Dracula magamistuba


Kas Veenus on ikka ilus ka pimedas?

Andro Kööbi ja Peeter Musta ühis-näitus tekitab pehmelt öeldes vastakaid tundeid. Alati võib ju kokku panna ükskõik milliseid stiile, kuid isegi “radikaalne eklektimine” (Ch. Jencksi termin) eeldab seda, millest see kreeka päritoluga sõna on tulnud – “väljavalimist”. Mis puutub maalidesse, siis nii Musta geomeetriline kui ka Kööbi ekspressiivne abstraktsionism on ehk taotluslikultki tarbelis-dekoratiivse iseloomuga. See pole etteheide, sest selline on 75 protsenti Eesti abstraktsest kunstist. Lisaks on antud näitusel maalidel taustaroll.

Näitus elab nagu kahte elu: päevavalgel on nad nähtavad, kuid hämaruse saabudes jääb neid valgustama vaid küünlavalgus. Täies säras sai neid näha vaid avamisel ja sedagi hetkeks, kui paukusid ilutulestikud. Kõik see tekitab igipõliseid küsimusi stiilis, kas Milo Veenus on ilus ka pimedas või siis, kui keegi teda ei vaata. Maalikunstnikud, kes pidevalt virisevad meie näitusesaalide kehva valgustuse üle, võivad ainult ahhetada: kuidas saab oma loominguga niiviisi ringi käia?

Galeriiruumi keskmes on hoopis mingis stiilitus vanaaegsuses lauad-toolid koos põlevate küünalde ja lõhnaaistingutega. Galerist Eha Komissarov nimetas sellist kujundust Dracula magamistoaks. Samas tekib viimase vastuolu seintele riputatud maalidega, mis vaatamata oma “hämarolekule” peaksid olema kindlasti mingis teises esteetikas.

Viimastel aastatel on moeks, et ka maalinäitus pole “niisama” näitus. Kardetakse, et maal üksi ei vea välja ning seepärast peab korraldama lisaks performance’i või installatsiooni. Kööbi ja Musta näitusel muidugi oht oli, et maal üksi jääb küsitavaks, kuid siis keerati vint kas üle või hoopis mööda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare