Edgar Valter – mees, kes teeb, mida õigeks peab

 (1)
Edgar Valter – mees, kes teeb, mida õigeks peab
Rein Lauks

Ta on illustreerinud üle 250 raamatu, neist üle 170 lastele. Ta on avaldanud alates 1944. aastast lugematu hulga karikatuure Eesti ajalehtedes ja ajakirjades.

a on andnud eesti kirjanduses praegu juba ainumõeldava pildilise kuju Kalle Blomkvistile, Krõllile, naksitrallidele, Agu Sihvkale, Aatomikule, Kunksmoorile, Anule ja Sipsikule, enam kui 30-le Leelo Tungla ja Ene Hiiepuu aabitsa tegelasele, kelle abil 1997. aastast peale on enamik eesti koolilapsi kirjatarkust omandanud...

Ta on kirjutanud ka ise lastele üle tosina juturaamatu, neist tuntumad pokude lood. Ta on pälvinud kümmekond suuremat auhinda-preemiat ainuüksi pokuraamatute eest, Urvaste lähedal tegutseb juba pokumaa, koolilapsed saavad õppida pokuaabitsast. Sellel nädalal ilmus tema uus lasteraamat “Ikka veel kummitab!” ja avati Kiek in de Köki tornis tema maalide näitus. See mees on loomulikult Edgar Valter.

Aga portreelugu Edgar Valterist võib alustada ka teisiti:

“See oli enne “Pokuraamatut”, mil tal olid juba pildid valmis: “Tead, ma läksin nii kaugele, et panin lehte kuulutuse, et otsin kirjastajat.””

““Kassike ja kakuke” saadeti tagasi ümbertegemisele, kuna pilte on liiga palju, selle raamatu tegemine minevat liiga kalliks.”

“See oli see aeg, mil eesti raamatud üldse ei ilmunud, kui hakkasid tulema Miki-Hiired. See oli see aeg, mil Eesti Raamat andis parimal juhul lastekirjanikele käsikirja tagasi, halvimal juhul see lihtsalt visati prügikasti.”

Võitlus raamatu eest

“Kirjastus Kärp lubas talle ühe raamatu illustreerimise eest 4000 krooni, maksis aga lõpuks sada krooni arvega ja oligi kõik. Sellel ajal oligi see normaalne, niimoodi kõik käiski.”

Nii meenutab Leelo Tungal üldist olukorda ja Edgar Valteri heitluste rada 1990. aastate alguse Eesti kirjastusilmas, sirvides toonast kirjavahetust Valteriga. “See kirjavahetus on ainult üks suur võitluse lugu. Kuidas me kumbki eraldi ja koos oleme sõdinud selle eest, et saaks oma tööd teha,” ütleb Tungal, kellel on selja taga juba pea kahe aastakümne pikkune koostöö Valteriga. “Kogu see 1990-ndate algus oli enda eksisteerimise ja töö eest võitlemine.”

“Pokuraamatu”, millele Valteril tükk aega ei õnnestunud kuidagi kirjastajat leida – öeldi, et liiga kalliks läheb, põhiväide oli, et eesti raamatut ei osteta –, andis 1994. aastal lõpuks välja Ulvi Postkaart. Seejuures taheti algul, et Ellen Niit või Tungal kirjutaksid teksti ümber. “Ulvi Kuusk oli täitsa imenaine, läks väga suure riski peale,” tunnistab Tungal.

Kohe pärast ilmumist hakkas raamat tunnustust koguma. Kultuurilehe ja AS BürooTarve lasteraamatute kujundusvõistlusel sai see 1995. aastal peaauhinna, mis materiaalselt väljendus joonistustarvete näol. Samal aastal järgnesid “Pokuraamatu” ja elutöö eest Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja kandmine ning Kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhind.

“Tagantjärele muutud optimistlikuks, sest asjad on ikkagi paranenud, ei saa võrreldagi sellega, mis oli. Aga siis mõtled, kui palju inimene pidi ennast kulutama,” ütleb Tungal. Tema sõnul on Edgar Valter selline mees, kes teeb seda, mida ta õigeks peab. “Ta on olnud väga visa kõigi nende takistuste ületamisel – ja neid takistusi on ikka olnud.”

Karikatuur tõi kuulsust

Sootuks rõõmsamaid aegu mäletab karikaturist Heinz Valk, kes puutus Valteriga esmakordselt kokku tudengipõlves, mil nad mõlemad tegid kaastööd 1957. aastal uuesti ilmuma hakanud Pikrile. Siis proovis tollases kunstiinstituudis mitugi poissi kätt karikatuuriga. “Au ja kuulsus ühelt poolt ning honorar teiselt poolt, see ahvatles,” meenutab Valk. “Nende hulgas olid isegi hiljem karikatuurile selja pööranud Olav Maran, Peeter Ulas, Henno Arrak.” Nii sattus ka Valk Pikrisse, kus olid juba vanemad ja ennast paika pannud tegijad nagu Hugo Hiibus ja Edgar Valter, rääkimata Romulus Tiitusest ja Jaan Jensenist.

Loe veel

Niisugune tsunftisisene tutvus käis kiiresti ja igasuguste tseremooniateta, sest Pikri toimetus, mis oli tol ajal Pikal tänaval, praeguse Rootsi saatkonna lähedal, oli ka klubi eest. “Seal oli piljard, mida käidi mängimas, seal tripsutati konjakit, aeti mõnusalt juttu ja levitati värskeid anekdoote.”

Edgar Valteri ateljee oli siis Pikri toimetuse lähedal Pika jala tornis. Tihti sattus tema ateljeesse, mis oli väga õdus ja mõnusalt sisse seatud koht, parajalt boheemliku segadusega, ka Heinz Valk. Valter tegi pliidi peal head ja kanget kohvi.

“Ta oli siis niisugune väga elurõõmus, otsast lõpuni head nalja täis, kes mitte ainult oma joonistustega, vaid ka kogu oma olemuse ja tegude ja sõnadega lakkamatult vaimukusi säristas,” kirjeldab Valk poole sajandi taguseid aegu.

Talvisel ajal kogunesid kunstnikud kõik põhiliselt Tallinna. “Siis sai koos osa võetud nooremate kunstnike seltsielust, mis pendeldas küll ühes ateljees, küll teises ateljees ja Kuku klubis, mis ka õige varsti avati.” Valter aga eelistas kohvik Tallinna, kus teisel korrusel oli uhke eestiaegne sisustus palmipuudega, ümmarguste laudadega ja pehmete sohvadega nende ümber. Seal armastas Valter istuda ja oma karikatuuriteemasid välja mõelda.

“See oli veidi teatraliseeritud, lavastus, eks ta ise ka nautis seda, sest kõik tundsid teda, ta oli populaarne mees. Ja siis ta oma prouaga istus seal suitsupilves, paberid laual, targad näod ees, ja mõtlesid koos karikatuuride teemasid välja. Ümberringi publik vaatas ja imestas – näed, kuidas kuulus mees oma abikaasaga lausa kohvikumelu, muusika ja möllu keskel oma tööd teeb,” ütleb Valk.

Heinz Valgu sõnul oli Valter küll boheemlane ja armastas boheemlust, kuid samas ta oli ka ääretult kibe töömees, kelle produktsioon oli vapustav. “Ta tegi karikatuure igale poole, kõikidele ajalehtedele ja ajakirjadele, illustreeris raamatuid ja oli väga nõutav oma nõtke ja natuurilähedase joone tõttu.”

Kaanepilt pani raamatut ostma

Leelo Tungla esimene kokkupuude Edgar Valteriga toimus viiendas klassis 1960. aasta laste laulupeo ajal. “Ta oli minu kõige suurem laulupeoelamus. Nurusin emalt, et ta ostaks mulle lauluväljaku raamatuletilt, just Valteri kaanepildi pärast, tollal Eestis täiesti tundmatu autori Astrid Lindgreni raamatu “Meisterdetektiiv Blomkvist”. Ja terve laulupeo aja ma ainult lugesin seda raamatut.”

See oli esimene trükk, 1960. aasta oma, kaanel mõtlik poisinägu luubiga, sees sälu moodi pikajalgne Eva-Lotta. “Üldiselt lapsed ju ei vaata illustraatori ega autorigi nime, aga toona vaatasin küll, ma mäletan, et esimest korda, kes selle raamatu pildid on teinud.”

Hiljem, kui Tungal juba ise raamatuid kirjutas, tutvus ta Valteriga isiklikult.

“Kui ma olin noor autor, siis ma ei teadnud, et kirjanik saab endale raamatu kujundajat ise valida. Aga mida enam aeg edasi, seda rohkem hakkasin uurima, kas see on võimalik, ja kui selgus, et ongi, siis ma oma esimese luulevalikkogu “Vana vahva lasteaed” jaoks oleksin väga tahtnud Edgar Valterit. Aga öeldi, et Valter on väga kinni ja teeb viimasel ajal üldse vähe. Et see on üsna lootusetu.” Tagantjärele kuulis Tungal, et see oli aeg, mil kirjastajad Valterit miskipärast ei tahtnud.

Aga siis juhtus nii, et Valter tuli Tunglale, kes parajasti koos tütre Kirkega tänaval jalutas, Moskva kohviku ees vastu. Nõnda saanud luuletaja oma palve kunstnikule isiklikult edastada. Esmalt ohanud mees: “Aga ma ju ei oska midagi!”, kuid Tungla jätkuval pealekäimisel võtnud töö ikkagi teha.

“Kui olime paar sammu edasi läinud, küsis Kirke, et kes see onu oli, kes midagi ei oska. Kui ütlesin, et see on Edgar Valter, siis tiris tema mind kättpidi: “Lähme kohe tagasi! Lähme kohe tema juurde ja ütleme, et ta on maailma kõige parem kunstnik!” Aga Ets oli juba ümber nurga läinud, nii et sain talle seda alles mitu aastat hiljem öelda.”

1990. aastate alguses läks Valter Tallinnast Võrumaale elama. Eraldus linnasaginast sai põhjalik, uues elukohas puudus isegi telefon. “Olin talle kirjutanud, et meil oli õnnetus, vahtrapuu kukkus telefoniliinile, ja Ets vastas mulle: “Oleks mul ka selline õnnetus, et vahtrapuu kukuks telefoniliinile, sest see tähendaks, et mul on telefon olemas”,” leiab Tungal kirjavahetusest selle kohta read. Alles kuskil 1995. või 1996. aasta paiku võis Valter kirjasõpra üllatada uudisega, et tal on nüüd telefon majas.

Maale minek ei olnud kerge

Mõlemat autorit sidus armastus koerte vastu. “Meil on kirjades üsna pikad lood oma koertest. Näiteks soovisin koer Pätule – see on üks suur segaverd karvane koer, kellega ta Tallinnast ära läks – jõuludeks häid konte. Selle peale kirjutas Ets, et ära sa mitte Pätu kuuldes sõna “kont” lausu, et ta veel mäletab, mis see tähendab, aga mõnda aega ei ole ta peale pudru muud saanud. Vaat niisugused ajad on olnud. See elu ei ole nii meelakkumine olnud, nagu kaugelt paistab – et üks mees võttis kätte, läks Tallinnast ära ja sai maal õnnelikuks.”

Maale minek ei tähendanud loomulikult eemaldumist tööst, Valteri nende aastate looming on silmapaistev, seda isegi varasemaga võrreldes. Just sellest ajast ongi pärit tema endakirjutatud ja -illustreeritud juturaamatud. Küsimusele, kuidas kunstnikust sai kirjanik, on Edgar Valter vastanud: “Olles illustreerinud õige mitmeid lasteraamatuid, tekkis ajapikku mõte ja soov püüda ka ise lastele kirjutada. Otseseks ajendiks sai Võrumaa loodus, mille keskel juba pikemat aega elatud.”

“Ets kirjutas, et tema kasutütar sai endale itaalia aabitsa, ja saatis selle abikaasa Merle vahendusel mulle vaadata, kas ei võiks ka eesti lastel olla niisugune värvikas aabits. See osutus lasteentsüklopeediaks, aga ma vastasin, et muidu on see väga kena, aga teades meie kirjastusolusid, see vaevalt korda läheb,” peatub Tungal ühise aabitsa saamislool. “Peale selle oli tol ajal juba kolm muud aabitsat käibel. Siis läks mööda kaks kuud ja helistati mulle Avita kirjastusest ja pakuti aabitsa tegemist – nii et kahelt poolt tulid need asjad kokku.”

Iga tähe tutvustamiseks mõeldud tegelastele leiutas kunstnik meeldejäävad kujud: samasse klassi sobitas nii lepatriinu, põrsa kui ka elevandi, märkis ainult ülesande raskust, kui oli näiteks vaja panna madu Muiale miniseelik selga: “Muia Veetamme veel kujutad miniseelikuga ette, aga madu üldse mitte!” Kuid ka selle moekunsti šedöövriga sai Edgar hakkama.

Hilisema aja kohta mäletab Tungal, et Kurni tänaval Nõmmel, kus Valter mingil ajal elas, olid selle hästi vana maja kõik kapid, seinad ja sahtlid igasugu huvitavaid olendeid täis joonistatud. “Ma kujutan ette, et tal on vist kõik asjad täis joonistatud.”

Kirjanik Edgar Valter lubab lapsel rahumeeli laps olla

Mare Müürsepp, lastekirjanduse uurija

Edgar Valteri roll lasteraamatus on olla jutuvestja. Seda oli ta algul illustreerijana ja hiljem nii sõnas kui ka pildis. Valteri illustratsiooniga on silmapilkselt loodud elav, täisvereliseks mõeldav tegelane, kellest võib oodata küllaltki paljut. Tema pildid on kõnekad, jutukad oma liikuvuses, tegelaste näoilmetes, detailirohkuses, liikumise hoos. Pildi pealt on kohe näha, et just on midagi juhtunud, ja uus sündmus on järgmisel hetkel sündimas.

Kuna Edgar Valter on illustraatorina sedavõrd armastatud, vaat et justkui igaühele meist oma pere liige, on ta kirjanikuna saanud sooja vastuvõtu osaliseks, ilma et keegi tema kui kirjaniku suutlikkust teab kui kriitiliselt võtaks.

Nii nagu pildimaailmas, võib ka sõnalises osas Valterit iseloomustada küllalt mitmekesisena. Olgu et “Pokuraamat” ja mitu järgmistki on sõnastatud üsna küllaselt, valdab Valter ka märksa lakoonilisemat stiili. “Kassike ja kakuke” rajaneb kahe tegelase tegudel ja jutul, “Kullast vilepill” koosneb justkui ennekõike õlimaalidest, millel lühike, aforistlik kommentaar. Just sellises napis tekstis tuleb esile, kui huvitav on Valter jutustajana: tal on varuks müsteerium, inimese elukäik, peamine igatsus – olla õnnelik – ja siiski hoiab kirjanik end niivõrd vaos, et esitab selle mõnelauseliste mõistatust pakkuvate episoodidena. Miks Teemu Teesi juurde läks? Ja mis seal juhtus? Ja kuidas nad koos elama hakkasid – selles pole midagi lihtsameelset.

Tegelane, keda kohtame pokude sõbra Puukona, kunstnik Kuklina (“Ahaa, kummitab!”) ja isand Tuutuna, on ilmselt määratletav kui autori teine mina, alter ego. See on loojahingega tüüp, kes loomuldasa vajab üksindust, irdumist tavaühiskonnast. Seal üksinduses leiab ta enesele oma koguduse, oma pisikesed, olgu siis pokud, kummitused vms, kellega suhelda, kellele oma maailmakogemust seletada. Kuigi mitu Valteri kirjutatud raamatut on ülesehituselt lähedased, on ikkagi tähelepanuväärne tema fantaasiarikkus ja leidlikkus üldtuntud rahvaluuleliste motiivide põimimisel oma originaalsesse ainesse.

Viimase kümnendi peateemaks kujunenud pokumaailmas – “Pokuraamat”, “Pokuaabits”, “Pokulood” – kujunebki inimtegelase Puuko peamiseks tegevuseks jutuvestmine. Ta räägib väikestele pokudele kõigest, mis neid huvitab ja kõigest, mida ta ise vajalikuks peab neile seletada. Nii annab Valter oma raamatuis justkui koondpildi täiskasvanu ja lapse suhtest. Täiskasvanu toimib seeläbi, et ta hoolitseb laste vaimuilma eest.

Täiskasvanul on kohustus – ja võimalus! – olla lapse jaoks targem, kogenum, julgem, vastutavam, ja mis peaasi – olla olemas.

Kui muidu iseloomustab tänapäevast lastekirjandust lapse emantsipeerumise idee, last kujutatakse iseseisvana, vastutusvõimelisena olude sunnil, täiskasvanuid aga irooniliselt, toimetulematutena, siis Valter laseb lapsel rahumeeli olla laps. Küll muud jõuab, elu on veel ees!

Edgar Valter

•• Edgar Valter sündis 21. septembril 1929 Tallinnas 8-lapselise pere neljanda lapsena.

•• Lõpetas 1945. aastal Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli.

•• Töötanud lukksepaõpilasena, madrusena, maalrina, transporditöölisena, trükitöölisena, Kunstitoodete Kombinaadi dekoorateljee töölisena.

•• Aastast 1950 vabakutseline kunstnik, aastast 1956 kunstnike liidu, aastast 1958 ajakirjanike liidu liige.

•• ENSV teeneline kultuuritegelane (1986), kantud Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja (1995), pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi (2001).

•• Edgar Valter on illustreerinud u 250 raamatut, suurem osa neist on lasteraamatud, sh Eno Raua “Naksitrallid” ja “Sipsik”, Ellen Niidu “Krõlli-raamat”, Aino Perviku “Kunksmoor” jt.

•• Valteri karikatuure on avaldatud paljudes ajalehtedes ja ajakirjades Eestis ja mujal maailmas. On loonud vabagraafikat, eksliibriseid, plakateid, teatriafisŠsŠe, filmi- ja lavakujundusi, tegutsenud pidevalt maalikunstnikuna.

Valteri raamatud

•• Karikatuurid: “Kaugel naljast” (1964), “Pildiraamat koolijärikutele” (1970), “Jahikoera memuaarid” (1974, uute piltidega 2. trükk 2004), “84 lk” (1976), “Veekandja” (1980), “Ho-Ho-Hoo” (2002)

•• Juturaamatud: “Pokuraamat” (1994, 3 kordustrükki, vene k 1995), “Ahaa, kummitab!” (1995), “Kassike ja kakuke” (1995), “Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist” (1995), “Pintselsabad” (värsslugu, 1995), “Kullast vilepill” (1996), “Isand Tuutu ettevõtmised” (1997), “Iika: nii noor, ja juba nõid!” (1998), “Pintselsabad” (1998), “Metsa pühapäev” (1999, võru k 1999), “Kuidas õppida vaatama?” (2000), “Pokuaabits” (2002, 2. trükk 2003), “Natuke naljakad pildid” (2003), “Pokulood” (2004), “Ikka veel kummitab!” (2005)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare