Eesti omariiklus vajas ka kunstis eneseteadvustamist. Üleskutsed ja vaidlused originaalse eesti kunsti loomiseks võtsid pärast 1919. aasta Eesti kunsti ülevaatenäitust taas tuld.

Eesti kunsti arenguteed nähti rahvuskultuuris ning varasemad moodsa kunsti apologeedid nagu Hanno Kompus asusid kaitsma konservatiivsemat ja nn rahvuslikumat väljendusviisi. Asi kippus lausa nii kaugele, et mitte ainult moodsate -ismide imiteerimises, vaid koguni igasuguse Euroopa kunsti järgimises kiputi nägema meie kunsti allakäiku.

Revolutsiooniline Venemaa ühiskond ja kultuur tundusid noorele Eestile ohtlikud ja nii jätkus 1920. aastatel saksa kultuuri-orientatsioon: eesti kunstnikud täiendasid end peamiselt Saksa kunstikoolides ja saksa kunstnikke kutsuti õpetama Eestisse.

Pealegi oli ekspressionism moodsatest kunstivooludest ainus sobiv mõtlemisviis, mille kaudu võis ennast teadvustada sõjast muserdatud noor riik.

Eesti oma kunsti koolkonna väljakujunemisest saab kõnelda 1930. aastate keskel ja seda eelkõige tollase suurima müüdi – kunstikool Pallase põhjal. 1919. aastal avatud Pallase kool kutsuti kokku aasta varem ametlikult registreeritud modernistlikke kunsti- ja eluvaateid propageeriva samanimelise kunstiühingu poolt. Pallas alustaski saksa ekspressionismi vaimustusega, kuid juba 1920. aastate lõpul pöörati kultuuri üldine pale, sealhulgas ka kunst Prantsusmaa poole.

Johannes Semper kirjutas ühe oma tuntuma essee prantsuse vaimsusest ning selle sobivusest Eestile. Ka Eesti kunstnikud avastasid taas uue Mekana sajandi alguse paleuse Pariisi.

Pallase vaim ja Pariisi koolkond on Eestis seni kattuvad mõisted. Pallase vaimsust kandsid eelkõige meisterateljeede õppejõud – Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado Vabbe ja Anton Strakopf, keda tulebki hinnata kui karismaatilisi pedagooge. Kuid 1930. aastate Pariisi koolkonnast võib nimetada sadu võrdselt häid kunstnikke, oskamata ühtki tõeliselt suurt meistrit esile tuua.

Teine tollane müüt on seotud ainsa kunstivoolulise rühmituse – Eesti Kunstnike Rühmaga. 1923. aastal loodud kubistide ühing ning eriti nende apologeet Märt Laarmann jätkasid 1920. aastatel prantsuse radikaalsema suunitluse – purismi ideede elluviimist. 1928. aastal ilmus Laarmanni koostatud "Uue kunsti raamat".

Kolmas ning kõige väljapaistvam müüt on tollest ajast Eduard Wiiralt, kelle nimi on tuttav kõigile eestlastele. Tema loomingu paremik valmis Pariisis, kuid tänu kunstikoguja Alfred Rõudele tunti ja armastati teda ka 1930. aastate Eestis. 1936. aasta personaalnäitused Tallinnas ja Tartus said igati positiivse vastuvõtu ja 1939. aastal juubeldasid ajalehed kadunud poja naasmise puhul.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, on Wiiraltit samuti nagu Kristjan Rauda kasutatud rahvusliku müüdina iga ühiskonnakorra ajal – Rootsi pagulased hindasid teda rahvusliku uhkusena. 1956. aastal kirjutas Nõukogude Eestis noor Enn Põldroos esimese Wiiraltit rehabiliteeriva artikli, 1959. aastal ilmus esimene raamat Ott Kangilaski sulest.

Suur üksiklane Wiiralt aga elas Pariisis ja lõi just nii, nagu talle sobis. Vaatamata Wiiralti üldisele populaarsusele, on tema loomingus siiani avastama tahke ja tõlgendusvõimalusi.

1920.–30. aastad oli ilus aeg eesti kunstis – sealt võib nimetada kümneid väga häid kunstnikke, kuid suuri tähti millegipärast ei tekkinud. Wiiralt on peajagu üle, siis tulevad Vabbe, Starkopf ja Laarmann, kelle kõrval väärivad tollest ajast saja kunsti suurkuju hulka kuuluma veel Adamson-Eric, Günther Reindorff ja Kaarel Liimand.

Kunsti suurkujud esimeses vabariigis

Esile tuleks tõsta eel-kõige neid, kes olid nii head kunstnikud kui ka noore vabariigi kultuurielu kokkupanijad. Vanemast põlvkonnast Kristjan Raud, Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Eduard Wiiralt ei osalenud otseselt kunstielu korraldamises, kuid tema mõju eesti kunstile oli tohutu. Kindlasti Adamson Eric, kes oli tegev ka sõjajärgse kunstielu korraldamises.

Sajandi suurkujude nimekirjades on vähe kunstiteadlasi, kuid tõstaksin esile Hanno Kompuse rolli. Pallase kui institutsiooni rajamisel oli oluline Konrad Mäe tegevus. Ado Vabbe tõi omakorda kaasa uue moodsa kunsti trendi, mida jätkasid Eesti Kunstikkude Rühma liikmed.

Kõik nad on meie muuseumi ekspositsioonis ja kogudes esinduslikult olemas. Ei maksa unustada, et Eesti Vabariigi kunst oli noor, kuid see ajanihe, teatud mahajäämus Euroopa tolle aja kunstist, tehti uskumatult kiiresti tasa.