Seda eneseteadlikkust kinnitab loosung ühelt festivali plakatilt: "Excess is the path, that leads us to the palace of wisdom".

Sellel aastal, ei tea, kas tingitult korraldajate vananemisest või "kõigile midagi" paratamatusest, oli festival kasvanud ontlikumaks ja isikupäratumaks. Kuhugi on kadunud pesapallimütsidega trash'i-jänkid, vintske brasiilia explotation-koll Ivan Pedrozo, haiglase huumorisoonega pede-auteur Bruce La Bruce, taani camp-porno klassik Lasse Braun, nihilist Paul Morrisey ning teised eksootilised ekstremistid. "Armastusel ja anarhial" esitatakse põhiosas samu filme, mis ringlevad niikuinii ülemaailmses festivalideketis ja millest paremikku demonstreerib ka Pimedate Ööde festival Tallinnas.

FORMAALSELT ON JU FOOKUS samas underground-olluses, millest AA on kogu eksistentsi vältel hormoone ammutanud - vähemused, vägivald, transgressiivsus, zhanritraumad -, ent kõik on kuidagi pehmem, järeleandlikum, mugavam.

AA stammkunde Rosa von Praudheimi eluloofilm "Einstein of Sex" seksuoloogiapropageerijast ja kapihomost Magnus Hirchfieldist oli selline hubane ja soe, poliitiliselt korrektne filmike, mis ei pretendeerinudki enamale. Julien Temple'i dokumentaal "The Filth and the Fury" on aga minoorne nostalgitsemine 70ndate punkmäratsemisest, film, mida võiks probleemideta demonstreerida ka lapsevanemasõbralikus MTVs.

Küsimus pole ilmselt selles, et AA oleks taandarenenud, vaid maailm on AA-le järele jõudnud. Seksuaalse sallivuse ja identiteetide paljususe tunnustamine on poliitilise korrektsuse esimene pügal. Ja poliitiline korrektsus on nagu pilafikatlasse heidetud naisterahva pilk tadzhiki vanasõnas, mis pidavat kogu pilafi ära rikkuma. Ehk, see imeb välja nähtusega kaasneva uudsuse, shokeerivuse ja vastalisuse lapseliku õhina. See õhin on paljude filmide ainsaks eneseõigustuseks.

Gay-kultuur, seksuaalfantaasiate kolikambrid, peresisene vägivald, temaatika, mis mõjus veel paar aastat tagasi radikaalsena, on nüüd lootusetult mainstream. Kui kuskil filmis tütar neab oma isa, kutsub see vaatajal heal juhul esile tülpinud haigutuse: "jälle see tüütu intsestijama".

AA-LE OLI PääSENUD vist ainult üks film, mis suutis linale jõudes vahtu üles pritsida. See on Virginie Despentesi ja Coralie Trinh Thi "Baise Moi" ("Kepi mind"), mille levitamine keelati Prantsusmaa suuremates kinodes, mistõttu tuntud kinotegijad (väidetavalt sellised nimed nagu Catherine Breillat ja Jean Luc Godard) korraldasid protestiaktsiooni väljendusvabaduse toetuseks, mis omakorda sundis Prantsuse parlamenti seadusesätet muutma ning filmi kinolevisse tagasi laskma. Loodetavasti oli prantsuse kinotegelaste protest pelgalt sotsiaalpoliitiline, sest film ise oli parasjagu vastik ja amoraalne, sarnanedes Oliver Stone'i kõmufilmile "Natural Born Killers".

Kahel endisel pornonäitlejannal saab villand armetust agulielust ning nad kimavad motika seljas elult viimast võtma. Viimane väljendub ohjeldamatus seksis ja suvaliste vastutulijate mahanottimises. Tapmise põhjused on triviaalsed, piisab sellest, kui mees ei saa õigel hetkel erektsiooni. Tapetakse cool'ilt, raju rocki saatel 9millimeetrise kaliibriga püstoleid aluspesu vahelt välja rebides. Filmi sündsusetus seisnes ilmselt selles, et peakangelannad võtsid ekraanil suurte püstolitega vehkimise vaheajal natuuris suhu. Mehed on filmis robustsed seksimasinad või ludrid, mistõttu on puhas rõõm neile kuuli pärakust sisse kihutada. Publik naerab.

Kui Oliver Stone'i film oli ülekülluslik, kõiki filmi väljendusvahendeid ohjeldamatult ekspluateeriv kahetunnine muusikavideo, siis "Baise moi" ajab antiesteetika asja - hallikastuhm videopilt peab trenditeadlikule edastama hüperrealismi koodi. Ja siin tekib tundlikus vaatajas kimbatus - ühelt poolt varjamatu naturalismipretensioon, reaalsed võttepaigad, amatöörnäitlejad, tänavasläng, psühholoogiliselt profileeritud karakterid, teisalt aga koomiksilik stilisatsioon ? la "kaunid naised, karm action, kasin aru".

"Kepi mind" on naturalistlik sõna halvimas tähenduses, metafooritu ja lame, girlpower'iks nimetatud nähtuse troostitu teivasjaam, pühkmekast täis veriseid tampoone. Samas on siin pahupidi pööratud kõik bondiaana seksploited klisheed - keskmes on ülinaine, kellele ette jäävad mehed on vaid mänguasjad vajaduste rahuldamiseks.

Puudub aga empaatia või vägivallaanalüüs nagu sarnase sisuga filmides "Fun", "Butterfly kiss" või "Heavenly Creatures". Peategelaste roimasid seletatakse küll põgusalt noore naise enesekaitsega jõhkra maailma vastu, moondunud maailma- ja enesetajuga, igavuse, emantsipatsiooni, utreeritud enesekesksuse ja romantilise vandeseltslaslikkusega, aga kõiki seletusi katab tasapaks edvistamine populaarkultuuri kilgendustega. Ehk nagu filmi rezhissöörid kuulutasid filmi sisse juhatades: "We hope you'll have a lot of fun".

ÕNNEKS LEIDUS AA-L palju avaramaid vaateid naise seksuaalsele enesedefineerimisele. "Romansi" autori Catherine Breillat' 1976. aastal filmitud, ent hiljuti kokkumonteeritud film "Une vraie Jeune Fille" ("Päris noor tüdruk") elas meelelise jahedusega kaasa hilispuberteetse maatüdruku seksuaalsele avastusretkele. Noor sulnis neiu Charlotte tegi kõike; ta "pani" terjearulikult teelusikaga, jalgrattasadulaga, vihmaussiga, ta käis liputamas saekaatrimeestele ja uudistas liputajat karussellil, ta urineeris põrandale ja jagas kahemõttelisi musisid isale (üsna värske interpretatsioon traditsioonilisele freudistlikule mudelile, kui initsiatiiv tuleb hoopis lapse poolt). Eesmärk polnud kujutada tärkava seksuaalsuse ohjeldamatust ega nümfeti mõnunarkomaaniat, pigem jutustas see täiskasvanuks saada tahtva lapsnaise pohhuismist ja trotsist, vajadusest väljendada "mina" vabadust, kujundada välja oma keskkonnast sõltumatu subjektsus kasvõi läbi kõige jälgima enesealanduse.

Nagu ikka Breillat' filmis, oli kaamera objektile üsna lähedal, mõnedki võttenurgad võiks pornograafiliseks määratleda, ent igast kaadrist paistis maitsekat distantsi. Just selline subtiilne distants, peategelase sisemiste psühholoogiliste pööriste varjatus lõi hämaralt ülimeelelise õhkkonna. Rezhisöör polnud kärsitult püüdnud Charlottet kunstlike lisatähenduste, literatuurse sisemonoloogi või intiimpäevikukujundlikkusega üle konstrueerida nagu "Romansi" kangelannat, vaid ta lihtsalt varus enesele ja vaatajale aega nö objektiivseks lähivaatluseks.

IHA FENOMENOLOOGIA oli ka mitmes teises AA filmis kesksel kohal. Francois Ozon mängis Rainer Werner Fassbinderi näidendi järgi valminud filmis "Gouttes d'eau sur pierres brulantes" ("Veetilgad põlevatel kividel") nüansirohkelt läbi olukorrad, kus kooselamise rutiin tapab kire, kuidas harjumus ja küllastus suretavad isegi sadomasohhistliku intensiivsuse. Tekib olukord, kus ei saa olla ei teineteisega ega teineteiseta. Ja sellele järgneb psüühiliste mängude, domineerimis- ja alluvussuhete, äraminemiste ja tagasitulemiste, jõuetuse türannia ja emotsionaalse väljapressimise nõiaring, ühesõnaga, hingenärimine. Francois Ozoni film tõestab veel kord less is more põhimõtte vettpidavust: kammerdraama täpselt väljapeetud dekoratsioonid, fassbinderlik 70ndate saksa värk - niudeist kitsad viigipüksid, hallid vihmamantlid, nilbe estraad, suurte peeglitega magamistoad -, kandsid kõik selles ökonoomses vormikeeles kujundi raskust. Samuti sisaldas rahulik, emotsioone kinnipidav mängulaad palju enam latentset hüsteeriat kui method actingu "orgaaniline", pahupidi pööratud silmadega rähklemine.

TEISTPIDI VAADET sado-maso suhtele esitab korealase Jang Sun Woo "Gojimal" ("Valed"). Siin pole SM-suhet kujutatud kui protsessi, kui küllastuse suunas liikuvat traagilist iha masinavärki nagu Polanski filmis "Bitter moon" või tantristlikku ühtesulamiskirge nagu Oshima "Armastuse Corridas". Tegelased nüpeldavad üksteist ja harrastavad koprofaagiat, sest see on mõnus ja lahe. Ning armastus aina küpseb vene kõnekäänu vaimus: "kes peksab, see armastab". Üdinisti positiivne film.

Julia Kristeva, Jean Baudrillard ja Hasso Krull on oma kirjutistes vastandanud mõisteid "töö" ja "nauding". Nauding (seks) on midagi, milles puudub töö jälg (kui seda ei tehta muidugi produktiivsel, lastesaamise eesmärgil), töö on jällegi midagi, mis välistab naudingu (mõningate eranditega muidugi: töö nauding on naudingu - raha, tunnustuse, puhkuse - edasilükkamine). Nauding kompenseerib tööd, toob tagasi tööstressis, pingutuses ja sümboolses korralduses kaduma läinud mõnuprintsiibi, teeb elu inimväärseks; töö, tootmine ja teenimine aga annab iha ja instinktide püdelais hoovustes triivivale elule kõrgemalseisva eesmärgi.

Seega vastandus Laurent Cantet' tööfilm "Ressources humaines" ("Inimressursid") uhkelt kõigile naudinguprintsiibist kantud seksikaile linateostele. Ka vormikeeles polnud autor sentimeetritki järgi andnud - pilt oli neutraalses gammas, staatiline, korrektne ja läbinisti aseksuaalne nagu seinaleht.

Noor tehnokraat Franck võtab provintsi kodulinnas vastu praktikandi koha tehases, kus on 30 aastat töötanud tema isa. Ta püüab töökorralduses rakendada õpitud sotsioloogilisi teooriaid ja aidata töölistel kohaneda 35tunnise töönädalaga. Kui aga selgub, et tehase juhtkond on kasutanud Francki küsitlusi suitsukatteks, et neutraliseerida ametiühinguliikumist ja vallandada 12 töölise hulgas ka tema isa, avastab ta end ebamugavas olukorras nii peremiljöös kui tööliste ja managemend'i leppimatus vastasseisus.

Muu hulgas heidab film halastamatu lähipilgu isa ja poja suhetele. Valgekraeks õppiv Franck on kogu elu häbenenud oma töölisest isa, tolle allaheitlikkust, provintsipatriotismi ja tööliseetikat. Isa, kelle kogu eluväärtus seisneb kolmes erinevas tööliigutuses presspingi taga, toetab jäägitu heldimusega poja püüdeid pääseda välja perspektiivitust tööliskeskkonnast. Francki isas on midagi põliseestlaslikku - kuuldes otsust oma vallandamise kohta, tõttab ta garaazhi tööpingi taha, tema meeleheitekarje leiab väljenduse kreissae vingumises. Nagu eestlase arhetüübil Vargamäe Andresel on ka Francki isal töö naudingu substants.

MA LUGESIN KUSKILT pehmekaanelisest kultuuriväljaandest, et Prantsusmaa kino on tabanud uus trend - uusrealistlikud tööstusteemalised filmid, mida kriitikud ülistavad, aga mida kinopublik vaadata ei taha. Jättes kõrvale töö ja naudingu (töölisklass ei taha üldjuhul minna vaatama filmi töölisliikumise problemaatikast, vaid seebiooperit rikaste ja ilusate elust) vastanduse, olen ma absoluutselt solidaarne prantsuse kriitikutega - niivõrd tugeva ja selge sotsiaalse hoiakuga filmi pole ma näinud Jean Luc Godard'i ja cinema verite parematest päevadest saati.

Seda filmi peaks kohustuslikult näitama sellele noorele Reformierakonna kutile, kes kirjutas Äripäevas, et sõnapaarid "sotsiaalne õiglus" või "sotsiaalne kokkulepe" on vaid tühjad sõnakõlksud varjamaks ametiühingu maffioosset loomust. Ma mäletan, et nõukogude sõjalises õppes kasutati tapmise asemel tehnokraatlikku eufemismi "elavjõu likvideerimine". Selles sõnas väljendub militarismi emotsioonitu, ratsionaliseeritud, strateegiline maailmapilt, mis püüab sõjamängudest välja lõigata nõrga ja ebastabiilse inimliku mõõtme. Majandusslängis kasutatav termin "inimressurss" püüab samamoodi pühkida majandussfäärist välja inimliku faktori. Inimressurss on elavjõud rahu tingimustes. Just inimlikkuse taastootmiseks vastupanuks kaledale tehnokraatiale on sellised teosed nagu "L'Humanitaire" ja "Ressources Humaines" väga väärtuslikud filmid.

Andres Maimik