Dresen: Lennusadamat on aidanud hea suhtekorraldus
●Lennusadamat on mitmel pool meedias nimetatud teie elutööks. On ta seda?
Oh… Suur osa päris kindlasti jah. Sellele on ju pürgitud 2004. aastast, hetkest, kui Suur Tõll sai toodud Lennusadamasse. 2007. aastast pärineb udune idee, et Lennusadamas saaks angaarid rekonstrueeritud ja allveelaev sisse toodud. Enne ei saanudki midagi olla, sest alles 2006. aastal tulid angaarid riigile tagasi, enne seda käisid kohtuprotsessid. 2008. aasta alguse poole hakkas horisont selgemaks minema – augustis sai tehtud esimene projektitaotlus, esimene eelarve – ja sealt hakkas asi edasi arenema.
●Lennusadama ehituse teise etapiga olete finišis, kas nüüd terendab kolmas?
Muidugi terendab. Vaimusilmas juba 2008. aastast, kui nimetasime Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) esitatud projektis, et Lennusadama areng on kolmeetapiline. Sadam tuleb ära lõpetada, kõige viimane, kõige lagunenum osa tuleb ära teha. Kui lagunev maja seisab, siis midagi väga hullu temaga ei juhtu, sadamaga on aga nii, et ka juba valmis osad võivad hakata uuesti lagunema. Seda tuleb vältida.
Siis on vaja teha korda Kalaranna tänava poolne ala, kus asuvad kahekorruseline kasarmuhoone ja staabihoone, mis on ehitatud ühel ajal vesilennukite angaaridega. Ja siis piirkond, mis jääb meie ja Patarei vahele. Praegu on nii, et üks ala on korda tehtud, aga kõrval on paras õudus. Kasarmusse oleme planeerinud väiksed konverentsi- ja seminariruumid, näitusesaalid ja rea tööruume. Staabihoonest saaks laste külastuskeskus, kuhu loome minisadama. Nende kõigi plaanide kohta on eskiisprojektid olemas. Teostada oleks võimalik neid EAS-i ja Euroopa abiraha programmide abil. Millal täpsemalt, ei julge veel öelda.
●Kõik need ümbruskonna „õudused” ei kuulu ju üldse teile, mis nendest saab?
Kui arvatakse, et meremuuseum suudab muuta kogu Kalamaja teedevõrku ja ümbrust kuni Kalasadamani, hinnatakse meid tõsiselt üle. Siin peaksid mängu tulema ikka linn ja riik, kellele kuulub päris palju siinseid alasid. Väga palju sõltub ka Patarei edasisest arengust.
●Olete lahti olnud peaaegu nädal aega. Kas on olnud hetki, kus laksate käega vastu laupa: pagan, see asi oleks tulnud küll teisiti teha, see üldse ei toimi?
Eks ikka tuleb ja tuleb edaspidigi. Eksponaatide asetust peab natuke korraldama, osa miinide asetust ja valgustust tuleb paremaks sättida. Kindlasti teeme multimeediaprogrammidesse sisu juurde, lisanduvad vene ja inglise tõlked. Tuleks mõelda ka tekstide valgustatuse peale. Tegeleme veel viidasüsteemidega, et kõik oleks selge ja üheselt mõistetav.
●Meremuuseum on tuntud hea turundustöö poolest, Lembitu vintsimise vahendamine meediale tõi teie suhtekorraldusfirmale Jugaste, Liiva ja Partnerid koguni erialase preemia. Kõike seda arvestades ei tulnud teile avapäevade 11 200 külalist vist üllatuseks?
Ikka tuli küll, salamisi lootsin 5000–6000, aga 11 200… Ei, neid inimesi on isegi rohkem, sest see on müüdud üksikpiletite arv, aga sellest väga suur osa olid perepiletid, nii et arv läheb kuhugi 12 000 kanti. Aga see oli meeldiv üllatus küll!
Turundustööd oleme teinud sihipäraselt viimased kaks kuni kaks ja pool aastat. See võib-olla on ka üks asi, mis meid on aidanud. Mis puudutab näiteks Eesti Rahva Muuseumi, siis ma usun, et kui nad oleksid rohkem mõeldud PR-i peale, oleks neil resultaat olnud praegu teine.
●Riik rõhutab järjest enam, et muuseumid peavad teenima rohkem omatulu. Kuidas teil isemajandamine läheb?
Varem, kui meil polnud veel vesilennukite angaare, pidid laevad, Suur Tõll, sadam, Paks Margareeta ja Püssirohukelder teenima meremuuseumile 15–20 protsenti eelarvest, et aasta lõpul saaksime ots otsaga kokku tulla. Angaaride valmimisega suureneb see protsent veel kaks korda. See tähendab, et peame teenima praktiliselt poole rahast ise, et toime tulla. Riik annab ühe kindla summa, sealt juurde ei tule. Nii et meile pole sugugi ükskõik, kas keegi käib või ei käi, kui palju käib või mis on pileti hind. Siin majas toimub ka õhtuti väga palju üritusi, seegi aitab meil maja üleval pidada.
●Kas Lennusadama ülalpidamise kulud on mõistlikud?
Kui tänavu tuleb Lennusadamasse 100 000 külastajat, tuleme omadega välja, arvestades riigi toetust ja seda, kui palju läheb meil elektri peale. Põhilised ongi meil elektrikulud, muid olulisi kulusid pole. Loodame, et ka mereküte aitab meil soodsamalt ära majandada.
●Peale selle, et saite riigilt juurde 2,4 miljonit eurot, väidab ehitusfirma Nordecon, et ta tegi teile sisuliselt nelja miljoni eurose kingituse, sest pidi justkui ehitusele peale maksma.
Ei tahaks seda eriti kommenteerida, aga ütleme nii, et meie arvutused on natuke erinevad Nordeconi omadest. Riigilt tulnud 2,4 miljonit katab põhiosas ära selle, mis on läinud rohkem maksma renoveerimine ja mõned ekspositsiooni osad.
●Millistest maailma meremuuseumidest tahaksite snitti võtta?
Angaaride sisu poolest ei saakski nii väga snitti võtta, sest meie angaarid on ainulaadsed maailmas, seda võin täiesti julgelt öelda. Mida ma aga tahaks üle võtta, puudutab eelkõige sadamaala kujundamist elavamaks. Siin on mul pikaajaliseks eeskujuks üks koht Ameerika idarannikul, Mystic Seaport – üks vanemaid ja uhkemaid meremuuseume aktiivse sadamaalaga. Juba aastaid tagasi seal viibides sai mulle selgeks, et kui tahame rääkida korralikust meremuuseumist, siis ilma sadamata pole meil palju midagi teha. Sealt saigi alguse idee, et Eesti meremuuseumil peab olema oma sadam, kui meil on olemas oma laevad. Ma arvan, et sadamaala ühtse keskkonna kujundamine võtab veel kuskil kolm-neli aastat, võib-olla vähem.Lennusadam732 päeva kestis muuseumi ehitus (11. mai 2010 – 12. mai 2012)
Angaaride mõõdud:
●Põrandast kupli tipuni 24 m
●Angaaride kuplid algavad 10 meetri kõrgustelt postidelt.
●Põhiplaan 35 x 100 m
Muuseumi ülesehitus
Ekspositsioon jaguneb mõtteliselt kolmeks tasandiks: veealune maailm, veepinnaga kokkupuutuva tasapind (veepind, rannajoon) ning veepealne õhuruum. Tasandeid ühendab käigusild, mis koosneb 4407 terasdetailist ja mille kinnituseks kulub 4590 polti, 4590 mutrit ja ligi 9180 seibi. Muuseumi keskmes on 1936. aastal Inglismaal3 mõtet1. Lennusadama juures on veel palju teha – praegu on nii, et üks ala on korda tehtud, aga kõrval on paras õudus.
2. Kui Eesti Rahva Muuseum oleks rohkem mõeldud PR-i peale, oleks neil resultaat olnud praegu teine.
3. Juba aastaid tagasi ühes Ameerika meremuuseumis viibides sai mulle selgeks, et sadamata pole meil palju midagi teha.„Allveelennud” pakatavad ajalookildudest
Lennusadama angaaris on ideaalne kino, kus jookseb nonstopina ja muuseumikülastajatele tasuta üks ja seesama film.
See kino on ehitatud Kiur Aarma ja Jaak Kilmi jaoks, et linastada nende dokumentaalfilmi „Allveelennud”, mis on loodud täienduseks Lennusadamas laiuvale ekspositsioonile.
„Allveelennud” on loodud väga konkreetsel teemal. Nimelt peab kümnest umbes viieminutisest lühifilmist koosnev teos seostuma muuseumi väljapanekuga, mille kaks kõige suuremat objekti on allveelaev Lembit ja vesilennuk Short. „Meie filmis on ära kasutatud 95% filmidest, mis filmiti allveelaevanduse teemal Eesti Vabariigis enne sõda,” ütles Kiur Aarma.
Aarma sõnul kasutasid nad vabalt ajaloodokumente, millest filmide lugu on ajendatud. „Saksamaa ja Venemaa keisri kohtumine Tallinna reidil toimus, toimus ka Prantsusmaa krediitidega algatatud relvastuse tootmine Tallinnas,” ütleb ta kõige lennukama süžee kohta, kus James Bondi stiilis luureloos toimetavad Noblessneri allveelaevatehase ümber suurriikide agendid.
Üllatavad lood
Kõik kümme lugu üllatavad oma vähetuntusega. Isegi hästi tuttava allveelaevade Inglismaalt toomise loo juurde on filmis leitud otseses mõttes pikantne aspekt, mis valgustab ajaloolisi sündmusi ootamatust küljest.
Ühes loos leiab nostalgilisel moel käsitlemist äraunustatud esimene Eesti naislendur Elvy Kalep. Vähe teatakse ka hullu krahvi Manteuffeli lennundushuvist, mis on tänu animatsioonitehnikale saanud vägagi elava käsitluse. Stiile ja võtteid on kümne filmi puhul väga erinevaid, nii et oma lemmiku peaks sarjast leidma igaüks.
„Allveelennud” on tellimustöö, mis tõendab, et see ei tähenda alati veel halba filmi. Nagu iga töö, nii võib ka tellimustöö olla andetu ja andekas. „Allveelennud” kuulub viimaste sekka.
Andres Laasik
toimetaja„Allveelennud”Traumfabrik 2012
Filmi näeb Lennusadama kinos.
Muuseumiööl ehk homme
õhtul kell 22 ja 23 näidatakse
filme Lennusadama juures õuel suurel väliekraanil. Tasuta.
