Eesti ballaad Merilai moodi

 (1)
Eesti ballaad Merilai moodi
----

Kalingurköites ”Eesti ballaad” koondab 17.–20. sajandi lõpuni kirjutatud luulet Arne Merilai tõlgendab kirjandusliku ballaadina vaid kirjutatud tekste
Tänapäeval ei seota luule mõistet tavaliselt jutustamisega. Vastupidi, luule esimeseks tunnuseks on just jutustuse puudumine või teisejärguline roll.

Luuletus ongi tekst, mida ei saa ümber jutustada, sellal kui näiteks romaan (ükskõik kui mahukas) tavaliselt võimaldab lühikest sisukokkuvõtet. Lugejal, kes luulet vähe lugenud, on luuleteksti raske jälgida just jutustuse puudumise pärast.

Omamoodi kokkuvõte

Siiski võib luulet määrata ka hoopis teiste kriteeriumide varal. Arne Merilai on üle kümne aasta tegelnud luulevormiga, millele jutustuse puudumine sugugi omane ei ole – nn ballaadi ehk lühema jutustava luuletusega. Juba 1991 ilmus omaette raamatuna tema väitekiri “Eesti ballaad 1900–1940”, mis paistab silma just teoreetilise võimsusega: ballaadis nähakse omamoodi kokkuvõtet, mis hõlmab paljude teistegi žanrite olulisemaid tunnuseid.

On selge, et Merilai meelest jutustamine ballaadi luulelisust ei nõrgenda, vaid tõendab just ballaadi suurt sünteetilisust, võimet mahutada endasse rohkem kui tavaline luuletus või jutt.

Hiljuti ilmunud antoloogia “Eesti ballaad” ulatub ajas palju kaugemale tagasi ja jätkab kuni tänapäevani. Raamat on tõeliselt monumentaalne, üle 800 lehekülje tihedalt laotud teksti. Kuna Merilai tõlgendab “ballaadilisust” võimalikult laialt, on teos kitsast žanrivalimikust üle kasvanud ja muutunud vägevaks ühemehe-antoloogiaks, mis näitab tegija haaret ja annab teatava läbilõike kogu eesti luulest nelja sajandi jooksul.

Ainus selge piirang on see, et Merilai tõlgendab kirjandusliku ballaadina rangelt vaid kirjutatud tekste, mida tuntakse autori nime kaudu või omistatakse kellelegi (erandiks on vaid üks täiesti anonüümne tekst 18. sajandist). See tähendab, et suuline kirjandus jääb “Eesti ballaadi” fookusest välja.

Puuduvad rahvalaulud

Nii ei sisalda “Eesti ballaad” kirjanduslikult töötlemata regivärsilisi laule, mis Merilai käsituses siiski võiksid ballaadipärased olla (meenutagem kas või tuntud laulu Kalevipoja surmamisest, sõjalugusid jne).

Samuti ei ole siin ühtegi suuliselt levinud uuemat rahvalaulu, nii et “lorilaulugi” laadi esindavad kirjanike tekstid – kõige kujukamalt “Lauluraamatu”-aegne Hando Runnel.

Suulise kirjanduse väljajätmine ei tähenda, et Merilai käsitaks vanemat ballaadi kuidagi kitsamalt kui hilisemat: teos algab ju Georg Salemanni “Jõululauluga”, mida võib ballaadiks pidada ainult Merilai avaras tõlgenduses; 19. sajandi algusest on valitud üks Kristian Jaak Petersoni karjastelaul jne.

Väljajätt on Merilai teadlik valik. Nagu ta järelsõnas ütleb, on raamatu esimene ülesanne “taasesitada meie kunstluule parimaid klassikalisi lugulaule”, mistõttu “rahvaluule lüroeepilised kullavarud tuleb võtta järgmiste mahukate väärtteoste sisuks” (lk 804).

Valikuga võib nõustuda

Teoreetiliselt võiks sellele vastugi vaielda – Merilai antoloogias on ju rohkesti tekste, mis harilikus mõistes ballaadid ei ole. Kui aga tüse ballaadikogumik korraks kahe peo peale võtta – ühes käes teda mugavalt hoida ei saa – võib sellise valikuga põhimõtteliselt nõustuda.

Suulist kirjandust hõlmavad antoloogiad kannatavad ka paratamatu proportsionaalse moonutuse all. Kõik kirjalikud žanrid juurduvad suulistes, ja anonüümsete lugude ja laulude roll on sedavõrd suur, et antoloogiline valik ei suudaks sellele niikuinii osutada. Seega on rahvaluule puudumine teisest küljest kõrgendatud respekti märk.

800 lehekülge ballaade

Arne Merilai, olete raamatu koostaja ja järelsõna autor. Millest lähtuvalt tegite valiku?

Valiku määras žanrivaatepunkt: lüro-dramaatilis-eepiline luule. Eesti ilukirjanduslik lugulaul läbi aegade erinevates huvitavates avaldustes. Rahvaluule jaoks kavandatakse teised raamatud, kõike ei saa läbisegi kuhjata.

Loe veel

Edasi jagunes fookus kaheks: ehedam ballaad ja ballaadipärane luule selle ümber, mida igakord ei saagi ballaadiks kutsuda, aga mõne omaduse tõttu puutub siiski vahetult asjasse. Nähtuse, tema olemuse, struktuuri ja võimaluste teadvustamine ehk valgustuslik-tunnetuslik eesmärk tundus esmane. Kuid nii või naa peab tekst ka kunstilisele tasapinnale ulatuma.

Kolmas huvi oli näidata, kuidas üks või teine luuletaja ballaadi käsitleb, olgu siis kokkupuude põh-jalikum või juhuslikum. Mõnikord kiputakse liialt lüürilise külge klammerduma, kohane on meenutada, et luule võib olla ka eepiline või dramaatiline. Seega igatpidi põnev ülesanne.

Kui kaua koostamine aega võttis ja kas olete lõpptulemusega rahul?

Laiemas mõttes kindlasti üle kümne, selge ülesandena 3–4 aastat. Aga mitte põhitööna, paljude muude asjade kõrval.

Kui perfektsionistlik mina tugevalt sulgudesse panna, siis olen väljundiga rahul. Samas pole võimalik, et ükski selline teos ilmuks kripeldusteta, olgu või väikestega.

Eneken Helme, Kersti Tormis ja kirjastus Tänapäev olid ennast-ületavad koostööpartnerid, veel kord tänu neile! Kui suur töö oli juba kahe veeru sissetoomine, kõnelemata mitmekordsest korrektuurist!

Kes oli näiteks niisugune ballaadiautor nagu Hans von Käkk?

Hans (Ants) Alver (1889– 1925) on Hando Runneli tore leid. Luuletaja Andres Alveri ja Haapsalu arsti, küüditatud linnapea Hans Alveri nimekaim ning lähisugulane. Samast võsast olevat pärit poliitik Siim Kallas, kes samuti tuntud oma sõnaosavuselt.

Kui palju on ballaadivorm teie enda loomingut mõjutanud?

See on sügavalt mõjutanud mu filosoofilist arusaamist ja kunstilist läbinägemisvõimet. Ilmselt tasandini, kuhu publik tavaliselt kaasa ei tule – kas meelega või teadmatusest.

Teisalt pole ballaadi metafüüsika absoluutne, kuigi Goethele näis see õigusega vastupidi. Ballaad kodeerib sünteetilist maailma ja mis seal sees leida on; ana-lüütikas ta hajub.

Millist eesti ballaadimeistrit kõige enam hindate?

Olen seda tüüpi isa, kes ei oska ega taha teha lastel vahet. Mis on kunstilisem, mis kitšilikum, sellele ma näpuga avalikult näitama ei hakka. Eriti kui kunagi ei või teada, milline vaatepunkt on veel avanemata, varjul. Ballaadi väärtustamise mäng on seega suhteline, sest tõeliselt saab hinnata autori koguloomingut.

Esile võib siiski tõsta Marie Underi ”Õnnevarjutust” kui kompositsiooni kõrgemat tasandit. Selle taastrükk (Tänapäev, 2000) kuulub antoloogiaga lahutamatult kokku, n-ö teise köitena. Jõuludeks ilmuv 3. trükk selgitavat järelsõna kahjuks enam ei sisalda.

Teiste talentide kõrval tunnustan eraldi Ain Kaalepi tüüpi autoreid, kes kirjutades ühtlasi teavad, mis nad teevad –on nii praktilised kui ka teoreetilised eksperdid. Korraga vabad nii objekti- kui ka metatasandil, selles mõttes rikkamad. Paljude jaoks ilmselt ketserlik mõte, aga mõeldagu ükskord järele.

Ilona Martson

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare