Eclectica: filmimuusika ja folkloor
Pärast Ben Frosti mürarikast kuuekitarrioopust ning Itaalia elektrolegendi, vanameister Alexander Robotnicku nooruslikku etteastet ootas Eclectica kultuurifestivali külastajaid veel mitu muusikasündmust. Tooksin esi-le kaks neist.
Kõigepealt laupäeval Athena keskuses kõlanud Prantsuse helikunstnikepaari RadioMentale’i helikollaaž ehk cinemix Man Ray, Hans Richteri, Fernand Légeri ja Marcel Duchamp’ da-daistlikele-sürrealistlikele tumm-filmidele. Heliallikate valik oli, nagu lubatud, eklektiline ning töötlused intrigeerivad. Algul voogavad helilaamad, sekka ebamäärased katked kummastavast kabaree-, tsirkuse- või saluunimeeleolust, ühtäkki aga kraftwerklikult külm futurism ja pildimaterjaliga üks ühele haakuvad mehaanilised rütmikordused.
Seejärel tuli ilus tänapäevane IDM Gimmikult, kelle helinäide filmirulli lõppedes aupakkumatult aeglaseks venitati. Viimaks õõvaelektroonik Richard Devine, kelle halvaendeliselt kriuksuvat heli võis kuulda kõige üllatavamas kontekstis – hobuste võiduajamiste taustal! Tihti identifitseerimatud muusika-, olme- ja loodushäälte katked jõudsid publikuni erinevate tehniliste moonutuste kaudu, mistõttu mõjus kuuldu värskendavalt “ebaloomulikult” ning haakus pea sajanditaguste filmieksperimentidega hästi.
Hea Uus Heli
Hoopis teisest puust oli mõned tunnid hiljem toimunud Hea Uue Heli muusikaõhtu Genialistide klubis. Esmalt esitles enda kogumikku “Ilusaim heli” kollektiiv 3pead (Erkki Tero, Janek Murd, Annie Rist). Siiras ja oma-pärane ülesastumine kindlasti, ent mitte kuigi stimuleeriv. Vähekuuldavale, samas siiski aimatavalt nutikale fonogrammile sekundeerisid naivistlikud akustilised kitarrid ning äraolevalt ühetaoline, kergelt mööda jorisev vokaal Tero esituses, Risti järjekindla unisooniga kõrgemas registris.
Tudengimuusika?
Tänuväärt oli küll eesti luuletajate tekstide kasutamine ning ehk tuleks tõesti mõista ansambli loomingut hoopis luule, mitte niivõrd muusika kaudu. Ent näiteks minu empaatiale pani punkti Messi “Valgete hommikute” töötlus, milles kirglikkusest ja närvienergiast pakatav lugu muudeti leigeks soigumiseks. On’s kaverdamise mõte originaalide lahjendamine?
Kirtana Rasa “Põhjataeva tulede” esitlus valmistas seevastu meeldiva üllatuse. Senini kuidagi üheplaaniliselt “kammerliku” ja triviaalsena mõjunud, tundus seekordne ülesastumine hämmastavalt veenev ja enda läbitunnetatuses sügavuti minev. Helipiltki kostis avaram, detailsem ja pakkus tõelist esteetilist elamust. Ühe eredama momendina ilmnes Kaushalya autentselt kõlav, 12-tooni-skaalast elegantselt väljuv vokaalisoolo, mis lõhkus ka pseudoorientalismi kujutluse. Viimane oleks kerge tekkima muu hulgas lääne pärit-olu harmooniumi tõttu, mida näiteks Tagore pidas India klassikalise muusika risustajaks, kuid ka India muusika lihtsustamise tõttu üldisemalt, hoides samas kinni bhakti-jooga pühendumuslikkuse ideedest.
Kontrast, mida seejärel pakkus Moskva etnoelektroonika-bänd Volga, kuulub küll rubriiki “enne ja pärast”. Eelnevalt põ-randal külitanud publik oli peagi püsti ekstaatilises tantsujoovastuses. Esiteks olid esindatud kõikvõimalikud elektroonilise rütmimuusika mõjutused, alates tribal techno’st, psybient’ist, aeglasest breakbeat’ist, kiiremast electro-industrial’ist ning lõpetades speedcore’i, The Chemical Brothersi laadse reivimuusika ning “ehtsa Vene diskoga”.
Teiseks ilmestas kõlapilti arhailine vokaal, esitades erinevais tehnikais Vene alade rahvapärimusi 12.–19. sajandist. Valdavalt pakkus see tervitatavat vaheldust, ent paiguti kippus enda hapruses mattuma agressiivsete helimassiivide alla. Kolmandaks aga, mis kõige raputavam, olid etteastesse pikitud (Jaapani noise-artisti KK Nulliga koos-tööd teinud) Aleksei Borissovi kompromissitult iseteadlikud müra-etteasted.
