Eesti etnostiil Hiinas moenäitusel
Shanghais toimuva EXPO Eesti paviljonis avatud rahvuslikus võtmes moekunstinäituse „Eestlane olla…” läbivaks ideeks on eesti rahvakunst, mida oma isikupärases võtmes on tõlgendanud 23 autorit. Anu Hindi kureeritud näitusel kohtuvad grand old lady’d ja verivärsked tudengid, kõrgmoe meistrid ja massimoe disainerid, eesti juured ja slaavi veri.
Hint näeb näitust läbiva ideena rahvakunsti töötlusi kahes peamises võtmes – osa disainereid kasutab rahvaloomingut suurema respektiga, keskendudes romantilisele ilule, ning teised lubavad endale mängulisemaid ja intrigeerivamaid väljundeid.
Inspiratsiooniallikas on tihtilugu seotud kunstniku juurtega – nii näiteks kasutab Saaremaalt Valjalast pärit Astra Mõistlik oma töödes Valjala traditsioonilisi lõikelisi lahendusi ja trükimustrites sama kandi tikandimotiive. Piret Puppart aga eksperimenteerib julgelt Muhu seelikukangaga, pakkudes uuenduslikke kasutusviise nii trikoo kui ka keebina.
Anu Hint usub, et eesti rahvakunsti kujundikeel, värvid ja mustritihedus on ilmselgelt tänapäeva kunstnike ilumeelde kodeeritud ning see näitab, et aastasadade jooksul väljakujunenud eesti stiil elab edasi.
Rahvusliku stiili domineerimisel on Anu Hindi meelest mitu põhjust. Kõigepealt muutub see aktuaalseks koos silmapiiri avardumisega. Mäletame ju veel, kuidas Nõukogude ajal, kui oli saada ainult kohapeal toodetud ja rahvuslikku kaupa, oli hirmus isu välismaise kui kättesaamatu järele. Nüüd, kui tundub, et kogu maailm on täidetud ühesuguse kaubaga, tekib tahes-tahtmata vajadus just oma ja rahvusliku järele.
Samuti usub Hint, et see on üks kindel võimalus mõjuda suurel pildil originaalsena. „Omapärase rõivastuse fenomeni on tunda saanud kindlasti kõik inimesed, kes on endale eesti disaineritel rõivaid lasknud õmmelda ja siis maailmas komplimente korjanud. Eestis tehtud asi on ka siis, kui ta pole traditsiooniliselt rahvuslik, ikkagi eestlaslik. Eestipärasus võib väljenduda kohaliku kanga, mustrite, lõigete kasutamises või väikeste detailide lisamise näol,” rääkis ta.
Midagi enamat kui copy-paste
Vaadates disainerite tööd, jäävad eelkõige silma ikkagi kõige isikupärasemad lahendused, kus rahvuslikku on setitatud läbi iseenda filtrite. Just need tekitavad uudseid mõtteid, mis üllatavad vaatajat ja meelitavad ta mänguliste lahenduste maailma. Klišeedest vabanemiseks näeb Hint mitmeid lahendusi: „Näiteks rahvuslike mustrite kasutamine esmapilgul sobimatute tekstiilide pinnal või traditsiooniliste kangaste sidumine tänapäevaste lõigetega. Möödas on ajad, mil külaelanike põlualuseks sai noorik, kes julges eksperimenteerida rahvariiete valmistamisel. Etnoteema igapäevastes tarbeesemetes hakkab kahjuks muutuma plagiaadiks. Etnopapude-sukkade-kummikute-vihmavarjude-pakendite-nagide-tapeetide jne tootjad kasutavad kõik sarnaseid rahvariietest pärinevaid elemente copy-paste-meetodil.”
Kuigi ärivaldkonnas rahvuslikkusega katsetanud teavad, et Muhu mustri kasutamine on kindla peale minev müügiargument, tasuks tegelikult ringi vaadata palju avarama pilguga. Rahvapärandisse sukeldudes vaatavad sealt vastu imelised mustri- ja värvikombinatsioonid, mis lubavad väga avaraid tõlgendusvõimalusi ja suudaksid ehk kõneleda ka 21. sajandi keeles.
Näitus
„Eestlane olla…”
•• Eesti EXPO paviljonis Shanghais avatud kuni 26. juulini. Eksponeeritud on 18 rõivakomplekti ja 15 moefotot kokku 23 autorilt.
•• Näitusel on esindatud moekunstnikud ja EKA moetudengid Mari Aakre, Katre Arula, Diana Denissova, Anu Hint, Zoja Järg, Aldo Järvsoo, Lilli Jahilo, Xenia Joost, Katrina Kaubi, Monika Kisand, Liivia Leškin, Riina Maitus, Anne Metsis, Astra Mõistlik, Juta Piirlaid, Liis Plato, Piret Puppart, Liisi Riid, Kai Saar, Sille Sarapuu, Külli Kerttu Siplane, Lembe Maria Sihvre ja Kristina Viirpalu.
