Edgar Kant viis Eesti teaduse maailma
Kant viis oma teaduse nii uuele tasemele, et mehest kõneldi Pariisiski. Ta oli ka esimene, kes geograafia vahenditega tõi mängu Baltoskandia mõiste. Saabuma pidanud kuulsuse hävitas alanud maailmasõda.
Eesti lugejale on Kant tõenäoliselt üsna vähe tuntud. Talle karjääri alguses kuulsust toonud teos “Eesti rahvastik ja asustus” ilmus eesti keeles alles mõne nädala eest.
Kant ei olnud siiski ainult inimgeograafia edendaja, vaid ka üks kogu geograafilise mõtte edasiviijaid, tegev kartograafia ja ruumianalüüsi meetodite arendajana ja maailma tutvustajana.
Tartu ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas ütleb, et Kanti käsitlus Eesti linnade mõjualadest ja hierarhilisest asustusstruktuurist on siiani aluseks linnastumise ja linnade mõjuvõimu kasvamise uurimisele.
“Ta otsis looduslikest tingimustest põhjendusi inimese tegevusele ja maastiku kujunemisele,” selgitab Ahas Kanti revolutsioonilisust. “Ökoloogiliste seoste kirjeldamiseks kaasas Kant tolleaegse majandusgeograafilise teadmise tootmise levikust ja hõivest. Tema analüüsid näitasid, et linnastumine toimub eri piirkondades eri kiirusega. Kõrg-Eesti linnad kasvasid kiiremini, seda eelkõige lähitagamaalt tulnud maarahva arvel. Madal-Eesti linnad kasvasid eelkõige teiste linnade arvel, sest seal oli arenenud tööstus ja vaja oli uut linnarahvast.”
Esimese iseseisvumise ajal alanud linnastumise taga oli parema elu otsing ja eelkõige püüdlus hariduse ja linnatöö poole. Kanti uuringud tõid hästi välja ka tolleagset põllumajandust ja külaühiskonda piiravad tegurid. Rahvastik oli jõudsasti kasvanud ja maareformi tulemusel oli kogu maa kasutusele võetud. Linna minek oli ainuke võimalus edasi pürgida.
Pärast sõda jätkas Edgar Kant teadlasetööd Rootsis Lundi ülikoolis, olles sealse geograafilise koolkonna vaimne juht.
Geograafiaprofessor Ott Kurs nendib, et Kant oli tuntud ja hinnatud nii Põhjamaades kui ka mujal Euroopas ja maailmas.
“Tema teadmisi kasutati mitmel pool Euroopas ja teda kutsuti tööle isegi USA-sse, kuid ta eelistas jääda oma Baltoskandia piiridesse,” lisab Kurs. “Diplomaat Karl Pusta on Kanti nimetanud “unicumiks”, kes erinevalt paljudest teistest eestlastest ei kippunud Ameerikasse.”
Kant oli ka Helsingi ja mitme Rootsi ülikooli konsultant ja oponent väitekirjade kaitsmisel, samuti paljude Euroopa teadusseltside kirjavahetaja- või auliige.
Fakte Edgar Kantist
Kanti uurimisobjektideks olid linnad ja asustus, tema uurimus “Tartu: linn kui ümbrus ja organism” oli tema eestvedamisel koostatava Tartu koguteose (1927) oluline osa ja originaalne nii uurimismeetodite kui ka põhjalikkuse poolest. Tartu-uurimuse eest sai Kant 1928 ka olulise rahvusvahelise tunnustuse, Pariisi geograafiaseltsi E. Gaudy preemia.
Kant oli eestikeelses Tartu ülikoolis õpetanud kuulsa soome professori Gabriel Granö lemmikõpilane.
Ka oli ta raamatusarja “Maailma maad ja rahvad” (1930– 1932) koostamise eestvedaja ja autor.
Kant võttis inimgeograafia terminoloogias kasutusele mõisted Kõrg-Eesti ja Madal-Eesti. Tema järgi oli Kõrg-Eestis Madal-Eestiga võrreldes vahelduvam pinnamood, vähem soid ja viljakam mullastik.
Kant põhjendas loodus- ja kultuuritegurite analüüsiga, et Eesti koos naaberaladega kuulub suuremasse Läänemere-äärsesse tervikusse, mida ta nimetas Baltoskandiaks. Hiljem läks Baltoskandia küll käiku hoopis üht geoloogilise arengu ajajärku iseloomustava mõistena. Tänapäeval kutsutakse Kanti Baltoskandiat Läänemere regiooniks ning alates 1992. aastast tegutseb rahvusvaheline Läänemeremaade nõukogu. Kantilt pärineb ka mõiste “inimgeograafia”.
Edgar Kant
•• 21.02.1902 Tallinn – 16.01.1978 Lund, Rootsi
•• Pärast Vabadussõjast osavõtmist õppis Tallinna rahvaülikooli erakolledžis ja hiljem Tartu ülikoolis.
•• 1934 alustas õppejõuna Tartu ülikoolis
•• 1936 samas professor ja majandusteaduskonna prodekaan
•• 1941–1944 Tartu ülikooli ajutine rektor
•• Põgenes sõja järel Rootsi ja töötas 1950–1963 Lundi ülikoolis
