EE: "Just nii, seltsimees Stalin!"


EE: "Just nii, seltsimees Stalin!"
----

Karikaturist Boriss Jefimov naeruvääristas Kremli vaenlasi, kuid kartis samas oma elu pärast. Värsket saja-aastast külastas tema Moskva kodus Tarmo Vahter.

Mihhail Koltsov oli bolshevike häälekandja Pravda erikorrespondent Hispaania kodusõjas. Ükskord üllatas peasekretär Jossif Stalin teda küsimusega:

"Seltsimees Koltsov, kas teil revolver on?"

"Jah, seltsimees Stalin."

"Ega te ei kavatse ennast maha lasta?"

"Muidugi mitte, seltsimees Stalin. Pole mõtteski!"

"Suurepärane! Kõike head teile!"

Kremli valitseja vihjas, et mehel tasuks ennast ise ära koristada. Koltsov ei saanud soovitusest aru. Tshekistid pidid talle tööle järgi minema ja pärast 20minutilist kohtuistungit päästikule vajutama. Maha lasti ka tema naine.

Koltsovi vend oli ajalehe Izvestija karikaturist Boriss Jefimov. Äsja oli tal valminud mitu pilti, mis ülistasid Stalini salateenistuse NKVD võitlust rahvavaenlastega. Nüüd lasti Jefimov töölt lahti.

Mida teeb inimene olukorras, kus tal pole kuhugi põgeneda ega kelleltki abi loota? Jefimov valmistas end arreteerimiseks filosoofiliselt ette. Ta mõtles: "Kuna asi on vennas, saan tõenäoliselt kümme aastat. Vanglast vabanen ma 50aastasena ja elan veel paarkümmend aastat."

Jefimov eksis. 1940 palgati ta populaarse ajalehe Trud karikaturistiks. Ühes Saksa ajalehes ilmus napp kommentaar: "Pärast pikka vaikust ilmus jälle välja juba surnuks peetud Boriss Jefimov."

Kuidas ta ellu jäi? Jefimovi jaoks on vastus väga lihtne: "Stalin oli "Hozjain", kogu Nõukogude Liidu peremees. Ta kaalus, mida läheb majapidamises vaja ja mida mitte. Minu pildid talle meeldisid ja seega olin ma vajalik."

SEE KOHTUMINE TUNDUB täiesti ebareaalne. Alates kõnest Moskvasse, kui telefonile vastas selge hääl: "Mina olengi Boriss Jefimovitsh!" Palju õnne sajandaks sünnipäevaks! "Liigub jah selline kuulujutt!" kostis torust naeru.

Oktoobri keskel tammume fotograafiga Moskva jõe kaldal. Intervjuu sai lepitud keskpäevaks, kuid sinna on aega. Tänaval ootav kiirabiauto teeb murelikuks. Õnneks on trepikoda vale. Kui hoovi saabub veel üks punase risti masin, kaotan kannatuse.

Viimased pool sajandit on Jefimov elanud väärika kivielamu viiendal korrusel vaatega Vene valitsuse valgele majale. 1993 lasi Jeltsin sinna varjunud riigipöörajaid tankidest tulistada. Ümberkaudsed elanikud katsid siis oma aknad ajalehtedega kinni.

Vanaaegse kirjutuslaua taga istub kääbik ja toksib mehaanilist kirjutusmasinat. Häiritult katkestab ta töö: "Mis kell te tulema pidite? Alles pooleteise tunni pärast!"

Boriss Jefimov haarab kalendri ja osutab tihedalt täiskirjutatud lehele. "Kas niimoodi võib? Te lööte mul kogu päevakava upakile!"

Saja-aastase pahameel kestab tubli poolteist minutit. Siis naaseb ta toolile ja käsib küsimustega alustada.

Riiulil läigivad kuldsed kaaned, mille vahel on Vene presidendi Vladimir Putini õnnitluskiri. "Teie looming kujutab endast 20. sajandi kapitaalset ajalugu satiiris."

Vene riigijuhtidega on selle korteri elanikul traditsiooniliselt soojad suhted. Vastasriiulis seisab tema esimene karikatuurikogu, mis ilmus juba 1924. Eessõnas kiidab Punaarmee looja Lev Trotski: "Boriss Jefimov on meie kunstnike hulgas kõige poliitilisem."

TõELINE RELIIKVIA RIPUB esiku seinal klaasi all. Kolletunud vatmanileht on servadest rebenenud.

1947 kutsus poliitbüroo liige Andrei Zhdanov karikaturisti enda juurde, kus teda ootasid täpsed juhised Stalinilt.

USA kindral Eisenhower piirab Arktikat tohutu armeega. Tema kõrval imestab lihtne jänki: "Milles asi, kindral? Miks selline tormiline sõjaline aktiivsus inimtühjas piirkonnas?" Eisenhower vastu: "Kuidas? Kas te ei näe, et sealt ähvardab meid vene oht?"

Ülesanne pani Jefimovi muretsema. Mis siis, kui pilt ei aja "Peremeest" naerma? Siis tuleb NKVD mulle öösel järele...

Jefimov oli jõudnud esialgse idee paberile visandada, kui helises telefon. Hetk hiljem kargas ta püsti. Temaga rääkis Stalin.

"Te kujutate oma pildil üht isikut. Saate aru, kellest ma räägin?"

"Saan aru, seltsimees Stalin."

Loe veel

"Seda isikut on vaja kujutada hambuni relvastatult. Igasugu lennukid, tankid, kahurid. Kas kõik on selge?"

"Just nii, seltsimees Stalin."

"Hästi, kell kuus tullakse pildile järele."

Juba täna õhtul! Hirm pani käe ja mõtte liikuma. Pilt valmis napilt enne käskjala ilmumist.

Järgmisel päeval ootas uus kohtumine ZHdanovi kabinetis. "On mõned parandused. Need on tehtud seltsimees Stalini käega," osutas Zhdanov üüratul kirjutuslaual lebavale pildile.

Vatmanile oli kirjutet suurte trükitähtedega "Eisenhower kaitseb end". Punane süsi oli murdunud ja parandused jätkusid tavalise pliiatsiga: "Alaska" ja "Kanada".

Täpsustused polnud juhuslikud. Stalin tagus peatoimetajatele alati pähe, et "karikatuur peab olema arusaadav igale lollpeale".

Pärast pildi ilmumist Pravdas meenus Jefimovile, et pingviinid elavad Arktika asemel Antarktikas.

Stalin ei tegelenud karikatuuriga niisama. Mõne aja eest oli Eisenhower tema kutsel Punasel väljakul kehakultuurlaste paraadi vaadanud. Selle pildiga algas NSV Liidu ja USA vahel ametlikult külm sõda.

STALIN OSKAS RAHVAST soovitud suunas marssima panna. Juba 1910 oli ta asutanud Bakuus esimese bolshevike propagandabüroo, mis sai raha pangaröövidest.

Vene kodusõjas oli plakat kõige mõjusam propagandavahend. Enamik rahvast oli ju kirjaoskamatu. 1921 ilmus Pravda esiküljele poliitiline karikatuur. Selle tähtsust rõhutas asukoht esimeses veerus juhtkirja kõrval.

Samal ajal saabus Moskvasse noor ukraina juut Boriss Fridljand, kes oli võtnud endale uueks nimeks Jefimov. Ta oli illustreerinud punaarmeelaste lehte ja maalinud Odessas tänavaplakateid.

Noormehele meeldisid kubism ja futurism, aga revolutsiooniline kunst pidi olema lihtne, lööv ja hariv. Ühel pildil õpetas ta kirsaga täid laiaks vajutama. Nii võideldi tüüfuse vastu.

Loomingu peategelased on Jefimov oma silmaga ära näinud. Roomas Mussolini, Berliinis Hitleri ja Pariisis Denikini. Vana kindral oli hoopis teist nägu kui Jefimovi kodusõja-aegsetel piltidel.

KAS BOLSHEVIKE karikaturist pilas ka Eesti Vabariiki, Pätsi ja Laidoneri? Vana mees ei oska vastata. Tema töö oli lugeda toimetuses läbi telegraafiga saabuvad välissõnumid, valida teema ja pilt joonistada.

1926 mõistis Leedu kohus surma neli kommunisti. Jefimov tegi pildi, kus Briti välisminister Chamberlain aplodeerib verist lihunikupõlle kandvale Leedu peaministrile. Sir Chamberlain kirjutas Izvestijale solvunud noodi, mis valmistas kunstnikule palju nalja.

Kust võinuks Jefimov teada, et Moskva oli hukkamistega päri? Tema sulg oli vaid Stalini tööriist. Ühel ööl käsutas Pravda peatoimetaja gripise kunstniku tööle peapesule. Stalin oli kaevanud, et Jaapani militaristidele joonistatakse liiga suured hambad: "Pole vaja kogu jaapani töörahvast solvata."

Teise maailmasõja ajal tegi nõukogude propaganda samasugust vahet lihtsatel sakslastel ja natsidel. Jefimovi suurim hitt oli Miki-Hiire sabaga Goebbels. Kui ta uute piltidega toimetusse jõudis, tervitati teda küsimusega: "Sabaga Goebbelsit on?"

Mida lähemale jõudis Wehrmacht sügisel 1941 Moskvale, seda ägedamalt vaieldi Kremlis propaganda üle. Kas naljategemine pole meeleheitlikus olukorras liiga kergemeelne ja paanikat tekitav? Kas kunstnikud ei peaks joonistama ainult pateetilisi plakateid? Nagu "Kodumaa eest!" ja "Ei mingit armu vaenlasele!".

Ometi karikatuurid ilmusid, järelikult oli selleks Stalini nõusolek. Jefimov sai sõduritelt terve hunniku juhuslikele paberitükkidele kribitud tänukirju. Tema karikatuure kleebiti muldonnide seintele. Neid trükiti lendlehtedele ja loobiti lennukitelt Saksa kaevikutesse. Ta oli populaarsem kui kunagi varem ja hiljem.

OKTOOBRIS 1942 TRüKKIS Pravda ära sensatsioonilise pildi briti kausskiivritega kindralite nõupidamisest. Krapsakas väejuht Vaprus nõuab Euroopas kohest Teise rinde avamist. Vanad paksud kindralid Kas-Tasub-Riskida ja Parem-Ootame vaidlevad vastu.

See oli ainus liitlasi pilav karikatuur nõukogude ajakirjanduses. Taas kord tegi Stalin poliitikat oma lemmikkarikaturisti kätega.

Pärast sõja lõppu sõitis Jefimov preemiareisile Nürnbergi protsessile kohtuma oma tegelastega. "Göring jõllas mind kohtusaalis nii tigedalt, et pilk rääkis iseenda eest: "Küll on kahju, juudinäru, et ma sind mõne aasta eest kätte ei saanud.""

Uusaastal 1946 tervitas Jefimov süüaluseid natse grupipildiga "Head uut ja viimast aastat!".

Stalini tänu ei jäänud tulemata. 1950 ja 1951 pälvis Jefimov järjest kaks riiklikku preemiat. "See oli minu elukindlustus."

Ta tõuseb laua tagant püsti ja patsutab mulle ootamatult õlale: "Noh, saite hea materjali?"

Seinal ripub pilt vennast, kelle saatus selgus alles pärast Stalini surma. Jefimov ise on kartnud kolmandiku oma elust. Ta ei suuda joonistada ilma Nõukogude Liiduta.

"Ma ei kujuta ette tänapäeva välispoliitilist karikatuuri. Kõik eilsed vaenlased on nüüd meie sõbrad. Ameeriklased, inglased ja isegi NATO."

Tarmo Vahter

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare