Eedi ja Nelli: müstiline love story
Kui ta pärast uurima hakkas, mis töödega tegu, siis selgus, et need olid umbes poolsada Viiralti esimese Pariisi-perioodi aegset tööd aastatest 1926-34, millega on seotud päris huvitavaid asjaolusid.
Eesti Viiralti-spetsialist Mai Levin tundis kuues joonistuses ära modelli, kes polnud keegi muu kui Viiralti tolleagne armuke ja toetaja, Nelly Stultz (1892-1969). Ka ise maalikunstiga tegelnud strasbourglanna oli maalija Gustave Stultzi tütar, kes alustas õpinguid isa ateljees ja tutvus Pariisis mitme kunstnikuga, teiste hulgas Eduard Viiraltiga.
Andmeid Viiralti esimesest Pariisi-perioodist napib, aga Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialist Mai Levin on neist kildudest üsna kena pildi loonud. Niisiis, 23. maist 4. septembrini 1931 viibis Viiralt Strasbourgis, kus ta armastus Nelly Stultziga lõkkele lõi (ja kus Viiralt graveeris muide oma kuulsa ”Kabaree”). Nelly oli siis 39, Eduard 33.
Grünberg kutsuti külla
Pärast Viiralti surma anti Lundis välja mälestusteos, kus Viiralti sõber Jaan Grünberg vestab oma külaskäigust Strasbourgi 1931. aasta kevadel.
Grünberg sai kutse Nelly Stultzilt. Ta järeldas kirja põh-jal, et kohe läheb ka süldisöömiseks, aga saabudes võttis Viiralt tal hoogu maha. Abiellumine polnud välistatud, kuid Nelly tegelik soov oli olnud, et Grünberg aitaks Viiraltil lahti saama boheemlikust viinaviskamisest. Läks aga teisiti. Jaanist ja Eduardist said kompanjonid. Ka Adamson-Eric on meenutanud, et kasu asemel avaldas Grünbergi tulek Viiraltile pigem halba mõju.
Viiralti päevikumärkmetest on näha, et armuke tegutses ka tema mänederina, kes müüs pilte ja organiseeris kunstniku isiknäituse 1932. aastal Strasbourgis La Librairie de la Mésange’s. Stultz saatis ka Viiraltile Pariisi särke-sokke ja muud tarvilikku.
Huvitaval kombel on Stultzile kuulunud kollektsiooni nael Viiralti autoportree ”Viiuldaja”, kus teejuhiks öös särav mantlinööp. Kaabu ja mantli olla kunstnik ostnud 1932. aastal, kuid, nagu kunstnikule kohane, ka peatselt ära kaotanud. Mai Levin muigabki, et kellele veel ta oleks sellise lustaka autoportree kinkinud, kui mitte Nelly Stultzile.
Stultzist loodud tööde signeeringud osutavad, et Nelly ja Eduard said tihti kokku nii Pariisis kui ka Strasbourgis. Kuigi kohtumised ja armusuhted jätkusid, on alust arvata, et juba pärast Strasbourgi näitust olid Viiralti tunded jahtumas.
Romaanile pandi punkt 1933. aasta mais, kui Viiralt lõi ukse Nelly nina all kinni ja keelas tal edaspidi Pariisis külas käia. Viiralti ellu oli ilmunud uus naine, Malou Vogt.
Suhet meenutavad joonistused
Mõnda aega jätkus Viiralti elukäik endist boheemlaslikku rada, kuni süvenevad tervisehädad sundisid kunstnikku joomist maha jätma. Stultzi ja Wiiralti loo tunnistajatena jäid alles joonistused. Siiski, Levinile tundub, et armastusloo osa Viiralti loomingus on veel omajagu müs-teerium. Ka Nelly Stultz jätkas maalijana ja korraldas näitusi – näiteks Pariisis aastal 1936. Hiljem sai tast luuletajagi.
Seega tasub Nelly Stultzi nimi meeles pidada eriti neil, kellel võimalus Pariisi antikvariaatides tuhnida. Äkki figureerib mõnes luuletuses kaabukaotaja maalikunstnik.
Loos on kasutatud allikmaterjalina Mai Levini artiklit kunst.ee 2003/1 Sürpriis: Wiiralti Pariisi kollektsioon.
Eduard Viiralti tööd
