NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
19.01.2018 09:26
Mari Peegel, mari.peegel@epl.ee kirjutab:
"Kui buumi enam pole, siis kas Eestis välja antavate elulooraamatute sisuline kvaliteet on läinud paremaks?"

Kummaline küsimus!
Arvan, et elulugu on elulugu ja elulooraamat ei saa ega pea olema elatud elust parem, see ei saa olla elust enesest parem.

Ühe elulooraamatu autor.
    19.01.2018 09:34
    Teistsugune valik

    Milline oli siis minuealise koolipoisi teistsugune valik. Minu kaasaegne, 1936. aastal sündinud Taivo Uibo kirjutab oma elusaatusest. See on värske raamat, hästi kirjutatud, kergelt loetav - „Vabadustahtega KGB vastu“. Trükist ilmunud käesoleval, 2016. aastal.

    Ta alustab sellega, kuidas kuu aega peale Stalini surma lõid poisikesed oma põrandaaluse organisatsiooni. Leheküljelt 30 loeme:
    1953. aasta lihavõttepühade ajal, 5. aprillil tegimegi oma otsuse teoks.
    … Selles klassis käis Ain harjutamas ja seal me oma põrandaaluse organisatsiooni lõimegi: mina, Väino, Valdo ja Ain. Põhieesmärgiks oli nõukogude võimu vastu võitlemine Eestis eesti rahva püsimajäämise ja iseseisvuse taastamise nimel.
    … Seega sai meie salajaseks tegevuseks lendlehtede koostamine ja levitamine, organisatsiooni laiendamine uute liikmetega, soveti- ja venevastaste loosungite joonistamine plankudele ja majaseintele, ent ikkagi ka suusõnaline propaganda..
    … Eestis kehtiva Vene NSFV kriminaalkoodeksi järgi võis selle eest saada kuni kümme aastat.
    19.01.2018 09:58
    Lk 191
    …, aga nüüd tulen tagasi 1969. aasta viimastesse kuudesse.
    Meie järgmine kohtumine Jakobiga toimus ühes Nikonovi tänava maja korteris või kontoriruumis , kuhu pääses otse tänavalt.

    … Ning ma tegin otsuse riskeerida. Kohe, kui ma oma nõusolekust Jakobile teatasin, pani ta mu ette valge paberilehe ning lausus rahulolevalt: „palun pane siia nüüd üks tekst kirja!“ „Mis tekst?“ küsisin üllatunult.
    „Kohustun oma koostööst riikliku julgeoleku organitega vaikima, mitte välja andma riiklikke saladusi. Aga teha polnud enam midagi ning pärast hetkelist viivitust kirjutasin selle teksti ja panin allkirja alla. Minu agendinimeks sai Toomas. Jakobit pidin kutsuma Jüriks.

    Siit minu küsimus kirjatüki autorile.

    Kas ja kui, siis kuidas Teie hindate selle elulooraamatu kvaliteeti?

    Mina hindan seda väga kõrgeks, sest selle raamatu autor on jätnud elulugudesse alles peamise - dokumentaalsuse, teinud seda ise enda elatud elu näitel. Vähe sellest - ta on ise enda näitel toonud päevavalgele mil viisil veel tänagi meie keskel õilsa "vabadusvõitluse" sildi taga, nende varjus, tegutsevad end "valgeteks jõududeks" tituleerinute seltskond.
    See on just see seltskond, kes korraldas Kadriorgia, millest räägib Peetr Ernits oma raamatus "Viimane rüütel".
    See mõjukas seltskond tegutseb tänagi.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega