Bornhöhe oli kireva elukäiguga kirjanik, Eduard Vilde tüüpi seikleja, kellele kirjatöö ei saanud siiski kunagi põhitegevuseks. Ajaloolised jutustused, reisikirjad, mõned naljalood – rohkemat ei teata enamasti tema kohta lisada. Bornhöhe kirjanduslik looming jäi napiks. Ta kirjutas vähe ja pikkade vaheaegadega. Ometi on sellest piskust tänapäeva teadvusesse jõudnud üllatavalt palju, ehkki sageli pinnapealselt ja kentsakal moel.

Nõukogude ajal ärgitas Bornhöhe vana hea ajalooline jutustus “Tasuja” (1880) paljusid vanemaid panema oma poegadele Jüriöö ülestõusu kangelase Jaanuse nime, et süstida sel kombel järeltulevatesse põlvedesse jätkuvat võitlusvaimu ja protestimeelt lõputuna näiva nõukogude okupatsiooni vastu.

Nagu 19. sajandi lõpukümnendil, on ka praegu iseäranis aktuaalseks muutunud Bornhöhe igihaljas satiir “Kuulsuse narrid” (1892). Seltskondlikuks suurmoeks saanud luuletuste ja juttude sepistamine noorte poliitikute või pankurite poolt toob silme ette halenaljaka Salomon Vesipruuli kuju. Ja eks Eesti Nokia otsimine kergitab aeg-ajalt esile mõne Jaan Tatika järglase.

IGIHALJAS SEIKLUSJUTT. Filmile “Viimne reliikvia” aluseks olnud “Vürst Gabrieli võib käsitleda kui ajaloolise seiklusjutu musternäidet. Meisterlikult vormistatud stampvõtted on just need äraproovitud õngekonksud, mida enamus lugejaid erinevatel ajastutel aplalt alla neelavad.

“Vürst Gabrieli” idee toetub Liivi sõja (1558–1583) sündmustele, kusjuures tegelikel ajaloolistel faktidel ja isikutel on jutustuses vaid taustaroll. Bornhöhe ei keskendu Liivi sõja sündmustele, vaid Gabrieli ja Agnese armastusloole.

Tagantjärele on liigutav lugeda nördimust, mida nõukogudeaegne kirjanduslugu 1966. aastal Bornhöhe säärase valiku pärast väljendas: “Rahvaliku kangelase alged Gabrielis pole leidnud küllaldast väljaarendamist – peamine tähelepanu on pööratud tema eriskummalistele seiklustele aadlipreili Agnese pärast, millega seoses ta toimimistesse tuleb iseloomulikku järjekindlusetust ja jutustuse ideelisse koestikku teatavaid vasturääkivusi.”

Niisiis oli Bornhöhel valida, kas kirjutada võimas romaan Liivi sõjast, kus kangelaseks tõuseb vene soost vürst Gabriel või valida teine tee – Gabrieli armastus preili Agnese vastu. Bornhöhe valis teise. Jutustuses on see hetk ilusti kirjas. Pärast konflikti Risbiteriga ja esimest kohtumist preili Agnesega on Gabrielil valida, kas minna otsejoones Tallinna sõda pidama või jääda mõisameeste laagrisse, et kohata ehk veelkord seda upsakat ja imeilusat rüütlipreilit: “Hm! Nii väga suurt ruttu mul ei ole. Tallinn ei jookse minu eest ära.” See ongi siis too Gabrieli iseloomulik järjekindlusetus, nagu omaaegne kirjanduslugu kenasti ütleb. Otsustaval hetkel saab määravaks naine.

Preili Agnes, keda kujutatakse küllalt malbe, hästikasvatatud ja isale kuuletuva tütarlapsena, osutub tüüpiliseks saatuslikuks naiseks, kelle ilu käivitab mitmed ajalooliselt olulised sündmused: vabast mehest Gabrielist saab armastuse jõul kuulus vürst Sagorski, kardetav Ivo Schenkenberg jääb Agnest kohates oma laagriga pikaks ajaks paigale ega liigu Tallinna poole, armastuse nimel hävitab Gabriel Pirita kloostri jne.

SAATUSLIK AGNES. “Vürst Gabrieli” Agnes kuulub nende kirjanduslike naistegelaste hulka, kelle kaugeks esiemaks on “Nibelungide laulu” Kriemhild. Seetõttu ei tule Gabrieli toimingutes näha sugugi “iseloomulikku järjekindlusetust”, vaid naine kui saatuslike sündmuste käivitaja on nii reaalses kui fiktiivses ajaloos sageli ainus ja määrav jõud.

Gabrieli ja Agnese armastus on klassikaline armastuslugu, milles mõlemad osapooled on täiuslikud inimesed. Loomulikult esitab Bornhöhe sobivas kohas peategelaste kirjeldused. Ja loomulikult on selleks kõige sobivam hetk siis, kui armastatu magab: “Agnes magas rahulikult, ilma katteta, aga täies poisi riides, mis noore keha õrnalt paisuvaid neitsilikke vorme täiesti ära varjata ei suutnud. Pehme viltkübara oli ta pea alla pannud, kuldsed juuksekiharad keerlesid puhtal, valgel otsaesisel; paled õhetasid une soojusest, pool-lahtiste huulte vahelt läikis tumedasti sinakasvalge pärlirida; terve näo üle oli rahulik õnne ja süütuse kuma valatud. (---) Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas ikka veel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus vagusalt magaja peatsis ja silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Selle näo jooned olid kui tõmmukast marmorist välja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkesti võlvitud, nina kõrge seljaga ja sirge; avaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südamepehmust – loomuomaduste kokkujuhtumine, mis naisterahvastele kõige enam meeldib.”

Esitatud kirjeldused on kaks valmis kaadrit. Samasugused stseenid läbivad kogu maailma filmikunsti ajaloo armastusfilmide klassikat. Kui lisada veel Gabrieli ja Risbiteri mõõgavõitluse stseen, kus tugevast löögist tabatud Risbiteri mõõk kõrgele õhku lendab ja siis aeglaselt keereldes eemale akna alla maandub, kõike seda saatmas Agnese varjatud pilk, siis saame juba terve rea kujundeid hilisemate armastus- ja seiklusfilmide ABCst.

TSAAR–ÕNNETOOJA. Jutustus on kirjutatud 19. sajandi lõpul venestuse kõrgperioodil. Autor on oma teoses tollele ajale tublisti lõivu maksnud ja Moskva tsaare ülivõrdes ülistanud. Tänapäeva lugejale paistavad need lõigud pigem koomiliste vahepaladena: “Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevits, kes “Julma” nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba (---). Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.”

Bornhöhe uurimine on meie kirjanduses jäänud kahjuks pooleli. Ometi leiduvad tema loomingu hulgas mõned eesti publikule veel päris tundmatud tekstid. Näiteks Bruno v. Innise pseudonüümi all ilmunud saksakeelsed novellid. Küllap tasuks need nüüd sajand hiljemgi välja otsida, tolmust puhtaks kloppida, eesti keelde ümber panna ja välja anda. Küllap juba lugejaid leidub, sest Bornhöhe nime teab ju igaüks.

Filmile “Viimne reliikvia” kirjutas Eduard Bornhöhe algteksti põhjal stsenaariumi Arvo Valton. Allpool on kolmel kujul toodud üks stseen nii Bornhöhe kui Valtoni nägemuses ja filmi jõudnud variant.

Bornhöhe: ”Ära nii palju naljata, talupoeg!”

Eduard Bornhöhe.

”Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”

Ajalooline jutustus suurest Liivi sõjast (1558–1583). 1893

Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu maa peal üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliia karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. (---) Risbiter tahtis hobuse rüsinal võõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugeva käega valjastest kinni ja pani hobuse seisma.

“Junkur on vist pime, et uisapäisa inimese peale ajab,” ütles ta külmavereliselt.

“Lase hobuse suu lahti!” müristas Risbiter.

Võõras sundis hobust sammu taganema ja lasi siis valjad lahti.

“Miks sa teelt kõrvale läksid?” küsis Risbiter pisut tasasemalt.

“Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrut peab kartma. Pealegi ei või praegusel ajal kellegi näost näha, kas ta teeröövel on või mitte.”

“Küll ma sind õpetan, kuidas sa mind pead kartma. Kohe kasi sinnapoole!”

Risbiter näitas näpuga maantee poole.

“Mul on teises küljes tegemist. Jumalaga, junkur!”

Võõras pööras junkrule selja ja tegi minekut.

“Pea kinni! Hoi, sõbrad!” hüüdis Risbiter.

Kaaslased lähenesid kiirelt ratsutades.

“See on kahtlane inimene,” seletas Risbiter, “vist vene salakuulaja. Me peame ta mõisa kaasa võtma.” (---)

“Kes sa oled?” küsis Delvig.

“Rootsi kuningas!” kostis võõras tõsiselt.

Junkrud pidid vastu tahtmist naeratama.

“Ära nii palju naljata, talupoeg, sa võiksid seda kahetseda,” hoiatas Delvig. (---)

“Mis seal palju loriseda!” hüüdis Risbiter kärsitult. “Ma viskan talle silmuse kaela ja lasen teda enese järel traavida. Astu siia, talupoeg!”

Risbiter tegi oheliku otsa sadula küljest lahti. Et aga talupoeg paigast liikuda ei tahtnud, siis ajas junkur hobuse tema kõrvale ja katsus silmust ta kaela ümber panna. Sel silmapilgul võttis talupoeg kepi hammaste vahele, sasis kahe käega junkru puusade ümbert kinni, kiskus ta sadulast välja, surus enese ette põlvili maha, kargas ise paar sammu tagasi, toetas selja paksu tamme vastu, tõmbas kepi sisse peidetud kaheteralise mõõga välja ja hüüdis: “Ärge pange pahaks, junkrud, aga teiega kaasa ma ei tule!”

“Appi!” ägas Risbiter, kes surmahoopi oodates põlvili küürutama oli jäänud. Kaaslased hoidsid tema hirmunud hobust kinni.

“Tõuse üles, vahva Risbiter,” ütles Delvig pilkavalt. “Rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas.” (---)

“Tohhoo!” hüüdis korraga värske, hele hääl. “Kas teil häbi ei ole, noor-härrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?”

Valton: ”Ära tee nalja, talupoeg!”

Arvo Valton.

Marienthali kloostri viimne reliikvia (Stsenaariumi variant). Raamatust “Proovipildid”. Tallinn 1990

Agnes ratsutab uljalt ja kergelt. Ta jõuab oma hooplevast peigmehest kaugele ette ja kaob silmist. (---) Risbiter on kukkunud hobuse lakale. Nägu on pilves, kuid hobust kannustab ta üsna areldi. Siis näeb ta eemal metsarajal üksikut teelist. See peab teda kaotuse häbist päästma – Risbiter juhib hobuse teelise suunas. (---)

“Junkur on vist pime, et uisapäisa inimese peale ajab,” ütleb võõras.

“Miks sa teelt kõrvale läksid?” käratab Risbiter.

“Eks see ole talupoja kohus, et ta junkrut peab kartma,” kostab mees pilkava alandlikkusega.

Lähenevad Risbiteri kaaslased. Ta karjub: “Hei, siia! Siin on kahtlane inimene, salakuulaja!”

Mees silmitseb saabunud rüütleid. Üks junkrutest küsib: “Kes sa oled?”

“Rootsi kuningas,” vastab mees sama tõsiselt.

“Ära tee nalja, talupoeg,” hoiatab junkur.

“Viime ta mõisa kaasa,” hüüab Risbiter kärsitult.

Risbiter teeb oheliku otsa sadula küljest lahti, ratsutab mehe kõrvale ning tahab talle silmuse kaela visata. Kuid enne, kui ta seda teha jõuab, viskab mees koti kõrvale, tõmbab Risbiteri sadulast maha ja surub enese ette põlvili. Kargab eemale ja haarab mõõga, mis oli ta pika mantli alla peidetud.

“Appi!” ägab Risbiter surmahoopi oodates.

“Tõuse üles, rüütlid ei võitle mitte kõhuli maas,” ütleb teeline. (---)

Sel hetkel kõlab hele hääl: “Kas teil häbi ei ole neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda!”

Film: ”Ära tee nalja, teekäija!”

”Viimne reliikvia”

Tallinnfilm 1969

Metsas. Risbiter eksib ära ja satub Gabrielile peale.

Risbiter: Hei, sina! Seisa! Kes sa oled? Röövel, salakuulaja, mässaja? No oota! Seisa! [Viskab lasso Gabrielile kaela, kes selle läbi lõikab, nii et Risbiter sadulast kukub.] Ai-aa...

Gabriel: [Naerab.]

Risbiter: [Haarab mõõga.] Kaitse ennast! [Gabriel vehib kaikaga.] No-no-no-no-no-noo!

Gabriel: Hahah! [Saab Risbiteri mõõga kätte.]

Risbiter: Delvig, Delvig! [Delvig tõttab mõõgaga appi, aga lõpuks on seegi Gabrieli käes.] Sa pead ütlema, kes sa oled ja mis sa siin teed!

Gabriel: Olen Rootsi kuningas. [Naerab.]

Delvig: Ära tee nalja, teekäija. Vasta, kui sult küsitakse!

Gabriel: Olen vaba mees. Mu nimi on Gabriel.

Agnes: Mis siin sünnib? Kas teil pole häbi mitmekesi ühe jalamehe kallale kippuda?

Risbiter: Me tegime veidi nalja. Ta võitleb väga hästi! Vapralt! Ma... ma võtan ta oma teenistusse.

Gabriel: Ettepanek on ahvatlev, eriti kui kogu teie vägi seisab õigluse eest niisama kindlalt nagu see kaunis preili!

Agnes: Meil lobisemise eest palka ei maksta!

Risbiteri mehed: [Naeravad. Agnes, Risbiter ja kaaskond ära.]