Edmund Valtman: sõjapõgenik tõi Eestile esimese Pulitzeri

 (5)

Maailma karikatuurientsüklopeediad peavad Edmund Valtmani tänapäevast poliitilist karikatuuri kõige enam mõjutanud tegelaseks, kirjutab Riho Laurisaar.

Ainsa eestlasena maineka Pulitzeri preemia võitnud karikaturisti Edmund Valtmani nimi on tänaseni enamikule eestlastele tundmatu, kuigi veel paarikümne aasta eest võis tema poliitilisi karikatuure näha sageli ning enam kui saja riigi ajalehtedes. Tema talendi austajateks on ennast kuulutanud sellised USA poliitika raskekaallased, nagu Henry Kissinger, Lyndon Johnson ja Richard Nixon.

11. juunil toodi Edmund Valtmani ja tema abikaasa põrm Ameerikast tagasi kodumaale ning maeti ümber Metsakalmistule. Nii jõudis Valtman pärast 60-aastast suure lombi taga seiklemist uuesti kodumaale. Tasapisi jõuavad ka Valtmani tööd Eestisse, viimastel aastatel on kunstimuuseumisse laekunud suur osa Valtmani loodud maale ja graafikat. Aasta lõpus peaks Valtmani eluloo uurija Heiki Raudla sulest ilmuma ka kunstniku elulugu valgustav raamat.

Vanemale põlvkonnale on ehk isegi paremini tuttav Edmundi vend Helmut, kes joonistas HAVE nime all karikatuure juba esimese vabariigi ajal, ka vanem vend Felix Randvere oli siis juba tunnustatud raamatuillustraator.

Edmund Sigfried Valtman sündis Tallinnas pagari peres, selle kunsti kõrvalt armastas vana Valtman tortidele ja präänikutele kaunistusi peale joonistada.

Felixist sai graafik ja raamatuillustraator ning kirjakunstnik, Helmutist karikaturist, illustreerija ja vestekirjutaja. Helmut oli ka vapside ajalehe Võitlus põhikarikaturist aastail 1932–1934. Noore Edmund Valtmani arengut hakkasidki enim mõjutama vend Helmuti tööd ning juba kuulsust kogunud Gori. Tema esimene karikatuur ilmus 31. mail 1931 ajakirjas Laste Rõõm. Kooliteed alustas Valtman Westholmi gümnaasiumis, kuid isa kondiitriäri pankroti järel jätkas ta õpinguid Türil, kuhu kogu pere vahepeal oli kolinud.

Avas karikatuuripuhveti

20-ndate aastate lõpul jätkusid Valtmani õpingud Viljandis Adamsoni koolis ja maagümnaasiumis. Vend Helmut oli samal ajal saanud ajakirjaniku ja karikaturistina tööd Sakalas ja Edmund aitas tal selle juures karikatuure linooli lõigata.

Oma mälestustes on Valtman seda aega meenutanud nii: “Minu klassijuhatajaks oli Vana Pehme (Valter Tekkel) ja tema pea ning nägu olid nii tugeva karakteriga, et hakkasin temast kohe karikatuuri joonistama ja võiksin seda ehk praegugi peast joonistada. Ma arvan, et sealt algas mu huvi karikatuuri joonistamiseks.”

Soov karikatuure teha aina süvenes ning Edmund hakkas pilte mitmele poole saatma, esialgu küll tulemusteta.

Suurpäev saabus 1931. aasta 31. mail, mil ajakiri Laste Rõõm avaldas Valtmani neljast pildist koosneva seeria “Juku Väntavell ja uksekell”, kus väike poiss

riputab välisukse traadiga tõmmatava kella külge kondi ja läheb ise nurga taha vaatama, kuni koer tuleb. Selle pildi ilmumist pidas Valtman oma elu kõige paremaks sünnipäevakingiks.

Oma õpingud lõpetas Valtman Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis ning pärast sundaja teenimist asus tööle Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses stenografisti ja joonestajana. Samal ajal avaldas ta järjest oma töid mitmes Eesti ajalehes ja ajakirjas. Eelkõige Tallinna Postis. Kõige selle kõrvalt ilmus varjunime Edmund Vallot nime all ka novellike “Kärbsed liimil”, pärast seda kasutab ta Valloti nime veel õige sagedasti.

Sõja ajal töötas Valtman 4. diviisi staabi joonestajana ja Viljandi linnavalitsuses.

Sõda polnud karikatuuride avaldamiseks ehk just parim aeg, kuid 1941. aasta lõpul avas Valtman koos teiste tuntud karikaturistide Joki (Henn Arvo) ja Eiaga (Evald Reier) Viljandis karikatuuripuhveti, kus iga soovija, kaasa arvatud Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta sŠarzŠe teha.

Külastajaid jätkus ning nende seas oli rohkesti Saksa sõdureid, kelle pildid olid ka reklaamiks vaateakendele üles pandud. Selline pilamine aga ajas harja punaseks Saksa võimudel, kes mitu korda ähvardasid kioski sulgeda.

Kaks aastat hiljem töötas Valtman juba Tallinnas palgalise karikaturistina ning tutvus “Maa Sõnas” töötades Goriga, kes hakkas nooresse karikaturistisse kohe väga soosivalt suhtuma.

Siberi-hirmus üle mere

Loe veel

21. septembril 1944 lahkus Edmund Valtman koos abikaasa Helmiga peaaegu viimase laevaga Eestist. Küllap oleks Valtman parema meelega kodumaale jäänud, kuid erilisi valikuid tal ei olnud. Siberisse oleks teda sõidutanud nii töö Eesti Sõnas kui ka asjaolu, et vend Helmut keeldus Nigol Andreseni ettepanekust hakata koostööle punaste võimuga.

Aastad 1944–1949 möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal. Valtman jätkas oma katkenud kunstiõpinguid, osales mitmel kunstinäitusel ja saatis kaastöid ajalehtedele Eesti Post ja Pildipost, samuti illustreeris ta lasteraamatuid. Ent kauge Ameerika tundus põgenikelaagri elust märksa ahvatlevam ning Valtmanid otsustasid sinna siirduda. Järgnes pikk rodu katseid, teste, vestlusi ja karm tervisekontroll, mille käigus tuli enda kõlblikkust ameeriklastele tõestada. Ameerikas sai Valtmani eest vastutajaks kohalik kirikuõpetaja. Alguses tuli Valtmanil teha parandustöid ja töötada aednikuna, kuid selle kõrvalt üritas ta jätkuvalt oma pilte ka ajalehtedele saata. Ent keeleoskus oli tal tollal kehvavõitu ning jalga ukse vahele saada enam kui keeruline. Suurtel ajalehtedel olid omad karikaturistid ning väiksed ajalehed teatasid kohe, et ei jõua maksta.

Ameerika karikatuuri uuendaja

1951. aastal sattus Valtman juhuslikult paarisaja tuhande elanikuga Hartfordi linna Connecticuti osariigis. Linn tundus perele kodune ja sinna elama jäädigi. Pianistiharidusega abikaasa Helmi sai õige pea tööd kindlustuses, mis jättis Edmundile pisut hingetõmbeaega oma lemmiktegevuseks. Alguses polnud ka siin õnne, kuid ootamatult tuli läbimurre. Mälestustes ütleb Valtman selle kohta: “Joonistasin ajaviiteks mõned karikatuurid, et kätt vormis hoida. Siis aga tuli ühel päeval mõte näidata neid kohaliku ajalehe “The Hartford Timesi” toimetuses. Sain väljaandja jutule. Too vaatas neid ja jäi rahule. Kuna aga peatoimetajat ei olnud, siis paluti mõne päeva pärast tagasi tulla. Järgmine kord oli peatoimetaja kohal. Sain prooviülesandeks joonistada neli sŠarzŠi fotode järgi. Kui need paari päeva pärast ära viisin, oli peatoimetaja väikselt üllatunud. Seejärel sain teise töö: teha tubakalõikuse pidustustest karikatuur. Tegin siis midagi päevakohast ja järgmisel päeval asusin kolmekuuse katseajaga toimetusse tööle. Kuu aja pärast aga öeldi, et mind on tööle võetud alaliselt.” Hiljem on Valtman The Hartford Timesis töötatud aega nimetanud oma elu parimaks.

Töö hakkas sujuma. Iga päev tuli teha üks karikatuur ja nii aastast aastasse. Tema tööd ilmusid peagi ajalehtedes New York Times ja Washington Post.

Pulitzeri preemia eestlasele

Ameerika karikatuur oli tollal Euroopa omast maha jäänud. Palju oli otseütlemist, teksti, mis oli karikatuuri tegelaste kohal nn balloonides, tihti polnud tegelased äratuntavad ja neile tuli nimi juurde kirjutada. Lisaks olid Ameerika karikatuurid väga detailirikkad ja veidi igavad. Karikatuurid olid harilikult kolmeveerulised. Valtmanil õnnestus läbi suruda nelja-viieveerulised karikatuurid, tema pildid olid joonelised, mõte oli peidetum ja andis lugejal võimaluse kaasa mõelda.

1961. aastal saatis Valtman Pulitzeri konkursile “The Hartford Timesis” ilmunud karikatuuri “Mees, sulle on vaja samasugust revolutsiooni nagu minul”. Karikatuuril õpetas sigarit pahviv Fidel Castro näljast nõrkevat brasiillast.

60-ndate aastate algus oli riikidevahelistes suhetes keeruline aeg ning Kuuba liider Castro oli ameeriklaste silmis sageli midagi antikristuse taolist. Valtman oskas ühiskonnas levivaid tundeid hästi tabada ning karikatuur osutus ülipopulaarseks ja tõi Valtmanile 31. augustil 1962 ka USA tunnustatuima – Pulitzeri auhinna. Valtman ise on tagantjärele tunnistanud, et peab küll Castro karikatuurist paremaks seda, kus Nikita HrusŠtsŠov tõmbab Castrol hambaid välja. Ometi oli ta Pulitzeri üle üliõnnelik.

Hartfordi klubis sel puhul korraldatud lõunasöögil ütles Valtman: “Kui ma kuulsin, et komitee otsustas mulle preemia anda, olin ma uhke ja õnnelik. Ma arvan, et see oli tähtsaim sündmus mu elus. Ma olen uhke, et tulles väikesest Eestist, sain ma sellise au osaliseks. See on märk, et ma olen võimeline andma midagi Ameerikale tagasi.”

Töid üle kümne tuhande

Kõrvuti karikatuuridega jätkas Valtman ka maalimist, tegeles isegi skulptuuri ja luuletamisega. Paljud Valtmani karikatuurid leidsid oma vaimuka lahenduse ja hästi tabatud sarnasuse tõttu tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas ka Ameerika presidentide Trumani, Eisenhoweri, Nixoni ja Johnsoni omadesse.

The Hartford Timesi juures töötas Valtman 1975. aastani. Kuid ajad muutusid, ajalehed ei jaksanud enam televisioonile konkurentsi pakkuda ja nõnda avastas Valtman ühelt konverentsilt naastes, et on ootamatult pensionile saadetud. Kuigi selline käitumine tekitas temas nördimust, otsustas ta jätkata vabakutselisena. Tema tööde järele oli suur nõudlus ja tal oli lepinguid mitme sündikaadiga, kes levitasid tema karikatuure paljudes maailma ajalehtedes.

Rahapuudust ei pidanud Valtmanid küll elu lõpul taluma, kuid mugavuse huvides müüsid nad lõpuks oma maja ning kolisid vanadekodusse. Nende suhtlusringkond ei olnud kuigi suur, suheldi peamiselt väliseestlastega, aga ka kohalike ajakirjanikega. Kuigi Valtmanit tunti üldiselt kui tagasihoidlikku inimest, olid tal siiski parajad krutskid sees. Kui naine Helmi ei saanud kord kuidagi aias lillede istutamisega hakkama, siis sokutas Edmund peenrale kimbu kunstlilli kasvama. Kui naine ükspäev pettuse avastas, oli Valtmanil nalja palju. Ning vaatamata tagasihoidlikkusele valiti ta ka 1983. aastal Connecticuti osariigi 20 tuntuima isiku hulka.

Valtmani esimesed pildid jõudsid Eesti ajakirjandusse alles 1991. aastal ning oma viimase sketsŠi Eesti-Vene suhete teemal tegi ta 1999. aastal. Viimase näituse korraldas Valtman 2004. aastal vanadekodus. Ta ei pidanud oma tööde üle arvet, kuid arvatavalt ületab nende arv kümne tuhande piiri.

Aasta tagasi, Valtmani 90. sünnipäeval ilmus “The Hartford Couranti” nimelises ajalehes kunstniku tegevusest ka tribuutartikkel, kus kunagise The Hartford Timesi arvamustoimetuse juht Don Noel meenutab teda kui suurepärast karikaturisti, kelle arvamusega ei pruukinud kõik alati nõus olla, kuid kelle huumorist koorus alati vaimukas idee, mis paljudele mõtlemisainet pakkus.

Ringiga koju 50 aastat hiljem

Tagasi Eestisse jõudis Valtman alles 50 aastat pärast sõjaaegset lahkumist. 1992. aasta juulis külastas ta siin oma vanu sõpru ning käis Tallinnas, Pärnus, Türil ja Viljandis.

Põhimõttelise kommunismivastasena ei unustanud ta kunagi Ameerikas esinedes oma rahvust märkida ja üritas ka oma karikatuuride kaudu viidata sellele, et Eesti on jätkuvalt okupeeritud.

2002. aastal annetas ta 50 000 dollarit Eesti rahvuskultuuri fondile, et sellest summast loodaks kaks uut allfondi Eesti muusikakadeemia ja Eesti kunstiakadeemia üliõpilaste toetamiseks. Üks pidi hakkama kandma Helmi Valtmani nime ja teine Edmund Valtmani nime.

Valtman on kirjutanud ka õige mitu pikemat artiklit karikatuuri teemal. “Karikatuuri võib vaadelda kui läätse, mis koondab ühiskondlike sündmuste kiiri ühte tulipunkti, ja sel teel võib olukorra selles punktis kõrvetavalt kuumaks ajada. Kui traditsiooniline karikatuur oma lihtsas otsekohesuses pani sõrme otse mädapaisele ega jätnud kahtlust, milles kogu karikatuuri moraal seisis, siis täna-

päeva moodne karikatuur eelistab jätta järelduse tõmbamata ja jätab vaataja hooleks i-dele punktid peale panna.”

Lugu on valminud Edmund Valtmani uurija Heiki Raudla abiga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare