Eel arvamus
Uues Eestis on tekkinud terve grupp inimesi, kelle ametinimetuse ette pannakse sõna pop. Nii on meil popkirjanikud Kender, Rakke, Kõusaar ja Sauter; popkunstnik Kiwa; popstilist Jana Hallas; popmoekunstnik Gerly Tinn, poppankur Rain Lõhmus etc.
Need on isendid, kelle nimesid teatakse rohkem kui nende loomingut. Nende puhul on muutunud sekundaarseks, mis on nende loomingu sisuks ja stiiliks. Kusjuures huvitav on see, et mõnikord võib tegu olla tõesti tuumakate asjadega. Lihtsalt see pilv, mida nad endaga kaasas kannavad, kipub varjutama kõik muu. Ja eelkõige heidab see ähvardava varju nõnda surmtõsisele asjale nagu looming. Fakt on see, et meil on nende suhtes pidevalt eelarvamus.
Sestap kipume alahindama kõike, mis pärit popi-vabrikust. Kenderi-Kõusaare-Rakke nimel on valmis sõna võtma igaüks. Kõige tulisemalt need, kes ei ole eales ühtegi nende raamatut lugenud. Popkunstnikud esinevad teleshowdes, nad riisuvad endalt rõivad Kroonika kaanel, neist kirjutatakse skeptilisi arvustusi ja üldse õnnestub meil nende otsa koperdada iga nädal paar korda. Põhimõtteliselt on nad pea-aegu nagu tuttavad, keda me iial kohanud ei ole. Sest popil on vaja publikut. Mida rohkem, seda parem.
Seega tundub mulle eelarvamus pop-inimeste suhtes tihti liiga paranoiline. Sest ka pop võib olla väga tark (ilus on ta niikuinii). Kuid hoiatus! Popi näol võib alati olla tegemist ka osava blufiga.
