Eesti filmi instituut kobab veel pimeduses
Aasta esimestel päevadel kultuuriministri allkirjastatud otsusega ellu kutsutud Eesti filmi instituut seisab teelahkmel. Ministeeriumi kodulehel olevas teates on kirjas, et uus institutsioon „juhindub riiklikust kultuuripoliitikast ning filmivaldkonna arengusuundadest”, kuid nende hämar sisu ei aita uuel vajalikul ettevõttel kuidagi joone peale saada, pigem mõjub kokkukirjutatu eksitavalt. Vaeva on nähtud palju ja lõppdokument „Eesti filmi arengusuunad 2012–2020” on Eesti filmi sihtasutuse kodulehel kõigile näha. Kuigi seni on avalikkuse huvi olnud väike, ei tähenda see sugugi, et asi tähelepanu ei vääriks.
Paberile pandud Eesti filmi arengusuundadest rääkides tasub ära märkida tulevikunägemuse peatüki all esile toodud võimalikud indikaatorid ehk siis lihtne mõistmine, mis on meie filmikultuuris hea ja mis halb. Kui Jossif Stalin oleks näinud, et dokumendi loojate mõttetöö pingutusena on indikaatorite etteotsa kirja pandud „aastas esilinastuvate eesti filmide arv” ja „eesti filmide vaatajate arv aastas”, oleks ta öelnud, et partei poliitikast saavad mõtlejad õigesti aru.
Tõepoolest, kui neid eesmärke ei oleks, poleks olemas eesti filmi mõistet ega ka filmitööstust. Ainult et nende indikaatorite tähtsuse järjekord võiks olla vastupidine. Väga lihtsal põhjusel: Eestis esilinastuvate filmide arv on piiratud. Kui tunnustatud Oscari-filmide stsenarist David Hare allakirjutanult küsis, kui mitu pikka mängufilmi Eestis aastas tehakse, kuulis ta vastust: kolm kuni kümme. Vastus oleks sama ka siis, kui kõigist Eesti allikatest hakkaks vee asemel naftat purskama, sest sellised on meie rahvaarvu ja kultuuri piirid.
Ühiskonna kaasatus
Seevastu kodumaist filmi vaatavate eestlaste arv on avatud suurus, mille puhul filmiinimestel on endal võimalik üht-teist ära teha ja ongi juba tehtud. Eesti filmi vaatajatehulga järgi saab otsustada, kas siin on filmitööstust või mitte. Tööstust defineeritakse tootmisena, millel on ühiskonda muutev mõju. Et see mõju ilmneks, läheb vaja ühiskonna kaasatust. Läheb vaja „Seenelkäigu” vaatajatehulka, et Kristen Michalil oleks mõtet teha nalja ja ilmuda telestuudiosse Aadu Kägu valges kampsunis. Arengusuundade dokumendis ongi kasutatud sõna „filmitööstus”, kuid vaatajate arvu vaadates tuleb tunnistada, et mõnel aastal Eestis selline kaasatus tõesti on, mõnel mitte.
Edasi läheb indikaatorite asi ulmeliseks. Eesti filmi edu peaks määrama „võttepaviljonide arv Eestis”, „Eestis filmivate välisvõttegruppide arv”, „Eestis teostatud välismaalt tellitud järeltootmisprojektide arv” jne. Meil on vaba maa ja kui eraõiguslik firma tahab astuda sellesse ülimalt keerulisse rahvusvahelisse ärisse, siis saab öelda ainult üht: avanti, edasi!
Kultuuripoliitiline küsimus on aga selline: kas selle äri alla peaks panema rahvusliku filmikultuuri arendamiseks mõeldud avalikku raha? Seda saab öelda ainult kultuuriminister, kes jaatava vastuse puhul naudiks oma valitsemisalas Estonian Airiga analoogset juhtumit koos oma pisikese Tero Taskilaga. Sinnapoole arengusuunad igatahes praegu kaldu on. Dokumendis esitatud positiivne näide „Polli päevikud” on aga serveeritud eksitavalt: filmi võtted toimusid Eestis selle teema pärast, mitte Eestis justkui peituvate konkurentsieeliste tõttu.
Rohkem raha
Nende indikaatorite valguses on huvitav vaadata, milliseid filmikultuuri nõrkusi ja tugevusi on dokumendi koostajad välja pakkunud. Esimesed seitse nõrkust võiks kokku võtta lausesse: andke rohkem raha. See muidugi ei teeks filmile paha, kuid põhjendamise ülesehituses on mingi loogikaviga. Igal juhul ei kasva esitatud järeldused kuidagi tegelikkusest välja. Kui panna sealsamas dokumendis esitatud statistikast kõrvuti avaliku finantseerimise summad ja vaatajate arv aastate kaupa, ilmneb, et selge korrelatsioon nende vahel puudub. Masu aastatel tõmmati filmiraha tõepoolest proportsionaalselt riigieelarvega enam-vähem kokku, aga kui võrrelda selle kahanemise tagajärgi Eesti filmide vaadatavuse osakaalu vähenemisega 14,3%-lt (2007) 2,3%-le (2009), siis tuleks filmiloojate käitumist nimetada sabotaažiks. Olgu, selline mõttelõng tähendaks siiski hullu vandenõuteooriasse kaldumist.
Eesti filmi peamiseks tugevuseks nimetatakse dokumendis „andekate ja rahvusvaheliselt tunnustatud filmitegijate olemasolu Eestis”. Raske vastu vaielda. Ainult et dokumendist on keeruline välja lugeda rahuldavat seletust, miks rahvas mõnel aastal käib andekate inimeste tehtud kodumaist filmi vaatamas ja mõnel mitte.
Dokumendis esitatud statistikat vaadates torkab silma, et seal pole kusagil ühikutena märgitud ei kroone ega eurosid. Meenub kohe, et kui rääkida mõne produtsendiga tuludest, siis tuleb kohe jutt: pole teist õieti, maa külmand ja kärss kärnas. Aga paneks siis selle kärnas kärsa paberile kirja, nii nagu on: kui mitu eurot tuleb kinokassast ja kui mitu telekanalitest ning kas kaugetest festivalidest ka midagi tuleb või peab neile peale maksma? Kuidas saab ilma selle teadmiseta tulevikku vaadata?
Dokumendis on loetletud igasuguseid asju, kuid filmitegemise subjektid – stuudiod – on arengukava raamidest välja jäetud. Arengusuunad justkui on, aga filmikultuuri ennast kui objekti on kirjeldatud poolikult. Hulga maksumaksja raha eest on tehtud suur ports loomemajanduse uuringuid, aga kui oleks vaja nende andmeid kasutada, siis ei tule uuringud enam kellelegi meelde.
Kui püüda kokku võtta paberlik areng Eesti filmi sihtasutusest Eesti filmi instituudini, tuleb positiivselt nentida, et kumbagi ettevõtet ei takista miski tegemast meie filmi arenguks midagi head. Et aga midagi head sünniks, tuleks udus kobamisest loobuda ja vaadata asjadele nii, nagu nad on. Hea on, et uue organisatsiooniga tulevad uued (või siis vanad uued) inimesed, kes saavad eesmärgid ja sihid üle vaadata ja täpsemaks lihvida. Tegevuskavad ongi selleks, et neid elu järgi parandada.
