Aga ajal on juba kord komme kulgeda pendlina – botased on tagasi. Seekord koos 2010-ndatele iseloomuliku eklektilise puudutusega. Maarja Mõtuse disainitud Võru botaste nutikus peitub eri tunnetuste kombineerimises – on suurlinlikku ja popkultuurilist ülbust, samal ajal ka teatud retrolikku maavillasust, heas mõttes kohmakust ja naturaalsust. Igal juhul tundub, et see on õige toode õigel ajal ja õiges kohas.

Maarja Mõtus on värskelt kunstiakadeemia disainerina lõpetanud tüdruk. Kuigi linnalaps, on ta kõik suved veetnud Viljandi lähistel, kus ta käib jõudumööda tänini vaarikaid ja musti sõstraid korjamas. Samal ajal on õpingud andnud võimaluse ka maailma vaadata – nii vahetusüliõpilasena Iisraelis kui ka praktikandina ühes väikses Milano disainibüroos.

Maarja on küll pisut noor, et Tartu tosse eredalt mäletada. Kuid siiski – vanemal vennal oli üks paar mõmmipruune veluurnahast botaseid. Kuna tavaliselt pärandas vanem laps oma rõivad nooremale, varitses Maarjat oht, et need pruunid botased on ükspäev tema jalas. Tüdruk lootis salaja, et siis, kui need vennale ükskord väikseks jäävad, on nad muutunud mannavahuroosaks.

Botaste uuestisünd sai alguse Maarja peas, kus kumas ähmane teadmine, et kuskil Eestis peaks botaseid veel tänini toodetama. Jalatsidisain oli tüdrukut köitma hakanud juba varem. Meenus, et sõbranna ema oli ühest tehasepoest endale peenramaa kingadeks paari botaseid soetanud.

Botaseplahvatus moesõul

Esiotsa soovis Maarja Võrru vaid praktikale minna, kuid plaan läks vett vedama, sest saatuse irooniana selgus, et tehase jalatsite tootmisliin oli sulgemisohus – toodete disain oli elule jalgu jäänud ning jalavarje toodeti peamiselt vangidele ja laotöölistele. Kuid sihikindel tüdruk ei jätnud asja niisama ega leppinud takistusega. Ta otsustas selle aasta 1. aprillil sõita hoopis Võrru, kust soetas neli paari jalanõusid ning sai jala lõpuks ka tehase ukse vahele.

Edasi arenes kõik ülehelikiirusel, sest juba 14. aprillil oli ERKI moesõu kavandite tähtaeg. ERKI moespektaaklil toimuski Võru botaste rahvusvaheline, suurejooneline ja lahe comeback, mille edust tiivustatuna sai projekt kaasaaitajad ning sündis ettevõte ja kaubamärk Võru’82.

Haruldasi botaseid valmistati seni värvigammas, mille vastu võivad sümpaatiat tunda vaid värvipimedad (tumesinine, pruun, must), kuid Maarja disainerikäe all puhkesid trendijalatsid õide vikerkaarevärvilisena, millele lisandus veidraid neoonvärve või 1980-ndatele iseloomulikke kriipivaid krelltoone.

Maarja Mõtuse jaoks on ülioluline, et need botased on otsast lõpuni valminud Eestis: „Erinevalt eelmise aasta hitt-tootest rahvustennistest on retrobotased üleni kodumaised, nii disainilt kui ka teostuselt. Botased õmmeldakse ning valatakse Võrus ja jalatsite nahk pärineb Narvast. Väga mugav on müüa eestlust ükskõik millele rahvusmustrit peale kleepides, kuid pärimusse süvenemata elatakse tegelikult vana rasva peal, uut loomata. Kingapoe riiulilt jalanõusid ostes sa ei tea, kes, kus või millest need valmistas. Tarbija tegelikult ei tea, mille eest ta maksab.”

Projekt on hea näide tootmis­ettevõtte ja noore disaineri koostöö kohta, mille tulemusel hakkab allhankele keskendunud firma taas looma oma toodangut – isegi tossupaelad on Eestis tehtud! Ning kollektsiooni suviseks täienduseks loodud lahtised tenniskingad on tehtud taaskasutatud tekstiilist.

Mõttes joonistub silme ees ring ümber Eesti: Narva-Tartu-Võru-Tallinn. Maarja usub, et kohalikku tuleb väärtustada – kuid see ei tähenda pelgalt rahvusmustreid või kaerajaani, asjadele tuleb anda tänapäevane nägu. Seejuures loodab ta optimistlikult, et ehk hakkab otsa saama aeg, kui väärtust nähakse vaid välismaises.

Võru’82 on Eesti toode, teadliku tarbija toss, mille kandja väljendab hoolivust ja teadlikkust. Nikega võrreldes on tegemist ikkagi väga armsa (ja sama eksklusiivse) tootega.

Vaata ka: v6ru82.ee