Eesti filmi päästab üks Schnaps
„Polli päevikud” on saksa mehe Chris Karusi film kaugest minevikust enne Esimest maailmasõda. Film näitab eestlastest mässajaid aastal 1914 mereäärsetes kõrkjates redutavate tegelastena, kes on relvastatud ja peavad justkui mingit geriljasõda. Sellised sajandialguse Che Guevarad. Tamber Tuisu mängitud peategelase habet saab mõista kui viidet kultusikooniks saanud Chele.
Che oli teadupärast diplomeeritud tohter ehk intelligentsi esindaja. Nii ta ongi – need, kes töörahva õiguste eest vihaselt võitlevad, pole ise enamasti töörahva, vaid intellektuaalide seast. Selles mõttes pole Schnaps erand. Kui tema dialoogis noore neiu, peategelase Oda von Sieringiga (Paula Beer) tuleb jutuks Schnapsi sunnitöö, tuleb välja, et selle põhjused olid raamatu kirjutamises. Nii et Schnaps on literaat, nii nagu paljud revolutsionäärid (nende hulgas Herr Uljanov) oma ametiks ametlikult märkisid.
Kuivõrd vastab ajalooline kunstiteos ajaloolisele tõele? Schnaps on ühe baltisaksa nooriku kujutluse vili, Eesti revolutsionäärid (nende hulgas literaadid Friedebert Tuglas ja Gustav Suits) jalutasid aastal 1914 hoopis kõvakübaraga ja lips ees mööda Helsingi linna (kus nad maapaos vabadust nautisid) mõnele intellektuaalide kõnekoosolekule arutama küsimusi Soome sillast.
Kuidas mängib Tuisk Schnapsi? Ta oskab ronida kaadrisse kui saladus. Pole päris selge, mis mees ta on. Aga saladus äratab huvi nii Oda kui ka vaataja hinges. Aegapidi koorubki temast välja see sajandialguse intelligent, südamevalus mees, kes tunneb muret oma rahva saatuse pärast. Dialoogis peituv totter küsimus (tõenäoliselt oli Schnapsi nagu paljude temasuguste kodune keel saksa) keeleoskuse kohta saab vastates iroonilise varjundi, jättes võimaluse mõista, et noor mees aasib tüdrukut. Stsenaariumi etteantud tingimused paistavad ajaloolise tõe seisukohalt nadid, kuid Tambet Tuisk venitab neist välja oma kunstitõe, mis tegelase usutavaks teeb.
Tuisk ei lange lõksu
See habemikust võsamehest sädelevaks intellektuaaliks teisenemine joonistab filmis huvitava rollikaare, arengu, milles peidus mitu tähendust. Kas võib seda mõista, kui matsirahvast tõusmist saksa vaimu toel? Võib, kuigi see mõte pole praegu kuigi popp. Või puhkeb mees ilusa noore naise kõrval õide? See variant on tugevam, seda toetavad Paula Beeri vaimustust täis silmade ja innustunud näo ilu.
Kahe noore teineteiseleidmine liigutab vaatajat. Paula Beer mängib oma kangelannat viisil, et vaataja saab aru tema soovist jagada noore mehega tärganud tunde vaimseid ja maiseid rõõme. Viimane jääb sündimata, sest revolutsionäär põlgab neiu ära, põhjendades seda tolle noore eaga. Mis on ajalooliselt väheusutav, sest vasakpoolsed mässajad mässasid ka kodanlike tavade vastu ning elasid eraelus risti-põiki. Ent Tuisu Schnapsis on nüansse, mis armastuse sellise käigu usutavaks teevad. Schnapsi tõrjumine pole mitte põhimõtteline eitamine, vaid just see „oota nüüd veidi”, mida kogenum inimene mõistlikuks peab. Jälle vingerdab Tuisk stsenaariumis varitsevast lõksust välja.
Kindlasti ei ole selline roll loodud vastu lavastaja tahtmist. Kuid tegu on koostööga, kus näitleja on suutnud esialgsetest kavatsustest edasi minna ja tuua sisse kunstitõe, mis rolli tõsiseltvõetavaks teeb. Tegu on suure loomingu ja eesti inimesega Eesti loos. Seda tasub vaadata seda enam, et meie oma filmimehed ei kippunud möödunud aastal väga jutustama lugusid oma maast ja rahvast.
