EDWARD LUCAS: Estofiili mõtteid
Juba Eestis asudes oli tegu võitlusega, et panna lääs võtma Eesti Kongressi tõsiselt. Pärast iseseisvuse taastamist tuli pikk raske madin selgitamaks, et Eesti ei jätnud “vene vähemust” kodakondsusest “ilma” ega “sundinud peale ühekeelsuse poliitikat”.
Mäletan jõulisi sõnavahetusi lääne diplomaatidega selle üle, kas Punaarmee peab koju minema: praegu on seda raske ette kujutada, kuid suur hulk lääne n-ö eksperte pidas seda provokatsiooniliseks. Tõsised vaidlused käisid ka erastamise, dereguleerimise, proportsionaalse tulumaksu ja krooni teemadel. Mäletan praeguseni IMF-i meest, kes soovitas “ühist valuutat Tallinnast Taškendini”. Ka NATO ja EL olid vaidlusalused teemad. Kui Venemaa nimetas neist esimest “lubamatuks”, tugevdas see Baltimaade võimalikult kiire NATO-sse vastuvõtmise moraalset ja strateegilist põhjendust. Ning ma kinnitasin ikka ja jälle, et EL eksis, kui pani Eesti automaatselt kokku Läti ja Leedu aeglasemate reformijatega.
Eesti eest seista oli lihtne, sest Eesti tegi peamiselt õigeid asju ja riiki esindasid äärmiselt muljet avaldavad inimesed. “Lihtsalt rääkige Lennart Meriga,” ütlesin ma. Ja kõige skeptilisemad välispoliitikud naasid, olles läbinisti võlutud Lennarti mõtteteravusest ja taiplikkusest.
Kuid isegi Lennart muretses, et Eesti oli liiga väike, et nüüdisaegses maailmas oma jälge jätta. “Me vajame oma Nokiat,” ütles ta mulle kord 2001. aastal, kui istusin tema köögis. Kinnitasin, et tal pole põhjust muretsemiseks. 2004. aastal sai Skype Eesti visiitkaardiks. Ma reklaamisin seda jõuliselt, osutades igal hetkel, et see ei ole ainult odav, mugav ja lahe, vaid ka mõeldud välja huvitavas riigis nimega Eesti, mis on koduks proportsionaalsele tulumaksule, e-valitsusele ning Euroopa avatuimale majandusele.
Oli selge, et Eestis polnud kõik täiuslik. Mart Laari taoliste poliitikute entusiasm ei käinud alati käsikäes hea poliitilise otsustusvõimega. Keskerakond säilitas muret tekitavad vanad kombed (ja vanad sidemed). Arnold Rüütel oli Lennartile nigel järeltulija. Teised poliitikud olid ennasttäis või ahned. Pärast tohutuid pingutusi EL-iga ühinemiseks reformiisu vähenes.
Ometi läks Eestil iga teise Euroopa endise kommunismitsooni riigi standarditega võrreldes endiselt hästi.
Kuid möödunud aasta kevadel avastasin, et pean esmakordselt kriitiline olema. Olin alati jälestanud pronkssõdurit (ja levitanud mõtet, et seda peaks nimetama “Tundmatuks vägistajaks”). Kuid selle kasutamine parteipoliitilistel eesmärkidel oli mäng tulega. Väike avaliku korra probleem muutus sõna otseses mõttes üleöö ülioluliseks rahvusliku julgeoleku küsimuseks.
Minu põhisõnum – Economistis ja mujal – oli selge. Muidugi, Eesti tegi vea. Kuid Kremli reaktsioon oli groteskselt üle paisutatud. Mõne päeva vältel oli see midagi, mida reklaamiinimesed nimetaksid “keeruliseks kaubaks”. Suur toetuse, kiindumuse ja austuse reservuaar, mille Eesti oli rajanud Lennarti aastail, osutus muret tekitavalt madalaks. “See on, nagu väike mees läheks baari, algataks kakluse ja kutsuks siis oma sõpru appi,” ütles mulle juhtiv Ameerika diplomaat.
Lõpuks tuli lääs appi – ja õigusega. See ei juhtunud tänu Eesti allakäinud välisministeeriumile, vaid Kremli prohmakate tõttu. Kui Malõi Kislovski põiktänavas olnuks vaid rahulik pikett, poleks rünnatud Rootsi suursaadiku autot ega oleks toimunud kübersõda, oleks lääne toetus saabunud liiga aeglaselt. Eesti oleks seisnud vastamisi katastroofiga.
Usalduse hävitamine on lihtne. Selle taastamine käib aeglaselt. Ka Gruusia võimud on selle avastanud. Nende häda opositsiooniga sarnanes vägagi Eesti omaga pronkssõduri puhul: keeruline probleem lahendati valesti. Nüüd räägivad inimesed ühe hingetõmbega Eestist ja Gruusiast – kui veidi tülikatest liitlastest, kelle puhul ei või olla päris kindel, et nad käituvad mõistlikult.
Selline suhtumine ei ole üksnes ekslik. See on häbiväärne. Mu raamat lõpeb sõnadega: “Venemaal on liigagi lihtne mõelda, et kui ta Eestit kiusab, astub ta vaid kirbukaalus endise koloonia pisikestele varvastele. Selle raamatu keskne sõnum on, et maailma rikkaimad ja tugevaimad vabad riigid peavad seisma nende väikeste riikide taga, keda Venemaa praegu ohustab. Seda võib olla ebamugav, kulukas või isegi valus teha, kuid kui meie ei võida uut külma sõda oma määratud tingimustel, võitleme me vastase valitud ajal ja kohas, ning šansid ei ole siis meie kasuks.”
Tavaliselt ma võidan vaidlused, mis on seotud Eestiga. Kuid see on märksa lihtsam, kui Lennart Meri pärandit hoitakse läikima lööduna. Innovatiivne, läbipaistev, avatud ja dünaamiline riik on parim vastumürk kerkivale t‰ekismi lehale, mis on tõusnud Moskva kloaagist ning mürgitab nüüd õhku terves Euroopas.
Tõlkinud Erik Aru
