Eesti filmid silmale, mõttele, suunurgale ja põselohule
Pikkovi ja Pärna irooniline sürrealism nõuab pingutust. Kui tuua sisse vägivaldne spordi-võrdlus, siis suur osa kaasaegsest ja ka pisut vanemast eesti animatsioonist (siia sobiksid ka Tenderi “Rebasenaine” ja Laasi “Teekond Nirvanasse”) on nagu odavise oda-nimelise malenupuga. Ja kui neid filme veel ja veel vaadata, selgub, et tegu on kummastava kümnevõistlusega. Staadion on muidugi üks, selle tribüünil seisame me kõik.
Pärn näitab filmis filmi
Võin tuua ühe näite. Selles pole midagi üllatuslikku, et Pikkov mängib “Ahviaastas” Kubricku filmiga “Kellavärgiga apelsin” (vaest ahvi inimlikustatakse samalaadsete meetoditega kui “tšelloveres smekkajat” Alexit) või et Pärn laseb soovi korral välja lugeda väikse seose Antonioni teosega “Blow-Up” (noaga vehkiv ja habemeta Marx jääb kogemata britpopiliku noormehe fotole!).
Vanameister ja noormeister lubavad väikseid tsitaate ka teineteise või oma kolleegide aadressil – näiteks jällegi on näha firma “Solk & Co” tooteid (sedakorda “Karlis ja Marilynis”). Pikkovi puhul polegi see niivõrd üllatav. Kuid eriti rõõmustav oli kohata Pärna uudisteose ühe kaadri nurgas Pikkovi uudisteose ahvi! Plakat “Timeless Clas-sics” kujutab ahvi poptähena (Paul Anka meets Marilyn Manson?). See plakat figureerib seega nii “Ahviaastas” kui ka “Karlis ja Marilynis”. Alad on ehk erinevad, aga staadion on sama.
Muidugi, Pärn astub veel ühe vahva sammu: ta näitab oma filmis publikule oma filmi. See film filmis pole küll “Karl ja Marilyn”, millest on ainult hea meel.
Nukud on kiiksuga
Animatsioon on mulle alati tundunud eriti ahvatleva ja kauge maana. See on justkui maalikunst, mis on pandud liikuma, hingama, tegutsema, muunduma. Rao Heidmetsa nukufilm “Instinkt” kasutab seda seost otseselt, maalikunstnik Navitrolla abiga.
Hoolimata madalast reputatsioonist kunstikriitikute panteonis, meenutavad mitmed Navitrolla teosed mulle kadunud kaadreid mõnest õõvastav-humoorikast animafilmist. Nii et Heidmetsa ja Navitrolla koostöö on tekitanud pilkuvangistava visuaalse pinna.
See-eest aga on Heidmetsa sõnum, lugu ise, kahtlust tekitav. St: ilmne. Nii Pikkov kui ka Pärn samaaegselt ehitavad ja lõhuvad narratiivi, nii et lõpuks ei peagi enam selge olema, kas ja kuhu see lugu vaatajat viis või mis oli loo point või äkki oli neid mitu – näiteks “Ahviaasta” peakangelane ronib lõpuks puuris istuva lõvi suhu. Loo suundumine lõvi lõugade vahele mõjus samalaadse ootamatusena kui “Peata ratsaniku” Kuumehe suu, mis sülgas välja ilutulestiku.
Tahan öelda, et oleks lihtsustav näha “Ahviaastas” pelgalt kriitikatuld meediaühiskonnale – kuigi omal uperpallitaval moel Pikkovi film kuulsuse olemusega ju tegeleb.
Heidmetsa nukud on vahva “kiiksuga”, narratiiv aga selge ja moralistlik. Olgugi, et Heidmets mängib piibelliku maailma loomise motiividega, on ta sõnum tõsine: oi-oi-oi, inimkond on iseenda suurim vaenlane. Kusjuures: Saatan vormib savist naise (sic!) ja Jahve selle tasakaaluks mehe. “Instinkt” tundub animatsiooni ääretu mullivanni kontekstis üsna traditsioonilise nägemusena, mis sobiks rohkem ehk inglise kui eesti animatsiooni kaanonisse.
Suurima positiivse üllatusena mõjus film, mida eelnevalt välja ei kuulutatud. Teose nimeks oli “Frank Mulleri kellad” ja autor jällegi Heidmets. Osatäitjateks numbrid seinakella paneelilt. Film koosnes viiest lummavast lõigust. Minu lemmik oli “Enigmaatiline armastaja”, mis kujutas numbreid 7 ja 5 armastusaariat esitamas. 7 oli mees ja 5 naine. Alguses oli 7 pisut roostes ja räbal, aga armastus tegi temast täiesti uue numbri.
Mingis mõttes sisaldub “Frank Mulleri kellades” just see, mis animatsioonile ainuomane: või-matu saab võimalikuks ja mõjub ainuvõimalikuna. Midagi pole mõtet oodata, sest ootus ei vasta tegelikult toimuvale, ning seda on ilus vaadata, alati on mõtet oodata lohukesi põskedele.
