Eesti eurolaul asub teele

 (1)

Tänavu käis Eesti eurolaulu väljaselgitamine teistmoodi kui varem. Võistlevaid laule hindas 9-liikmeline rahvusvaheline zhürii, mis koosnes Eurovisioonist osa võtvate maade heliloojatest, produtsentidest ja massimeedia esindajatest.

Zhüriiliikmed tutvusid lugude salvestustega, mis neile eelnevalt kassetil koju saadeti. Oma hinnagut väljendasid nad punktidena 10-pallises süsteemis ning andsid sellest Tallinnasse teada telefoni teel.

Eesti võidulaul läheb esimest korda võistlustulle koos 30 konkurendiga 20.-21. märtsi kinnisel eelkonkursil. Igal osavõtval maal kuulab 8-liikmeline zhürii kõik laulud helilindilt kolm korda läbi. Punktid summeeritakse European Broadcasting Unioni peakorteris Genfis. 22. märtsil kuulutatakse välja 22 finalisti. Otse pääseb lõppkontserdile eelmise aasta võitja Norra. Finaalkontsert toimub 18. mail Oslos. Niisugune näeb siis üldjoontes välja ühe eurolaulu pikk tee.

Kolmeteistkümne Eesti võistlusloo esitlus ja zhüriipunktide kokkuliitmine toimus üleeile õhtul vastses ööklubis Dekoltee. ETV vahendusel jõudis sündiv igasse kodusse.

Võõreksperdid hindasid teostust

üldmuljet kogu üritusest kujundas oluliselt kaks asjaolu. Esiteks: vähetuntud või päris tundmatute autorite arvukas osavõtt (rahvusvaheliste hindajate tõttu ei olnud autorite anonüümsusel enam vajadust). Teiseks: võistlevate laulude üldine tase tundus tänavu olevat väga keskmine, et mitte öelda keskpärane. Laulust laulu kandus lõpumodulatsiooniga eurolaulumudel, mis pedantse järgimise korral jääb siiski eurostandardi äärealale. Vaid paar-kolm autorit riskisid maarjamaa arusaamu edukast võistluslaulust kõigutada ning pakkusid välja vähem "korralikku" ja isikupärasemat muusikat.

Loomulikult ei olegi Eurovisiooni poodium parim koht oma loomingulise eripära rõhutamiseks. Seda huvitavam oli võimalus jälgida, kuidas piiritagused asjatundjad meie trende hindavad - teadmata, mis ja kes on meil parajasti pop või mittepop. Torkas näiteks silma, et võõreksperdid (mõne erandiga) ei hinda meie etnopoppi. Kõige olulisemaks peeti kahtlemata lihvitud teostust - nii loo kui terviku ülesehituses kui ka instrumentaal- ja vokaalseades.

Maagilised maksimumpunktid

Visandades kõlanud lugudest lühiülevaadet, tuleb alustada märkusega, et eriti meelsasti kasutatav vokaalseade mall - duett - hakkas levima paar Eurovisioonivõistlust tagasi. "Kaheksa näoga kuu" (viis T. Kikas/sõnad T. Kikas) kasutab seda lahendust tandemis Evelin Samuel-Toomas Rull. Paar korda kõlanud pseudofolkloorne motiiv mõjub kummalisel kombel pigem iiri- kui eestipäraselt.

"Me rõõm ei kao" (K. Hunt/K. Hunt), mida esitas autor, on veidi ettevaatlik ja epigoonlik rahulik ballaad, mille toime töötab põhimõttel "üks paljudest". Laulu punktiseis kasvaski pidevalt, püsides liidrikohal peaaegu kogu punktilugemise vältel.

Laulu "Iialgi veel" (M. Arukask/M. Arukask) solist üllar Meriste näis laval ebakindlana. Et pikk lõpufalsett ei kandnud, on helilooja süü - ei maksa niisugust asja kirja panna, mille esitus ei ole surmkindel. Lugu iseenesest on päris huvitav poprock.

"Meeletu algus" (muusikal neli autorit) kõlas Hedvig Hansoni ja Pearu Pauluse esituses, kusjuures Paulus laulis nimme natuke lõdva ja hooletu maneeriga. Professionaalse seadega hea lugu.

"Vaba kui tuul" (P. Thomson/L. Tungal). Urmas Podnek oli ilmselt ebamugavavõitu rollis: laulu register oli talle veidi madal, solisti vibraatoga maskuliinne tämber ei pääsenud hästi mõjule. Esitustempo oli juuksekarva võrra aeglane, mistõttu lugu ei läinud käima nii nagu ehk kavatsetud.

"Kummalisel teel". Muusika autor Heini Vaikmaa kasutas küll solistide kvartetti, kuid meeshäälte osa jäi selles ebaselgeks. Loo algus on silmatorkavalt huvitav ja värske, edasine püstitab aga küsimuse "miks ja kuhu?".

"Lihtne viis" (G. Kriik/L. Tungal) ei olegi nii lihtne. Solistid Ivo Linna ja Kadi-Signe Selde sulasid kenasti lahedasse rütmikasse kantrirocki. Laulul on tegelikult märksa enam sisu, kui alguse põhjal järeldaks.

"Laule ja palveid täis päev" (M. Alviste ja A. Lauri muusika) oli väga omapärane kõrvalekalle kujutletavast eurostandardist. Vokaalduett Arne Lauri - Reet Kromel (viimane viibis küll parajasti Jaapanis ja esines videolt) kõlas Lauri iseseisva, justkui kommenteeriva vokaaljoonise tõttu küllaltki arenduslikult. See lugu sai muuseas enim punkte zhüriis UNESCO-t esindanud Türgi printsilt.

Loe veel

Tõnis Mägi "Ballaad" jäi natuke lõdvaks. Muusika oleks ehk vajanud suuremaid tempolisi laiendusi ja ettekandelist vabadust.

Rein Rannapi "Maatütre tants" Kirile Loo esituses trotsis nimme kõiki (olgu "euro-" või mis tahes) standardeid. Joodeldav, kõikeunustav ürgjuurte otsimine, mida kergelt vürtsitavad shamanistlikud aktsendid.

"Elust enesest" (K. Rauna/M. Viires) on sujuva arenguga lugu sopransaksofoni soologa. Sirje Medellile kirjutatud vokaalpartii on ehk isegi liiga suure ulatusega, Medelli hääl on isikupärase kandvusega just alumises registris.

"Kaelakee hääl" (P. Pajusaar/K. Sillamaa) on huvitav juba oma ülesehituselt. Soliste Ivo Linnat ja Maarja-Liis Ilusat eksponeeritakse kumbagi kõigepealt eraldi, vaevu aimatavas rütmilises kontekstis. Järgneb äkiline rütmiaktiivsuse muutus, kordamööda laulmise printsiip aga säilib. Linna oli nagu Kromel Eestist ära ja laulis videoekraanilt. Lugeja võib uskuda või mitte, aga siinkirjutaja oli veel loo kõlades kindlalt veendunud, et see laul ei saa zhürii tähelepanust kõrvale jääda.

"Eestimaa euromehe laul" (A. Mattiisen/A. Mattiisen) Tõnis Mägi esituses on euromentaliteedi nöökamine, Mattiisenile iseloomuliku huumoriga. Kuulaja võis taas tõdeda helilooja kiindumust kergesse groteski ja eksperimenteerimis-valmidust. ükski üritus ei ole nii tõsine, et olla liiga tõsine, näis see lugu ütlevat. Ooperilaulja Nadja Kurem sai osaleda vaid kahe viimase noodiga, ja tegi seda hästi.

Zhürii antud punktide kokkuarvestamisel selgus, et pikka aega juhtinud Kadri Hundi laulu "Me rõõm ei kao" kõrvale tõusis Priit Pajusaare "Kaelakee hääl". Mis edasi?= Võistluskontserdi peakorraldaja, ETV produtsent Jüri Pihel uuris Eurovisiooni konkursi pabereid ja leidis vastava paragrahvi: võrdse tulemuse korral tunnistatakse võitjaks enam kordi maksimumpunkte pälvinud laul. "Kaelakee hääl" pälvis kümnepallise hinde üks kord, "Me rõõm ei kao" ei kordagi.

Seega alustab pikka ja tundelist teekonda Oslo poole "Kaelakee hääl". Juba rahvusvahelisest eelvoorust edasi pääsemine oleks saavutus. Tundelisel teekonnal varitseb ka okkaid.

IGOR GARShNEK

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare