Dylan Moran: vaat rumalus on küll naljakas
Teie püstijalukomöödiatel on kindel peategelane. Ehk kirjeldaksite teda?
See hääl kuulub kellelegi, kes proovib asju enda jaoks lahti seletada või noh, hakkama saada maailmas, mis teda ümbritseb – tänapäeva elu ja selle kiirus, institutsioonidega suhtlemine, viis, kuidas inimesed mõtlevad, meie harjumused… Väga üldises mõttes tähendab see katset olukorda mõista, võib-olla selle üle samal ajal ohtralt virisedes.
Kas teid huvitab teie monoloogide sotsiaalne mõju?
Ei-ei. Selle külje peale ei mõtle ma üldse, kuigi oled täna juba teine inimene, kes seda küsib. See küsimus paneb mind mõtlema, kas ma vastutan kellegi teise kohutava käitumise eest. Ei tea.
Kas selleks, et nali toimiks, peaks ta olema ka mingile ühiskonnagrupile solvav?
Ma ei arva, et see peaks olema tingimata vajalik. On piisavalt palju asju, mis on igaühe jaoks solvavad. Näiteks solvab igaüht, kui poliitik valetab, sest need valed on nii igavad. Siin on igavuse põhjus selles, et inimesed juba kahtlustavad, et tõde on teistsugune, ja neid sunnitakse ootama, millal tõde välja tuleb. Ja ootamine on üsna igav, eriti siis, kui sa ootad midagi nii olulist, nagu seda on tõde. See teeb tavaliselt vihaseks. Nii et selleks, et olla hästi raju, rock’n’roll ja huvitav, ei ole vaja solvata mingit kindlat rahvust, soorühma või religiooni, see on nonsenss.
Kas on teemasid, mida te koomikuna ei puudutaks?
Nii need asjad päris ei käi. Ma küll ei arva, et inimeste kannatused oleksid eriti naljakad – aga nad on, juhul kui seda saab universaalsel viisil edasi anda. Sest me oleme ühesuguses olukorras, sünnime ja sureme nagu kõik teisedki. Olenemata sellest, kas me kogeme head või halba õnne, kas oleme optimistid või pessimistid, lähtume me kõik teatud eeldustest ja hoiakutest, mis mõjutavad meie elu, lükkavad ühes või teises suunas.
Vaat rumalus on minu arust küll naljakas. Aga selliseid teemasid, mida ma põhimõtteliselt ei torgiks, ei ole. Ega ükski kunstnik ei ütle sulle, et tema laevu ei maali, sest seda teevad kõik. Asi ei ole selles, kas pildil on laevahukk või puhkusejaht, vaid selles, kuidas sa seda kujutad.
Teie teosed on siin kandis valdavalt saadaval illegaalselt allalaaditavana. Kuidas te piraatlusse suhtute?
Tunnen, et ma olen vaene (naerab). Ega mina ei tea, kust inimesed tänapäeval asju saavad. Ma ise ei ole eriline arvutiinimene.
Kas Skandinaavias esinemine on teistmoodi kui ingliskeelses keskkonnas?
Nende inglise keel on väga hea…
Aga kas nad on viisakamad? Segavad vähem vahele kui britid?
Kuna ma esinen peamiselt teatrites, siis segatakse mulle tegelikult harva vahele. Ja ega ma segajate pärast just väga ei muretse, mul on lihtsalt nii palju rohkem kogemusi kui neil. Ikkagi 20 aastat laval.
Kui palju te endal improviseerida lubate?
Nii kuidas juhtub või kuidas tunne on. Ega improviseerimist protsendi täpsusega ju ette ei planeeri.
Õhtulehe ajakirjanik ütles, et te küsisite talt palju Eesti kohta…
Küsisin jah, kuna see on minu jaoks uus koht ja mida rohkem ma tean, seda parem.
Mida soovitaksite algajale koomikule?
Laval tuleb end hästi tunda... Põhisoovitus ongi see, et naudi enda tegevust – kui sa ise ei naudi, siis ei tee seda keegi.
Kas teid mõjutasid teismelisena pigem britid või ameeriklased?
Kui me Iirimaal kamba noorte koomikutega alustasime, vaatasime pigem üksteist. Muidugi kasvasime üles britte ja ameeriklasi jälgides, aga me ei mõelnud eeskujudele nii palju. Ja kui ma asjaga tõsisemalt tegelema hakkasin, pakkusid mulle päritolust olenemata huvi kõik omanäolised artistid, see, kuidas nad oma lähenemise ja maailmapildi kujundasid. Näiteks üks Hollandi koomik nimega Hans Teeuwen on täiesti suurepärane, aga kes temast ikka kuulnud on? Vähesed.
Kui saaksite ise valida telesarja oma unelmate näitlejad, keda valiksite?
Sõltub… On väga palju inimesi, kelle puhul ei ole naljakas mitte see, mida nad ütlevad, vaid kuidas. Näiteks ameeriklane Jeffrey Tambor. Noh, tõeliseid tippe, nagu Eddie Izzard, Richard Pryor või John Cleese, teavad niikuinii kõik.
Kas majanduskriis tuleb koomikutele kasuks?
Veidral moel võib-olla tõesti, sest inimesed mõtlevad: „Mul on selle pasa kuulmisest nii kõrini, et ma annan otsad, ma pean naerda saama.” Asi ei ole isegi kriisis, vaid selles, et inimesed sellest pidevalt kuulma peavad. Nii et nad lähevadki teatrisse, et keegi neid naerma ajaks, sest nad iseseisvalt seda enam ei suuda.
Kas Iirimaal on praegu väga sünge meeleolu?
Jah… Võrreldav olukorraga, kus sa kukud auku ja seal sees on teine auk ja selle sees järgmine.
Kas räägiksite ka uuest filmist „Good Vibrations”, milles te kaasa teete?
See räägib väga huvitavast tüübist nimega Terry Hooley, kes pidas rahututel 1970-ndatel Belfastis punkplaadifirmat. Vapustav karakter, hea lugu. Ise olen ma pungi jaoks natuke liiga vana, olen rohkem džässi- ja klassikainimene. Aga mõni asi mulle muidugi meeldib, Clash mängis pikalt mu iPadis.
„Black Books” ei saa kunagi uut hooaega?
Ei iialgi.
Miks?
Ma arvasin, et rohkem pole vaja teha, sest see oli juba väga hea sari ja polnud mõtet jätkata ainult sellepärast, et raha teenida või et publik lisa nõudis. Kui me tahtsime seda sarja teha, siis tegimegi ja see oli tore, siis jätsime järele, et tegeleda muude asjadega. Ma ei välista, et me Bill Baileyga koos veel midagi teeme, kui talle mõni minu kirjutatud roll meeldib. Ta on vapustavalt naljakas ja kena inimene.
Kuidas Eesti teid tervitanud on?
Inimesed on viisakad ja päikeselise ellusuhtumisega. Paar inimest on öelnud, et neile meeldib minu sõu ja et ma jätkaksin samas vaimus. See on kena. Probleeme pole, ega ma ei ole Puff Daddy. Kena, et etendused välja müüdi, ja nautige oma illegaalseid allalaadimisi!
