambukestest ohvrid.
Hellwigi lavastuse keskseks niiditõmbajaks osutub machiavellistlik Jago – Mait Malmsteni märkimisväärselt huvitav ja leidlik roll jõhkra ning teravmeelse manipulaatorina. Jaan Rekkori Othello on teenekas sõjaväelane, lihtne ja äkilise temperamendiga mees. Lavastaja ja näitlejad on mõjuvalt rõhunud Othello ja Desdemona (Maria Avdjusko) vahelisele ammendamatule ja hukutavale ihale. Othello krabab Desdemona tagumikku ja püüab igal võimalusel temaga vahekorda astuda ning kui tekib kahtlus, et naine ei ole truu, hakkab maur lipnik Jago eeskujul viljelema jõhkrat perevägivalda. Üllatusefekt mõjus, publiku reageeringutes räigematele kohtadele kõlas vastavalt temperamendile hüüatusi “Assa!” ja “Issand!”.
Ometi tungib sisse ka vana hea tuntud klassikavaatamise igavus ja seda eelkõige lavastaja töö tõttu näitlejate ja tekstiga. Õnnetu rätikulugu ja eelkõige Desdemona roll kogu sündmuste käigus on näidendi kõige hellem koht, mis näib sajandite jooksul olevat enim igihaljust kaotanud. See liin ei näi enam töötavat iseenesest ning ühel naisvaatajal oli sedakorda mitmes mõttes väga piinarikas Desdemona saatust jälgida.
Lavastaja on kavalehel Jan Kottist inspireerituna vihjanud: “Shakespeare ei muutu kaasaegseks, kui laval kasutada kaasaegseid atribuute.” Ka tekstitõlge nüüdisaegsesse slängi, seks töölaual ja helikopteriga saabuv Othello võivad jääda pelgalt tänapäeva atribuutideks, kui kõige olulisem – näitlejamäng ja näitlejate suhe tekstisse – jääb suures kaasajastamise tuhinas kahe silma vahele.
Pärast Ojasoo ja Semperi “Juliat” on Shakespeare’i ootushorisont meie teatris nihkunud. Vaatajale annab see tunda, iseäranis seetõttu, et näitlejate koosseis laval suuresti kattub.
Othello
Autor William Shakespeare
Lavastaja Hilda Hellwig (Rootsi)
Tõlkijad Peeter Volkonski ja Hannes Villemson
Kunstnik Pille Jänes
Helilooja Ardo Ran Varres
Osades Jaan Rekkor (külalisena Pärnu Endlast), Maria Avdjusko, Mait Malmsten, Margus Prangel, Aleksander Eelmaa, Sulev Teppart, Laine Mägi, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja jt
Esietendus 23. septembril 2005 Draamateatri suures saalis
