EEL ARVAMUS: Inimene ja tema (suve)aeg
4. sajandil elanud kirikuisa, manilasest kristlaseks saanud Augustinus kõneles Jumalaga: “Sinu aastad ei tule ega lähe, vaid on kõik ühekorraga kohal, aga meie omad tulevad ja lähevad, et nad kõik järgemööda pärale jõuaksid.” Temal eksisteeris kaks aega. Aeg-ruum, kus elasid inimesed ja ajaväline, Jumala dimensioon.
Kirikumehed raiuvad, et on vaid üksainus – Kõigevägevama aeg, matemaatikud suudavad numbrikombinatsioonide rägastikes tõestada, et aega ega Jumalat ei ole. Ülejäänud keeravad kaks korda aastas kella. Kas matemaatiline juhuse e süsteemituse printsiip välistab aja? Miks meie aastad siis muudkui tulevad ja lähevad?
Lihtsamate asjade juurde tagasi tulles. Mõnus on see, et kättejõudnud üleminek suveajale annab võimaluse päikeselisi hommikuid nautida. Ühtäkki avastad, et päike ei olegi veel loojunud, kui õhtul töölt koju hakkad minema. Tunned taas päikesest rõõmu, nagu inimesed siinsamas tuhandeid aastaid on tundnud. Kevad on käes, suveaeg näitab seda meile, hoolimata sellest, et arvuti töölaual ikkagi järjekindlalt talves üritab elada.
Masin ei harju, millegipärast. Mis temal kevadest, tema ei reisi ei ajas ega ruumis. Või vastupidi, teeb seda otsapidi mõlemas?
