Edvin Aedma kirjutab muinasjutte täiskasvanutele


Edvin Aedma kirjutab muinasjutte täiskasvanutele
Aldo Luud

Edvin Aedma (24) debüütraamat “Inimene ja draakon” koosneb lühikestest, pealtnäha lihtsatest, aga päris nutikalt punutud proosatekstidest. Autorit küsitleb Kaarel Kressa.

— Räägime raamatust “Inimene ja draakon”. Mis ajavahemikus on need tekstid kirjutatud?

— Selles raamatus olevad lood on temaatiline valik viie aasta jooksul (2000–2005) kirjutatust. Enamik raamatus olevaid lugusid on pärit ajast, kui olin 18–23-aastane, s.t gümnaasiumi- ja üliõpilane esimestel kursustel. Gümnaasiumis käies õppisin Theatrumi teatris näitlemist ning kindlasti olid sealne atmosfäär ja õpetajad väga inspireerivad. Lisaks “Inimese ja draakoni” lugudele on ka teisi jutte, pilte ja mõtteid – need

ootavad järgmist raamatut.

— Küsin sellepärast, et mõnes tekstis mõjub lapselikkus taotluslikumana kui mõnes muus. Oled sa üldse nõus selle lapselikkuse-sõnaga?

— Mõnda lugu selles raamatus jutustab tõesti laps, ning loomulikult teeb ta seda lapsikult. Teist lugu räägib vanamees, ning tema lugu on seetõttu kortsuline. Lapselikkus ja lihtsus on väga kõrged väärtused, mille paljud inimesed suureks saades unustavad.

— Vähemalt Apollos on su raamat igatahes lastekirjanduse vitriinis (mitte riiulis), nii et seda oli pisut keeruline leida. Noh, tegelikult kõlbaksid nad lastele lugemiseks küll, kuigi mina liigitaks raamatu ikka noortekirjanduse hulka. Või mis sa ise arvad?

— Ma arvan, et täpselt nii ongi – kuna ma olen ise noor, siis tõe-

näoliselt meeldib see raamat noortele ja mõned muinasjutud meeldivad ka väikestele lastele. Ideaalis võiks see olla lastele lasteraamat ning noortele ja vanematele juhuslik hetk naeratamise või kurvastamise meeldetuletamiseks.

— Kuidas neid jutte nimetada, muinasjutud, new-age-novellid, kirjanduslikud kalambuurid või..?

— Neid lugusid on nimetatud muinasjuttudeks ja miniatuurideks, mida nad kahtlemata ka on. Miniatuuri ideaaliks võiksid olla kaks-kolm lauset, mis jätavad mõtetesse pikaks ajaks ühe tunde, heli või pildi.

Kui neid muinasjuttudena võtta, siis oleksid nad eelkõige muinasjutud täiskasvanutele. Parimal juhul võiks lugejale meelde tulla midagi sooja ja head ning samal ajal annaks lugu edasi mõtte, mis keerulisemal või karmimal kujul võib-olla kohale ei jõuakski.

— Lugemise ajal autori võimalikele mõjutustele mõeldes turgatasid pähe Mehis Heinsaare ja Daniil Harmsi nimed. Oled sa neid lugenud?

— Tõenäoliselt on mind kõige rohkem inspireerinud Herman Hesse, Franz Kafka ning lastekirjandus – näiteks Ervin Lázári “Seitsmepäine haldjas” või Hannu Mäkelä “Härra Huu”. Tahaksin veel väga palju häid autoreid välja tuua.

Näiteks Kafka inspireerib kirjutama tumedaid, pikki ja kummalisi lauseid, käsitlema humanismi ja groteski. Hesse inspireerib kirjutama maailma kirgastusest. Ervin Lázár inspireerib kirjutama headusest ja maailma lihtsusest, lastest. Daniil Harmsi avastasin kusjuures nii, et mitu inimest küsisid pärast minu juttude lugemist ühel ajal, kas olen ka Harmsi lugenud.

Mehis Heinsaarelt õnnestus mul mitu aastat tagasi läbi lugeda pool “Vanameeste Näppajat” ning hiljuti sain temalt “Rändaja õnne”.  Tajusin tõesti sarnast tunnet enda lugudega. Arvan, et me tajume mõningaid maailma osi väga sarnaselt. See sarnasuse tunne on aga veel suurem Kristiina Ehiniga, kellega me oleme isegi mõned väiksed lood koos kirjutanud.

— Sind avaldati esimest korda Värskes Rõhus, oled üks väljaande püsiautoreid. Kas Rõhu autorite puhul võiks rääkida mingist ühisest mõtteruumist või sarnasest maailma nägemise või kirjeldamise viisist?

— Värske Rõhk sarnaneb oma olemuselt Loominguga – see on ajakiri, mitte rühmitus. On loomulik, et sama põlvkonna inimeste stiilis ja mõtetes on sarnasusi, kuid minu arvates on just noorte autorite väärtus sarnasuste vähesus või uute stiilide mitmekesisus – iga maailma tekkinud fenomen (s.t autor) toob kaasa midagi uut.

— Kuidas veedad vaba aega?

— Vabal ajal kuulan inimesi, joonistan, harjutan võitluskunste või… mängin üht kummalist vilepilli, mille kinkis mulle mees, kes leidis selle pilli oma vanaema keldrist.

— Mida hindad, mida vihkad?

— Hindan inimestes eelkõige headust ja sisemist selgust, mõttepiiride vabadust. Ma ei vihka midagi, mul on ainult mõnest asjast siin maailmas kahju.

Edvin Aedma

Loe veel

•• Sündinud Tallinnas.

•• Lõpetanud Tartu ülikooli semiootika erialal, õpib magistrantuuris tõlkimist.

•• Avaldanud tekste Värskes Rõhus ning graafilisi novelle raamatus “Eesti 00’ aastate autorikoomiks”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare