Krista Kaer

tõlkija

Kui hakata üles lugema kõiki Ian Rankini auhindu ja tiitleid ja aunimetusi, siis täidaks need tõenäoliselt terve artikliks mõeldud leheruumi, seega võib iga lugeja need ise üles otsida. Piisab vast nimetamisest, et Bookeri preemiat ja Nobeli kirjanduspreemiat ta seni saanud ei ole. Kogu selle rahvusvahelise kuulsuse juures kipub jääma mulje, et nii on see algusest peale olnud, kuid tegelikult siiski ei ole.

Edinburgh’ lähedalt Fife’ist pärit autor kasvas keskkonnas, kus raamatuid niisama hästi kui polnud. Et väikest allamäge veerevat kaevanduslinnakest enda jaoks huvitavamaks teha, hakkas Ian ise lugusid välja mõtlema ning varases teismeeas avastas ta, et kuigi tema vanuses lapsi ei lubatud kinno teatud filme vaatama, võis ta minna raamatukogusse ja laenutada sealt muuhulgas ka raamatuid, mille põhjal need filmid olid tehtud. Hiljem tuli juba süvenemine ‰oti kirjandusse ja kirjandusõpingud Edinburgh’ ülikoolis. Kui Rankin alustas oma esimest raamatut keskealisest politseinikust John Rebusest, polnud ta ühtegi kriminaalromaani lugenud ning ta ei teadnud sedagi, et ise kriminaalromaani kirjutab. Kuna ta aga teadis, et peategelane peab olema politseinik, helistas ta politseisse ja ütles, et tahab natuke rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas politseitöö käib. Kui ta kohale läks, ei tahetud uskuda, et tema midagi kirjutab, ning raamatu tegevustiku kirjeldamine oleks peaaegu kaasa toonud vahistamise, sest politseil oli parajasti käsil üsna samasugune juhtum.

Raamat sai siiski valmis, selle pealkiri on “Sõlmed & ristid” ning John Rebus tegi esimese etteaste. Tõsi küll, Rankin kavatses ta alguses raamatu lõpus tappa ning mingeid järgmisi romaane ei planeerinud. Mingil hetkel aga jõudis ta järeldusele, et just kriminaalromaan on see viis Edinburgh’st kirjutamiseks, mis talle kõige paremini sobib. See võimaldas talle ligipääsu nii ärimeeste ringkondadele kui ka räpastele kõrvaltänavatele, kõige auväärsematele ja kõige armetumatele. Lugejate seas said ta raamatud tõeliselt populaarseks alles kaheksandast raamatust, vahetult enne seda olid kirjastajad talle rääkinud, et võib-olla peaks ta kirjastust vahetama, sest nad ei oska teda kuidagi müüa. Praegu ilmselt enam müümisega muret ei ole ning Rankinist rääkides kasutavad ka kriitikud üha enam ülivõrdeid.

Mis teda siis paljudest teistest sama Ïanri viljelejatest eristab? Kõigepealt ilmselt see, et ta suudab ülihästi edasi anda Edinburgh’ tumedamat külge, presbüterliku ·otimaa sünget, depressiivset ja kõledat varjupoolt. Ta on täiesti teadlikult ja varjamatult kasutanud mitmes raamatus viiteid oma kuulsa kaasmaalase Robert Louis Stevensoni raamatule “Doktor Jekyll ja mister Hyde”, kus ühes inimeses olid koos headus ja kurjus, ja küsimus vaid selles, kumb neist parajasti esile pääses. Stevensoni raamatul olid väga tugevad šoti juured ning isegi konkreetne prototüüp, pealtnäha igati kombeline härrasmees, kes pimeduse varjus valgustkartvate asjadega tegeles.

Nii vastandub ka Rankini raamatutes turistide pilgule avanev päikeseline, kaunis ja külalislahke Edinburgh’ pealispinna all vohavale korruptsioonile, narkomaaniale, inimkaubandusele ja organiseeritud kuritegevusele. Ja kusagil seal kahevahel on John Rebus, keskealine politsinik, kes näeb kõige suuremat vaeva mitte kuritegude lahendamisega, vaid sellega, kuidas Edinburgh’ga leppida ja seal elada. Rebus on muutuv ja arenev tegelane. Kui ta esimeses raamatus armastas dÏässi, siis edasi on ta jäänud kindlaks rokkmuusikale, mille kohalolek kõigis Rankini raamatutes väärib eraldi tähelepanu. Tema lugemus on suhteliselt suur ning ta juhendub oma tegevuses mitte niivõrd ülemuste korraldustest kuivõrd omaenda õiglustundest. Rankin on andnud talle ka igavese vastase, kellega ta väga paljus iseloomult sarnaneb – Edinburgh’ ühe mõjukama kurjategija Gerald Gafferty, ehk Suure Ger Gafferty. Tundub, et nende võitlus ei saa viia mingi kindla lahenduseni, see on nagu klassikaline hea ja kurja võitlus, kus hea ja kuri ei saa teineteiseta eksisteerida. Rebus on neis raamatutes küll keskne tegelane, kuid ka teised tegelased on huvitavad ja mitmemõõt-melised.

Need on elavad ja usutavad romaanid, mida saab võtta nii väga heade kriminaalromaanidena kui ka omamoodi sotsiaalsete romaanidena. Rankin ise on öelnud, et kirjutab selleks, et omaenda pingeid maandada ja deemoneid välja ajada ning kindlasti ka selleks, et ise Edinburgh’ga koos elada. Praeguseks on ta leppinud sellega, et ta raamatuid mingi kindla Ïanriga seostatakse ja et need see-tõttu Bookeri preemia lõppvalikusse ei jõua. Tänapäeva kriminaalromaani ei saa aga kindlasti üleolevalt kõrvale heita kui kergema kirjanduse esindajat, selle kirjutamine eeldab suurt detailitundlikkust, olustikutaju ja -mõistmist. Muidugi ka väga suurt huvi inimeste vastu ja nende psühholoogia tundmist. Lisaks süÏee keerdkäikudele loomulikult. Siinkohal tekib kange tahtmine küsida, millal tuleb Eestis krimikirjanik, kes suudaks nõnda kirjutada Tallinnast, Pärnust või Tartust, nende linnade ilust ja valust, sest materjali pole siin kindlasti vähem kui Edinburgh’s.