Edeva semiootiku matkad kirjandusdžunglis

 (1)

Ma ei tea, kas Eco uut teost võiks rannaraamatuks soovitada, aga keskmistest kirjandusteoreetilistest teostest on see ligipääsetavam ja muhedam.

 Maikuus Eestit väisanud Eco räägib siin mudelautorist, narratiivsetest strateegiatest ja fiktsionaalsetest maailmadest üld­inimlikult ja vaimukuste saatel. Need, kelle hirmutas ära mudellugejat käsitlev tõsine „Lector in fabula” (ee 2005), võivad nüüd samal teemal Ecoga uuesti katset teha.

Jalutuskäigud on tegelikult kuus Nortoni loengut, mida Eco pidas Harvardis aastail 1992-1993; „Nortoni loengud” on Harvardi kaunite kunstide professori järgi nime saanud loengusari, mida on alates 1925. aastast pidanud hulk kuulsusi, teiste seas näiteks Stravinski ja Borges.

Kuna loengud on mõeldud auditooriumi võluma ja Eco on vilunud lektor, sisaldavad tekstid palju lahedaid seiku ja efektseid näiteid. Kirjandusmetsas ehk narratiivses tekstis orienteerumiseks pakub Eco välja mitmeid pidepunkte ja võtteid.

Teose ümber eristab ta mitut kihistust: meil on empiiriline autor, kes istub arvuti taga (või kirjutas kunagi sulepeaga), mudel­autor ehk „teatavad narratiivsed strateegiad” ning võimalik tekstisisene jutustaja. Teksti on sisse kirjutatud teatavad lugemisviisid, mis moodustavad mudellugeja, keda ei tohi segi ajada empiirilise lugejaga, inimesega, kes tegelikult raamatut käes hoiab ja sealt kogemata kombel oma eluseiku tuvastab.Või teksti tembutamiseks või solvanguks peab, ehkki mudellugemises polnud nii ette nähtud.

Eco toob välja eristuse süžee ja faabula vahel: esimene tähistab sündmuste esitust niisugusena, nagu me seda tekstis loeme („Odüsseia” tekst, kus sündmustik hüppab ajas edasi-tagasi), teine sündmuste lineaarset joonist („Odüsseia” sündmused „õiges” ajalises järgnevuses). Näiteks muinasjutud koosnevad ainult faabulast: „Elas kord See, läks sinna, tegi seda ja toda”.

Rääkides faabula ajast (näiteks kestab mõni lugu „tuhat aastat”) ja teksti konkreetse kulgemise ajast, mõõ­dab Eco oma lugemisaega sekundites ning loeb kokku sõnad, mis kuluvad tapastseenide kirjeldamiseks splätteriautoril Spillane’il ja Bondi lugude loojal Ian Flemingil. Aeglasem Fleming kutsub meid teksti nautima, järeldab Eco. Ent sõ­narohkus ja aja venitatus või­vad tähendada ka, et autorile maksti ridade pealt, nagu see oli Dumas’ „Kolme musketäriga”.

Fiktsionaalsete ehk välja­mõel­­dud maailmade puhul tõ­deb Eco, et ülesehituse erinevusi loomuliku narratiivi (tegelikult toimunud või jutustaja meelest toimunud sündmused) ja kunstliku narratiivi (väljamõeldud lugu) vahel polegi nii kerge määratleda. „Fiktsionaalsusmärguandeid” on muidugi mitmeid, näiteks rohke sisekaemus, avadialoog jms, ent need pole absoluutsed ja neid võib esineda ka nt elulugudes või kroonikais. Eco toob mõnuga näiteid lugude kohta, mille fiktsionaalsust pole publik ära tabanud: sõber Celli oli avaldanud jutu Eco mõrvamisest seksuaalselt erutunud herilaste abil, mida Eco kolledži dekaan olevat algul uskuma jäänud. Samuti meenutab Eco Orson Wellesi 1940. aastal eetrisse saadetud lugu marslaste rünnakust, mis paljud kuulajad ärevusse ajas. Juunikuu Keeles ja Kirjanduses määratleb fiktsionaalsuse tunnuseid ka Märt Väljataga, kes teeb vahet „luulelool” (uskumistaotluseta fiktsioon) ja „luiskelool” (uskumistaotlusega fiktsioon). Eco mõrvalugu, nii nagu ka igasugused libauudised, võn­guvad  taotluse poolest  nende kahe vahel: fiktsionaalsusmärguandeks on sõnumi absurdsus, ent kes seda ära ei taba, on igati oodatud alt minema. Sel kevadel koostasin ma ise Eesti Muusika Päevade tarvis liba-pressiteate Vabaduse väljakult leitud kamm­keraamikas noodikirja kohta, mis rippus ühes uudisteportaalis hulk aega üleval. Kes on ise mõne libauudise loonud, teab, millist nurjatut rõõ­mu see valmistab.

Kaks mälu

Muidugi on fiktsionaalne maa­ilm „parasiit”, nagu Eco tõ­deb: „Selleks, et kas või kõi­ge või­ma­tum maailm meile muljet avaldaks, peame toetuma oma teadmistele tõelisest maailmast” (lk 97). Teadmised „tõelisest maa­ilmast” tulevad aga lugudest: lugudest ja mitte oma kogemusest teame, kes oli ja millal suri Napoleon, ent ka puud ei tajuks me puuna, „kui me ei teaks (sest teised on meile rääkinud), et see on pika kasvuprotsessi tulemus” (lk 153). Nõnda elamegi kahe mäluga: oma mälu ja teiste jutustatud lugudega. Ka tehisintellekt suudab olukordadest aru saada just lugude, tegevusraamistuste (freimide) abil.

Eco kinnitab, et usalduse põ­himõte on maailmas teadmiste omandamisel niisama tähtis kui tõe põhimõte. Usaldades Eco teadmisi kirjanduslikust edust ja soovides kirjutada kultusteost, võiksid kirjanikud huvituda järgmisest tähelepanekust: Eco meelest aitab kultusteoseks saamisele kaasa teose “liigestest lahti olek”, võimalus teost lõputult lahti liigendada ja ümber tõlgendada.

„Selleks, et saada Pühaks Hiieks, peab mets olema väänlev ja vingerdav padrik nagu druiidide metsad, mitte korra­pärane nagu prantsuse aed,” kinnitab ta (lk 149). Sedalaadi teostest toob ta näiteks „Casablanca”, „Rocky Horror Show”, „Hamleti” ja piibli. Nagu öeldud, teeb Eco hoolsasti vahet empiirilisel ja mudelautoril ning väidab, et empiiriline autor teda lugemisel põrmugi ei huvita. Arvan siiski, et nende loengute puhul on empiirilise Umberto Eco intellektuaalne edevus ja soov publikut haarata tekstile igati kasuks tulnud.

Umberto Eco

Kuus jalutuskäiku

kirjandusmetsades

Varrak

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

319 000€
Tallinn, Äripind
134 900€
Tallinn, Korter
112 800€
Jõelähtme vald, Korter
99 999€
Saue vald, Korter
243 000€
Tallinn, Majaosa
72 500€
Tallinn, Korter
168 000€
Tallinn, Korter
209 000€
Ülenurme vald, Maja
124 900€
Saue vald, Korter
165 000€
Tallinn, Korter

215 000€
Viimsi vald, Majaosa
169 000€
Tallinn, Korter
169 000€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare