Eesti Dekameroni etteaste


August Gailiti kaks pagulasromaani jõudsid koju

Kolm proosakirjanikku on settinud meie rahvuskirjanduse olulisemateks klassikuteks aastaist 1920–40 ehk esimesest iseseisvusajast: Luts, Tammsaare ja Gailit.

Gailiti viimased teosed, kolmeosaline sari "Kas mäletad, mu arm?" (I – Lund 1951, II – Lund 1955, III – Lund 1959) ja romaan "Üle rahutu vee" (Lund 1951) jõudsid uuesti koju üsna hiljuti.

Nostalgilise ja tõtt-öelda ühele romaanile liiga luulelise pealkirjaga "Kas mäletad, mu arm?" on kõike argiselt halli eitava romantiku Gailiti legendaarne raamat, mis on huvikeskmes olnud nii oma meeldejääva pealkirja kui ka intrigeeriva sisu poolest.

See algselt kolmes köites ilmunud teos, mis nüüd ühtede kaante vahele mahtunud, polegi ju romaan, kuigi Gailiti romaanid enamasti novellisarju meenutavad. Pigem võiks öelda, et see on omamoodi trip-tühhon, mille keskmine osa on romaan "Proua Ene Leevi pihtimus", ja külgedel 16 kord lüürilist, kord vallatut, vahel veidi frivoolsetki novelli. Neid on kokku ka eesti Dekameroniks nimetatud.

Jutustavad mehed, kes on kahekordses isolatsioonis kui kodumaata pagulased ja kui ajutised metsatöölised, kes on tuisu tõttu maailmast eraldatud.

"Mees korjab minevikust hellust," nendib Gailit selles raamatus, lõpetades lause "…naine närtsinud pettumusi." Pettumused räägitavates lugudes ei puudu, ent need on meeste pettumused, kes on lasknud end naistel üle mängida.

Arvo Mägi on osutanud, et eesti kirjanduses on armastuse kohta midagi uut öelda peamiselt Tammsaarel, Hindreyl ja Gailitil. Seda võib mõista ka nii, et kõigil kolmel on kõige rohkem öelda naiste kohta. Mõistagi valitseb meeste vaatekoht, mis aga Siuru härrasmehel Gailitil erineb Tammsaare või Hindrey omast.

Naine ja naiselikkus on temalegi mõistatus, kuid ta ei kohku naise iseseisvust ja isepäisust tunnustamast. Gailiti meestegelase mõõt on sageli naine. Nii on see "Nipernaadis" ja ka viimaseks jäänud tagasivaates "Kas mäletad, mu arm?".

"Üle rahutu vee" vastandub paljus eelpool vaadeldud teosele. See on Gailiti kõige traaglisem raamat ja ühtlasi kõige esinduslikum põgenemisromaan, mida iseloomustab dramaatiline pinge ja reljeefsed karakterid.

Rohkemgi kui sündmused tormisel merel painab ligi tosina tegelase meeli küsimus, miks kaotas kodumaa vabaduse.

Erakordsed sündmused ei sünnita erakordseid kangelasi, vaid toovad välja ka inimliku madaluse. Gailitil esindab seda endine agent Andres Sipria, elukutselt sibi. Inimlikkuse sümboliks saavad surev poisike Mika ja paadijuht Martin Vaide, kes juhib paadi üle rahutu vee, kuid keeldub tõotatud rannale astumast ja sammub tagasi merre.

See romaan oma südametunnistuse hääle pateetikaga sobib pagulaskirjanduse alguse jõuliseks sümboliks. Ta põhjendab, miks oldi sunnitud põgenema, samas kui "Kas mäletad, mu arm?" jutustab põgenike igavesest igatsusest kaotatu järele.

Mõlema teose kohta peab paika Gailiti tõdemus: "Inimese elu ongi tema minevikus, see võib teda ülendada või ka põrmu sõtkuda."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare