Eesti energia kliimast küsimata


Ajal, mil maailm otsib lahendusi kliimasoojenemisele, keelduvad paljud eestlased kliimamuutust uskumast, kirjutab poliitik Andres Tarand. Või kui ka usuvad, näevad alternatiivi tuumajaamas, vaadates mööda tuumajäätmete probleemist.

Eesti on mitmest kandist iseäralik. Nii öeldes tekib kohe õnnis tunne, et ometi oleme siin maailmas midagi, millest tasub iseendal kinni hoida ja teistele (riikidele) võltstagasihoidlikult serveerida – näiteks kui e-riik me ikka oleme. See ladina-ameerika tee on välja kujunenud poolenisti kogemata olukorras, kus üks populaarne partei ajab Vladimir  Uljanovi sõimlevat asja ja teine mängib innukalt Ameerika seriaali „Noored ja edukad” või mis ta oligi. Mõlemad siiski bolševistliku pärandi soustis.

Kui silmitseda Euroopa Liidu statistikat, varisevad need ehitised kokku. Me ei pea nimetama siinkohal soome viinaturistide abiga saavutatud ülemaailmset esikohta puhta piirituse joomises elaniku kohta, vaid rahulduma teadmisega, et töö-õnnetustes, suitsetamises, aga ka tapmistes troonime kindlalt Euroopa esikolmikus. Jumal tänatud, meie sõbrad kaugel Püreneede taga – mõtlen Portugali ja Hispaaniat – on surunud meid kolmandaks aidsi ja HIV-sse haigestumises.

Jutt tuleb aga hoopis Eestis mitte eriti populaarsel alal, see on, kuidas oleme ajanud oma asja energeetikas, ja ühel selle tänapäevastamist nõudval tõsiasjal – kliima inimtekkelisel soojenemisel. Euroopa Liit on jõudnud palju aastaid tagasi äratundmisele, et vanaviisi kivisütt katla alla kühveldades kohtume probleemidega, mille lahendamine ei ole ühe riigi ega isegi ühe mandri piires jõukohane. Eurobaromeetri järgi on ka keskmiselt ligi kaks kolmandikku Euroopa elanikke nõus, et ülemaailmses perspektiivis on kliimasoojenemine juhtivate murepõhjuste seas. Probleemi lahendus lasub paraku  maailma suurvõimudel, kes peavad jõudma uutele kokkulepetele detsembri teisel nädalal Kopenhaagenis.

Euroopa Liit on pikki aastaid olnud läbirääkimiste juhtiv jõud, tõsi küll, nõrgestatult oma traditsioonilise liitlase USA energiamonopolide poolt kujundatud vastassuunalise poliitikaga. Hiina ja India oma nii-öelda paisuva majandusega on aga kasutanud reformidele vastu seismiseks kõlbelist argumenti: teie saite rikkaks kivisütt põletades – meie hakkame läbi rääkima siis, kui oleme jõudmas teie jõukustasemele. Hiinas ja/või Indias keskmise ameeriklase taseme saavutamiseks napib maailmas ressursse, kuid nõupidamiste laua taga on väga keeruline öelda: teil, vaesematel, tuleb loobuda soovist meie tasemele jõuda. Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole olnud energiapoliitikas ühtsed: minevikus on iga riik lahendanud energiaküsimusi rangelt riigisisestes piirides ja selle üks loomulik alus on looduslikud ressursid.  Näiteks Hollandis ei ole mägedest alla langevaid jõgesid nagu Rootsis või Taanis ja erinevalt näiteks Lätist põletati turvas ära juba eelmise sajandi neljakümnendatel. Ühtsest energiapoliitikast räägib Euroopa Liit alles viimastel aastatel ja seda tänu oma ressursside ammendumisele, Putini agressiivsele energiapoliitikale ja tõenäolisele inimtekkelisele kliimasoojenemisele.

Rahvale esitatakse väärargumente

See viimane on koht, kus Eesti on paistnud oma siseturul silma tobeda originaalitsemisega, kindlustades oma väärarengut muu hulgas ka kõlavate tiitlitega lausujatega, kellel oleks olnud parem oma liistude juurde jääda. Olen eemal viibides viimasel viiel aastal märganud kliima muutumise kohta mitmeid väärargumente, mida rahvahulkadele levitatakse.

Ennustuste, sealhulgas kliimamuutuste ennustuste ebakindlus on tegelikult suur. Kui näiteks viie päeva ilmaennustus on tänapäeval täiesti rahuldaval tasemel, siis kliima globaalsete muutuste ennustamine viiekümneks aastaks on märksa ebakindlam. (Tõele au andes siiski parem kui mis tahes majandusennustused.)

Loe veel

Aerodünaamika võrrandid, mis on ennustuste füüsikaline alus, on kliimamudelites seotud nii arvukate praktiliste koefitsientidega, et pikemal ajateljel on ennustuste väärtus vägagi kaheldav. See asjaolu ei tühista siiski põhjendatud ettevaatlikkust kliimasoojenemise riskide käsitlemisel. Kui Eestis näiteks väidetakse, et kliima ei soojene, vaid tuleb hoopis jääaeg, siis on tegemist elementaarse veaga ajaühikutes. Jääaja alguse või lõpu määramise täpsus on mõõdetav tuhande aastaga, inimtekkelise kliimasoojenemise ajaline mõõde on sada aastat. Või kui argumendiks kliimasoojenemise vastu on väide, et viimased seitse aastat ei ole ülemaailmne keskmine temperatuur tõusnud, siis eksitakse lihtsalt kliima definitsiooni vastu. Kliima mõttes on temperatuuri tõusust või langusest rääkimine õigustatud alles alates kolmekümneaastasest perioodist ja pole mingit kahtlust, et viimased kolmkümmend aastat on olnud kõige soojemad nii viimase saja viiekümne kui ka tuhande aasta jooksul. Olen kuulnud ka üht kodumaist professorit lausumas, et Eesti kliima on olnud ordoviitsiumis soojem kui praegu. See on sulatõsi, kuid Eesti koos muu Baltoskandiaga asus 350 miljonit aastat tagasi ehk ordoviitsiumis väga ekvaatori lähedal, kus on ka praegu kõvasti soojem kui meil siin kuuekümnenda laiuskraadi lähistel.

Energiapoliitikat mõjutavad valed

Kõiki loetletud väiteid võiks pidada kõrgelt hinnatud meelelahutuseks ja seega ebaoluliseks, kui need ei avaldaks mõju energiapoliitikale. Viimases Eesti ülemnõukogus kuulutas muide üks energiaspetsialist, et Eesti asi ei ole ühineda  rahvusvaheliste lepingutega, sealhulgas 1992. aastal tipptasemel Rio de Janeiros alla kirjutatud kliimakonventsiooniga. Tegu oli muidugi meile Nõukogude Liidult pärandatud raske industrialismi musternäite, Virumaa põlevkivienergeetika kaitsmisega. Mõni aasta hiljem arendas oma leivakannika nimel tegutsenud seltskond selle ebaotstarbeka pärandi kaitsmise loosungiks „põlevkivil ei ole alternatiivi” . See loosunglik poliitika nüristas kõikide valitsuste majandusministrid (paar kergelt tõrkunud tüüpi välja arvatud), isoleeris Eesti EL-i energiapoliitika põhivoolust ja põhjustas sel võtmealal vähemalt kümneaastase mahajäämuse. Ehk küll 1998. aasta veebruaris õnnestus pärast pikki pingutusi vastu võtta säästva aregu seaduse kohane esimene energeetika arengukava, suutsid sovetismist läbi imbunud poliitikategelased ignoreerida parlamendi otsuseid veel pikka aega. Ainus asi, milleks läänest eeskuju osati võtta, oli vertikaalmonopoli ehitamine, mida hellitlevalt hüüti „ühtseks väärtusketiks”. Kui uskuda praegust majandusministrit Juhan Partsi, siis sajast miljardist kroonist, mida meie energeetika arendamine praegu nõuab, on mõtteline osa selle tagurliku poliitika tulemus.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem. Eesti vahelduvate valitsejatega ei tulnud mingist dialoogist midagi välja, kuid kulus ainult neli aastat Euroopa Liidus olemist, kui Eesti ebamusikaalse energeetikajoru sekka hakkasid sugenema õiged noodid.

Pean silmas aastatagust aega, kui ülalmainitud ministri Juhan Partsi sulest ilmus julgustav artikkel Eesti energeetika suunavõtust (kahjuks pole see senini muutunud valitsuse seisukohaks), tegelikult Eesti energiapoliitikat juhtinud Eesti Energia tunnistas esimest korda, et tuul toodab elektrit (13. mail 2008), ja veidi hiljem deklareeriti lõpuks, et energia kokkuhoiul on Eestis suur potentsiaal.

Nende rõõmustavate märkidega oleks nii meeldiv lõpetada, kui meie peade kohal ei tiirleks üks välismaine nakkus.

Tugevnev tuumalobi

Nimelt taipas ülemaailmne tuumalobi, et kliima soojenemise eest vastutust kandev süsihappegaas on vägev argument oma äri ajamiseks, sest tuumajõul toodetav elekter seda gaasi atmosfääri ei paiska. Muidugi on pilt oluliselt teine, kui arvesse võtta tuumajaama rajamiseks vajalik tsemendi tootmine, kuid Eestile tüüpiline palli ühte väravasse ajamine ei ole olnud sellest aspektist huvitatud. Samuti on ajakirjanduses ainult erandkorras puudutatud tuumaelektri jäätmete paigutamise küsimust, mille tase näib nagu keskmise kodaniku arusaam oma jäätmetest enne „Teeme ära!” aktsiooni. See tähendab suhtumist „minu vana kušett ju kuhugi metsa ikka ära mahub”. Olen veendunud, et sellist kogu rahvast puudutavat ja kaugesse tulevikku ulatuvat geneetilist riski ei saa otsustada ühe riigimonopoli kabinetis, vaid hädasti on vaja referendumit, kas rahvas sellist riski soovib või ei.

Täielikult käsitlemata on ka tuumajaama otstarbekus pikemas perspektiivis. Kui lobijate unistus uutest tuumajaamadest täituks, siis nende toodangu kolmekordistumise puhul maailmas hakkavad uraanivarud ammenduma umbes samal ajal, kui Eesti oma jaama (allveelaevalt maha võetud või Hiina malmisulatamist meenutav reaktor puhvetikapis) on valmis saanud. Olen need arvutused maailma energeetikanõukogu andmetele tuginedes ise teinud ja nõus neid esitama kellele tahes. Inimesi ei tohi eksitada lollide loosungitega, mille hulka kuulub ka kolikambrist („põlevkivile ei ole alternatiivi”) välja tiritud  hüüe „tuumaenergiale ei ole alternatiivi”. Ennustasin selle loosungi peatset ilmumist 2002. aastal ja väidan ka seitse aastat hiljem, et on ikka küll.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare