Eepos “Ilias” pakub riimitud ajalugu edasijõudnutele

Parimatel peadel on kindlasti lapsepõlvest mitu luulerida meeles. Kellel Lermontovi “Puri”, kellel Kreutzwaldi “Kalevipoeg”, kellel Homerose “Ilias”. Mälu pole aga enam see, mis lapsepõlves, ning vajab värskendamist. Kuidas see esimene rida käiski?

Laula nüüd, oh jumalanna Peleides Achilleuse vimmast / neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole…

Huvitav, huvitav, aastate tagant on sellest Trooja sõja kroonikast palju karmim mulje jäänud. Keerulised nimed, tuhanded tundmatud kohad, lõputud inimeste, relvade ja laevade loetelud.

Kes korragi kunagiste vägevate jumalate maale sattunud, sellele tulevad mitmed kohad kindlasti tuttavad ette. Näiteks pajatab järgmine Ioonia saarte piirkonnast kõnelev katkend:

Kuid kefaleenide vaprate pea oli uljas Odysseus, / kelle all Itaka saar ning Neriton õõtsuvapuine,nõudlik ja karm Krokyleia ja Aigilips kaljuderohke, / kel oli valduseks ka Same saar, samahästi Zakynthos / ning kogu mannermaa rand, üle voogude, mis sinab eemal.

Toob sõba silmale

Imepäraselt hästi sobib see teos ka lastele une-eelseks ettelugemiseks. Pisut monotoonselt lugedes peaks väga hästi sõba silmale tooma. Ning ehk jääb ka midagi tulevaseks eluks meelde, nõnda et kunagi, kui praegused pisikesed oma Trooja-filme hakkavad väntama, ei ütle keegi nende kohta nõnda, nagu seisis Times Literary Supplementi arvustuses 2004. aastal valminud “Trooja” kohta: ühegi klassikuga konsulteeritud ei ole.